Terrori käest vabadusse. Stella Arbenina

pühapäeva õhtul kihanud väikestest tõldadest, autodest ja jalakäijatest, kes läksid teatrist või peolt koju. Nüüd valitses kõikjal täielik vaikus ja kuulda oli ainult meie jalge all kohatult kõva lumekrudinat.

      „La cittá morta,” pomisesime koos onuga ühel häälel, kui meile mõlemale tuli korraga meelde d’Annunzio kuulus draama. Usutavasti olid meie närvid päris pingul – kuigi me poleks seda tunnistanud – ja meie mõlema alateadvus oli haruldaselt vastuvõtlik. Ent kui jätta kõrvale too õõvastav tunne, siis hirmul ma tegelikult ei olnud. Senimaani polnud mul aimugi, mis meid kõiki lähitulevikus ees pidi ootama. Selleks, et karta, peab teadma. Nüüd oma elule tagasi vaadates saan täiel määral aru, kui palju tõtt on tolles vanas teoorias: jumalik ettehooldus on meid oma halastuses kõige rohkem õnnistatud seeläbi, et me ei tea tulevikku. Kui paljudel meie seast oleks julgust tulevikuga silmitsi seista, kui me seda ette teaksime…?

      Mul oli hea meel jõuda tagasi tuttavasse ümbrusse, oma hubasesse koju. Varsti jõudis tagasi ka mu abikaasa ja rääkis meile ära kõik uudised. Päeval oli olukord olnud üsna raske ja kasutusele oli võetud karmid sunniabinõud. Kõikidesse linnaosadesse oli paigutatud sõjaväeüksusi, mida jätkus küllaga ja jäi veel ülegi. Kõik olid veendunud, et rohkem rahutusi ei tule. Läksime rahunenult magama.

      V PEATÜKK

      Järgmisel hommikul ärkasin tavalisest varem. Sain sellest aru valguse järgi, mis küll paistis magamistoa kardinate vahelt sisse, aga mitte nii eredalt kui harjumuspärasel ajal, mil toatüdruk mulle teed toob. Lisaks teadsin, et olin ärganud mingi võõra heli peale.

      Ei läinud kaua, kuni sain aru, mis lahti: tänavalt kostis kära. Rasked veoautod sõitsid mööda, tehes jubedat müra. Siis oli kuulda pikemaid hõikeid ja järjest mitu lühikest järsku plaksatust, nagu antaks piitsahoope, kord päris lähedalt, kord kaugemalt.

      Tõusin voodis istukile ja kuulatasin. Jälle seesama plaksatus… Kas see võis olla tulistamine…?

      Tormasin akna juurde ja avanenud vaatepilt pani mind õudusest õhku ahmima. Mööda sõitsid kaks veoautot, mis olid pungil täis soldateid, töölisi ja jäledaid halva mainega naisi, keda nad kallistasid, ise samal ajal karjudes ning pea kohal vintpüsside ja punalippudega vehkides. Osa seisis porilaudadel ja osa istus kapotil. Mööda tänavat jooksis pööblisumm, kes jõudis veoautodele järele, kui need meie maja ees sõitu aeglustasid. See oli võigas, tülgastav vaatepilt, mis on mulle mällu sööbinud. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Kas tõesti olime jõudnud nii kaugele? Mulle meenusid lood ja pildid Prantsuse revolutsioonist, kommuuni terrorist… Kes see ootaski meid ees? Mis saab mu ohvitserist abikaasast? Mu kolmest lapsukesest, kes ei tohi hirmu tunda? Mul tagus süda rinnus nii kõvasti, et see tegi haiget.

      Ajasin abikaasa üles ja ta tuli minu juurde akna ligi. Ta oli nördinud ja üllatunud, kui tundis mässuliste seas ära Volõõnia polgu vormi. Keisri enda kaardiväelased olid tema vastu pööranud…

      Samal ajal kasvas tööliste ja soldatite summ järjest suuremaks. Vintpüssilaskudele lisandus kuulipildujate metalne ragin. Meie nägemisulatusest jäi napilt välja Sergejevskaja ja Voskressenski prospekti16 nurk, kus oli käimas korralik lahing. Sinna ja natuke kaugemale Liteinõi prospektile oli püstitatud barrikaadid. Ja seni veel keisrile ustavad politseinikud ja väeosad püüdsid revolutsionääre laiali ajada. Meie lähedal asuv ristmik oli vaid üks koht, mille järgi sai aimu, mis toimus kõikjal linnas.

      Hommiku edenedes jõudis meieni üha rohkem kuulujutte kõigest, mis linnas sünnib, tollest üha hullemaks muutuvast hädast. Tuli välja, et Volõõnia polk oli hakanud öösel mässama, tapnud oma ohvitserid, kutsunud rahvast endaga ühinema ja üritanud seni ustavatena püsinud väeosasid enda poole võita. „Maha valitsus!”, „Maha sõda!”, „Leiba ja rahu!”

      Laskmine meie tänaval lõppes, aga jätkus teistes tulipunktides. Kohtupalat, arsenal, siseministeeriumi ja sõjaministeeriumi hooned olid leekides, lisaks muutusid paljud politseijaoskonnad hõõguvateks sulatusahjudeks, surnute arv kasvas tund-tunnilt. Vanglate uksed avati ja kõik vangid lasti vabadusse, olenemata sellest, kas nad olid anarhistid või tavalised vargad ja mõrtsukad. Talvepalee oli vallutatud ja igal pool linnas käisid lahingud.

      Õhtupoole tuli uudis, et ministrite nõukogu oli palunud keisril viivitamatult pealinna naasta ja anda erakorralised volitused mõnele kindralile, et tollel oleks luba rakendada kõiki selles olukorras vajalikke abinõusid, eelkõige määrata ametisse teistsugused ministrid kui näiteks Protopopov, keda rahvas põlgas ega usaldanud.

      Samal ajal tuli duuma Tauria palees kokku ja moodustas Rodzjanko juhitud komitee, mis pidi olema vahendajaks valitsuse ja mässuliste väeosade vahel. Nad telegrafeerisid keisrile, et dünastia on äärmises hädaohus ja et vähimgi viivitus saab talle saatuslikuks. Vahepeal alustasid nad Ajutise Valitsuse moodustamist, et taastada kord ja kindlustada pealinna varustamine toiduainetega.

      Nii see päev muudkui kestis justnagu lõputu luupainaja. Need sündmused, mida ma püüdsin ülalpool välja tuua võimalikult sisutihedalt, ei saanud meile teatavaks sugugi ühekorraga. Nagu võib arvata, olid maad võtnud kõige vastuolulisemad kuuldused, nii et me ei teadnud üldse, mida uskuda. Ühel-kahel sõbral, kes ei olnud sõjaväelased, oli jätkunud südikust tihedast kuulirahest hoolimata meid vaatama tulla. Mul oli õnnestunud veenda oma abikaasat mitte välja minema, seda polnud tõepoolest mõtet teha. Juba liiga paljude ohvitseride saatuseks oli olnud õlakute küljest rebimine, mõnitused ja tapmine – milleks oma elu nii asjatult kaotada, kui oli ikka veel lootust tulevikus oma riiki teenida. Salajaste korralduste põhjal tuli end varjata ja oodata, kuni jagatakse informatsiooni selle kohta, kus ja millal antakse organiseeritult vastulöök. Ootasime seda korraldust tundide viisi, aga seda ei tulnudki.