„Olgu nii,” vastas Kirill Vladimirovitš ja pöördus siis minu poole, et öelda: „Too teie abikaasa on ikka õige visa paluja!”
Suurvürst pidas imelise kõne. Mul on kahju, et mul ei ole pärast kõiki neid aastaid tema sõnad täpselt meeles, aga ma mäletan tema hääle kõla tänase päevani, toda kuulsat Romanovite häält, mis ütles: „Kahtlemata me kõik mõistame, et lähenemas on ülima tõe hetk. Ma olen veendunud, et igaüks meie seast täidab oma püha kohust tsaari ja riigi ees.”
Vaevu olid need sõnad öeldud, kui nad mattusid üleüldistesse, lõpututesse hõisetesse. Orkester hakkas mängima riigihümni ja me kõik laulsime kaasa. Ma ei saanud sinna midagi parata, et mul voolasid pisarad mööda põski, aga praegu ei tunne ma nende pärast häbi. Minu pisarad ei olnud ainukesed. Isegi suurvürsti silmad särasid kuidagi kahtlaselt ja ta naeratas mulle väga lahkelt, kui ta alla minu poole vaatas.
Olime tunnistajaks esimesele patriotismipuhangule, mille vallandasid Balti aadlikud, kes olid korraldanud tolle nii dramaatilise lõpuga nädalapikkuse autovõistluse. Nad kõik andsid oma autod suurvürstinna käsutusse ja asutasid sealsamas Nende Keiserliku Kõrguse suurvürstinna Viktoria Fjodorovna auto-sanitaarsalga, mida ainult nemad käigus hoidsid, mille autojuhtideks nad ise olid ning millest sai rindel üks kõige hõivatumaid ja tõhusamalt tegutsenud sanitaarsalku.
Banketi kurvast lõpust ei ole enam suurt midagi rääkida. Läksime linna tagasi, kui olime hüvasti jätnud kõigiga, kes olid meid imelise nädala kestel võõrustanud ja kellest paljusid me enam kunagi ei näinud. Mu abikaasa ja mina saime Keiserlike Kõrgustega palee juures kokku öösel kell 2. Kahe auto külge kinnitati mõned kohvrid ja nii me lahkusimegi Riiast märkamatult ööpimeduses.
Kehvadele teedele vaatamata kihutasime tippkiirusel edasi, kui me just parasjagu ei vahetanud rehve ega parandanud torkeauke, mida tuli teha kogunisti kaheksa korda! (Eelmise nädala pingutavad sõidud olid rehvid ära kulutanud.) 1. augusti varahommikul jõudsime Pihkvasse ja hilisel pärastlõunal Gattšinasse. Selleks ajaks olime kõik kurnatud ja vägagi tänulikud, kui saime rongile, mis toimetas meid mõne tunniga Peterburi.
Lahkusime keiserlikust paarist raske südamega. Nad olid meid kohelnud ülima lahkusega ja me olime hakanud neid oma sõpradeks pidama. Säärased läbielamised, nagu meil olid olnud, teevad inimesed omavahel lähedasemaks kui aastatepikkune seltskondlik suhtlemine.
Toona vedas mul rohkem kui enamikul noortel naistel: mu abikaasat ei lubatud rindele. Tema Majesteedi ratsakaardiväe ohvitserina oli ta juba mitu aastat teeninud Tema Majesteedi sõjakantseleis. Peterburi jõudnud, läks ta otsekohe oma ülemuse vürst Vladimir Orlovi juurde, kes oli keisri isiklik sõber ja sõjakantselei juht, ning palus luba liituda oma polguga, mis pidi mõne päeva pärast rindele minema. Vürst ütles mu abikaasale, et tal ei ole kuidagi võimalik temast loobuda, et talle jätkub kodus küllalt tööd nii sõjakantseleis kui ka kõrgema ülemjuhataja peakorteris. Mu abikaasa oli väga nördinud ja püüdis ülemusele selgeks teha, et ta lihtsalt ei saa maha jääda. Vürst jäi endale kindlaks, ehkki mõistis vägagi hästi mu abikaasa pettumust. Sisimas õnnistasin vürsti tema karmuse eest, tänu millele mu abikaasa elu säästeti.
II PEATÜKK
Ma ei unusta iialgi seda entusiasmi, seda üleüldist, kaasahaaravat patriotismi, mis sõja kuulutamise hetkel üle Peterburi voogas. Olen rõõmus, et sain seda kohapeal näha. See mälestus on mulle igaveseks mällu sööbinud. Igasugused klassilised, parteilised ja usulised erinevused ununesid. Riik ajas end püsti kui üks mees, lõputud rahvahulgad täitsid tänavaid, võõrad kallistasid ja õnnitlesid üksteist suure sündmuse puhul, täis uhkust oma emakese maa üle, kes oli taas kord nõrkade kaitseks välja astunud.
Ent see entusiasm polnud rõõmsalt ülevoolav. Ei karjutud metsikult: „Šapkami zakidajem!” (sedasi hüüti Jaapani sõja puhkemisel ja see tähendab „Lööme vaenlast mütsiga, ja too põgeneb!”). Kõik mõistsid liigagi hästi, kui tugev vastane on. Lisaks teati, et Saksamaa oli sõjaks valmistunud, aga Venemaa, kes polnud hetkekski kaalunud võimalust, et asjad tõesti nii kaugele jõuavad, oli täiesti ette valmistamata. Seda kinnitas liigagi ruttu relvade ja laskemoona ning sõjaväe rõivaste ja saabaste nappus.
Linna haaras usuline entusiasm, mida tunnetati sügaval sisimas, kõigis kirikuis peeti vahetpidamata teenistusi, kellad kaikusid kogu päeva nagu lihavõtete ajal, lähenevasse sõtta suhtuti kui ristiretke ja kihavad rahvamassid valgusid järjest Talvepalee poole, kuni tohutu väljak selle ees ja kõik sinna viivad tänavad olid täidetud tiheda katmata peade hulgaga, inimmurruga, kes ootas, et näha tsaari kasvõi vilksamisi.
Ta tuli nende ette rõdule ning juba järgmisel hetkel vajus kogu rahvasumm põlvili ja tuhandetest kõridest paiskus valla riigihümn. Keiser tegi väga lihtsalt, väga aupaklikult oma alamate langetatud peade kohal ristimärgi ja kadus lõputu hõiskamise saatel tagasi paleesse.
Sinna olid kokku tulnud kõik suurvürstid, õukonna ametnikud ning kaardiväe- ja teiste Peterburis asuvate polkude ohvitserid. Mõned, kes seal kohal viibisid, on rääkinud mulle, et kõige muljetavaldavam hetk, mida kellelgi nende seast on olnud au kogeda, oli siis, kui olukorrast vägagi liigutatud keiser pöördus ohvitseride poole, et neid õnnistada ja tänada pühendumuse eest, mida nad kõik soovisid innukalt tõestada nii talle kui ka oma isamaale. Tema Majesteet ütles seejärel, et ta tahaks enne nende lahkumist koos nendega palvetada. Ta laskus põlvili, kõik järgisid tema eeskuju ning siis ütles ta meieisapalve häälel, millest oli võlutud igaüks, kes seda vaid korragi kuulnud oli, ja mis nüüd värises tunnetest.
Kui paljudele neist oma monarhi ette kogunenud sõjameestest oli määratud teda veel kunagi näha…?
See oli pühapäeva pärastlõunal. Järgmiseks hommikuks tundus suur linn olevat tühjaks jäänud. Enam ei olnud kõige keskpunktiks ja magnetiks Talvepalee, vaid rongijaamad kogu selles hiiglaslikus riigis, mis ulatus Valgest merest Kaspia mereni ning Siberi metsikutest avarustest Saksamaa ja Austria piirini.
Kui pikka rinnet tuli kaitsta! Kui palju tääke tuli vaenlase vastas üles rivistada Läänemerest Doonauni! Aga mis siis?! See oli võimas hetk. Kõik olid minemas. Lõputud soldatite read sammusid mööda tänavaid, nende noored jõulised musikaalsed hääled laulsid rahvalaule, mis segunesid paarisaja jardi kauguselt kostvate polgumarsi helidega, mida tõi kuuldavale polguorkester, ja siis kõlasid natuke veel kaugemalt riigihümni kaunid akordid: „Jumal, keisrit kaitse sa, tugevat ja võimsat. Valitse meie auks, valitse vaenlase hirmuks.”
Rongid lahkuvad üksteise järel lõputute kolonnidena, viies kaasa vapraid naerul nägusid, lauldakse ja viibatakse mütsidega, kuni rongi möirgamine summutab laulu ja mootorist tulev toss matab enda alla soldatimütsid, millega lehvitatakse…
Ja jaamades nuuksuvad naised, lapsed klammerduvad nende seelikute külge, üksteist lohutatakse ühises mures ning rühitakse edasi kirikutesse ja kabelitesse, et panna küünal mõne püha imettegeva ikooni ette ja palvetada lahkunud lähedase eest…
Ja 19. augustil, kõigest kaks nädalat pärast sõja puhkemist, läks see kaardiväepolkude pärl Kraupischkenis6 Ida-Preisimaal võrratu kangelaslikkusega oma surmale vastu…
Mul ei ole kavas anda nendel lehekülgedel mingisugustki ülevaadet sellest, mis Vene rindel sündis. Ma pole ajaloolane ega pea end asjatundjaks, et seda teemat käsitleda, ent ma ei suuda vastu panna kiusatusele tuua tuhandete teiste seast esile just too konkreetne rünnak, et tõestada nii Vene soldatite kui ka ohvitseride kangelaslikkust ning – kuna see on ikkagi isiklik dokument – avaldada austust mu abikaasa paljudele sõpradele ja ohvitseridest kaasvõitlejatele, kes tollel mälestusväärsel päeval hukkusid. Olen sügavalt tänulik kindral Hartmannile, kes oli toona ratsakaardiväe komandör (muuseas ka noorim Vene ratsakaardiväe kindral) ja andis mulle ülevaate tollest lahingust, kus ta ise sai raskesti