Alguses tekkis oht, et haav osutub saatuslikuks. Õnneks pidas ta vastu ja läks esimesel võimalusel rindele tagasi, endal rinda kaunistamas Püha Georgi rist. Mõistagi oli ta selle ära teeninud, nagu ka parun Wrangell, kes pälvis selle tollelsamal päeval tehtu eest. Revolutsioonist saati töötasid nad mõlemad väsimatult Vene sõjaväeringkondades, jätmata kunagi lootust, et ühel päeval kutsutakse nad oma riiki teenima. Parun Wrangelli enneaegne surm7 jättis valgete Venemaa ilma ühest kõige innustavamast, entusiastlikumast ja võimekamast juhist.
Kindral Hartmann kirjeldas toda lahingut niimoodi:
„Kindral Rennenkampff oli sunnitud Ida-Preisimaal edasi liikuma enne, kui oli jõudnud oma väed nõnda kokku koondada, nagu ta soovis. Ta tegi seda liitlaste pakilisel palvel, kuna nood tahtsid suunata sakslaste tähelepanu idarindele ja seeläbi vähendada survet läänele, kus sakslaste pealetung Pariisi suunas oli tekitanud suurt ärevust.
Nii me siis ületasimegi Saksa piiri 16. augustil (vana kalendri järgi 3. augustil), jalavägi võttis sisse positsioonid piki raudteed, ratsavägi (üks tavaline diviis ja kaks kaardiväediviisi) kaugemal põhja pool. Esimesel päeval tuli meil vastu astuda kõigest piiratud arvul Saksa ratsaväelastele; saime neist jagu suuremate raskusteta ja liikusime üsna vabalt edasi. 17ndal hakkasid sakslased meile vastu enne Pillikaleni-nimelisse linna sisenemist. 18ndal vallutasime Mavishkeni küla. Samal ajal oli meie jalavägi saanud Gumbinneni8 lähistel võidu ja mitte ilma raskeid kaotusi kandmata võtnud ära neliteist suurtükki. 18nda õhtul puutusime esimest korda kokku Saksa kurnatud jalaväele appi tulnud üksustega.
Alustasime rünnakut 19. augusti keskpäeval. Lahing toimus Kauscheni ja Kraupischkeni9 küla lähistel mõlemal pool kitsast jõge, millest nad ei tahtnud meid üle lasta. Liikusime edasi kolmes kolonnis, igaühes üks diviis – meie 1. kaardiväediviis10 oli kahe teise vahel. Kavalergardid olid meie kolonni eesotsas, nii et nemad sattusid sakslastega kokku esimesena. Nende südikas ülem Dolgorukov lasi meestel maha tulla ja vaenlasi rünnata, sundis vastase taganema ja vallutas suurema osa külast. Ent sakslased asusid peagi vasturünnakule ja peaaegu piirasid nad sisse, nii et selleks ajaks olid kavalergardid tõsistes raskustes.
Just tol hetkel sain käsu oma polguga edasi liikuda. Mulle anti korraldus kavalergardid välja aidata. Pidin Wrangelli suureks pettumuseks jätma 3. eskadroni reservi, et nad kaitseksid suurtükipatareid ja mõlema polgu lippe, ning viisin oma kolm ülejäänud eskadroni rünnakule, sest tahtsin väga hätta sattunud kamraade päästa.
Pidime läbima miili jagu küntud maad, et kohale jõuda. Kõndimine võttis mehed võhmale ja ma andsin käsu natukeseks pikali heita, et nad end koguksid. See oli just küla piiril. Niipea kui olin käsu andnud, tormas meie juurde üks kavalergardide ohvitser (kes kohe varsti tapeti). Talle oli antud korraldus kuidagi minuni jõuda ja paluda otsekohe abi – enne kui on „liiga hilja”.
Me ei tohtinud aega kaotada. Liikusime edasi nii kiiresti, kui saime, sundides saablitega ähvardades sakslasi majadest välja ja minnes tihedalt nende kannul läbi küla. Viimaks jõudsime kavalergardideni. Selleks ajaks olid meie mõlemad polgud juba kandnud raskeid kaotusi. Minagi olin jalast haavatud, aga leidnud ühe katkise toika, millest oli toena kasu.
Kui saime külast välja, hakkas meile silma vaenlase suurtükipatarei. Kiusatus oli liiga suur, pidime selle endale saama! Aga meie kaotused olid olnud nii suured ja suurtükituli oli nii tihe, et edasitungimine oli võimatu. Kui üks mees välja arvata, olin ma kaotanud kõik 2. eskadroni ohvitserid, ülejäänud kahe üksuse kaotused olid pea sama tõsised. Iga sekundi järel langes järgmine vapper poiss, kes oli äsja hüüdnud oma meestele midagi innustavat – ehkki neil polnud innustamist vaja, nad võitlesid niigi nagu lõvid. Sain teise, hullema kuulitabamuse ja pidin loobuma. Minu arvates oli neil mõningaid raskusi, et mind laskeulatusest välja kanda.
Samal ajal oli Wrangell oma asukohast lahingut jälginud, tahtes iga hinna eest meiega ühineda. Viimaks muutus pinge talumatuks. Ta kihutas diviisiülema juurde ning palus rünnakuks ja meie aitamiseks luba. Luba anti; järgmisel hetkel oli ta oma mehed lahingusse viinud, meieni jõudnud, meie hõrenenud ridade vahelt läbi galopeerinud kui tormituul ja patareile peale kihutanud. Nii saime selle ikkagi endale!
Sakslaste kiituseks tuleb tunnistada, et nad võitlesid patarei eest viimse hingetõmbeni. Olime tapnud kõik nende hobused ja neil polnud mingit võimalust jõuda patarei ohutusse kohta viia.
Kõik 3. eskadroni ohvitserid olid kas tapetud või haavatud. Ainsana oli vigastamata Wrangell. Viimane šrapnell, mis õhku lasti, tappis tema all hobuse ja looma kehast leiti kolmkümmend kaks püssikuuli. Kahe või kolme tunni jooksul olime kaotanud 75 protsenti ohvitseridest. Olime maksnud jubedat hinda, aga tulnud sellega toime: patarei oli meie käes ja sakslased taganesid, jättes tapetud ja haavatud maha. Nende omasid matsime üle 500 ja evakueerisime üle 2000 nende haavatu. Kavalergardide kaotused olid pea sama suured kui meil. See oli kohutav päev.”
Tõesti kohutav, ja mõne päeva pärast oli südantlõhestav näha nende kirstude ridu nõrgalt valgustatud Jumalaema Rõõmukuulutamise kirikus, mis oli ratsakaardiväe polgu pühakoda. Tundus uskumatu, et kõik need poisid ja mehed, kes olid meist lahkunud kõigest kahe nädala eest, täis entusiasmi ja võidulootust, olid juba kuulsusrikkalt surma läinud. Kõik need pikkade krepplooridega naised olid vaevu jõudnud harjuda sellega, et neid enam kodus pole – naistel olid käed-jalad ikka veel tegemisi täis, et neile varustust leida, et valmistada ette kõike rindeks vajalikku, mida nad polnud rutakalt lahkudes jõudnud kaasa võtta –, kui tuli uudis, et neil polnud enam mitte midagi vaja…
Surm oli halastamatu vikatiga nende elud varakult läbi lõiganud. Nad olid ettekuulutajad, kellele hiljem järgnesid miljonid. Neil veel vedas, sest nad surid riigi eest, mille üle nad tundsid uhkust ja mille hävingut nad ei osanud ette aimata. Nad surid auga, nad surid auväärse eesmärgi nimel. Kui palju kohutavam oli kõigi nende märtrite surm, kes neile järgnesid kahe ja poole aasta pärast! Nende surm, kelle illusioonid olid purustatud, kes nälgisid, keda alandati, kelle hing ja keha olid piinatud! Ja siis veel need, kes pidid kaotama oma kodu ja riigi koos kõigega, mida see neile tähendas, kes pidid kaotama lootuse ja julguse ning kadestama neid, kellel ei tulnud midagi säärast läbi elada ja kes olid varakult hukka saanud…
III PEATÜKK
Kas on vaja rääkida tööst, mida naised sõja ajal tegid? See on kõikides riikides ühesugune. See pole midagi erilist, millega uhkustada. Kas polnud see mitte omamoodi isekus, et südames ärevust summutada hommikust õhtuni töötades ja end nõnda kurnates, et saaks natukenegi magada, et ei peaks… mõnda aega mõtlema? Me kõik andsime oma osa, eesotsas keisrinna ja suurvürstinnadega, kes käisid väljaõppekursusel ja hakkasid Punase Risti halastajaõdedeks, kuni kõige lihtsamate õmblejannakesteni, kes küürutasid õmblusmasinate kohal ja lõikasid tükkideks tuhandete jardide viisi valget riiet, et valmistada kroonualuspesu, mida ei paistnud kunagi jätkuvat.
Keisrinna suhtus oma töösse samasuguse innuga kui me kõik. Ta veetis suurema osa päevi Tsarskoje Selo paleehaiglas, hoolitses haavatute eest, tõstis nende tuju trööstivate sõnadega ja sidus nende haavu. Mis puudutab tema haiglatööd, siis kogu lugupidamise juures oldi arvamusel, et Tema Majesteeti selles täielik edu ei saatnud, ehkki muidugi mõista oli see igale lihtsale soldatile suureks auks, kui keisrinna tema haavadega tegeles, aga sidemed kippusid lahti tulema ning mõistagi pidid need vaesekesed olema eriti kannatlikud ega tohtinud kõrgeaulise halastajaõe juuresolekul endast välja minna!
Kunagi pole mind nii palju sõimatud ega nii rohkete hellitusnimedega üle külvatud kui tolle kolme aasta jooksul, mil ma olin Punase Risti haiglas kirurgiaosakonna õde! Alguses oli see üsna piinlik ja paljud kasutatud sõnad olid kõrgklassi kasvatuse saanud noorele naisele tundmatud, aga peagi harjusin sellega ära – teadsin, milliseid piinu nii paljud nende hulgast tunnevad, ja imetlesin nende kannatlikkust, mis on kahtlemata üks venelasele iseloomulikke omadusi –,