«Ära aja lolli loba,» vastasin ma järsult.
«Lolli?» kordas ta. «See on üpris kange sõna, isand Robert. Aga kuulge nüüd, te ju ütlete vanale isandale minu heaks paar sõna, eks?»
Lubasin talle seda, ennekõike küll tema lõugade lõksumise vaigistamiseks; ja ta kargas kõrgele õhku nagu noor sälg, kes on esimest korda elus kaeru maitsta saanud.
«See peenike noor daam oskab su ära teha,» jätkas ta. «Oi, kui ta sulle korra otsa vaatab… Ilma naljata, tema pärast oleks ma nõus piraadiametigi sinnapaika jätma.»
«Me ei näe teda enam kunagi, Darby,» ütlesin ma. «Paari nädala pärast on ta teispool Kariibi merd ja meie rügame endiselt siin New Yorgis.»
Ta heitis mulle kavala pilgu.
«Tõsi ta on, ja peab paavstist nutikam mees olema, et tulevikku näha, isand Robert,» ütles ta.
III peatükk
ÕHTUNE KÜLALINE
Sel õhtul istusime kaua söögilauas, sest isa tahtis, et ma päeval asetleidnust põhjalikult jutustaks, sealjuures tema jaoks ebaharilikku kärsitust üles näidates, ehkki Peter Corlaer sõi kogu selle aja pühaliku rahuga, vähimagi huvivälgatuseta tema peaaegu pekirullide vahele mattunud tillukestes silmades.
«Ma olen sellest kolonel O’Donnellist kuulnud,» ütles isa, kui oma looga lõpule jõudsin. «Ta oli prints Charlesiga Šotimaal kaasas – üks noid iirlasi, kes paljutõotava plaani nässu ajasid, kui rahvasuu tõtt kõneleb. Peab imeks panema tema hulljulgust siin maale tulla, sest Inglismaal on tema pea eest küllap tasu välja pandud. Eks ta Vaalapeas mõne siinse jakobiitide poolehoidjaga nõu pidas – paras paik selliste sepitsuste jaoks!
Fregati kapten olla täna hommikul kuberneriga rääkinud, nagu isand Colden mulle ütles, ja talle puru silma ajanud jutuga valearvestusest, mis nad õigest kursist põhja poole tõi. Lehkab jakobiitide salanõu järele! Sinu morn sõber Jenkins rääkis õiget juttu. Ära kunagi hispaanlast usalda, kui ta sulle sõbraks tükib.»
«Preili O’Donnell ütles, et nad suunduvad Floridasse,» vaidlesin ma vastu. «Õigest kursist nad ju väga kaugel ei ole.»
Isa naeratas viimaks.
«Vaevalt küll see plikatirts oma isa plaanidest midagi teab. Ja kui teabki – Oh ei, poiss, mina sain noorespõlves küllaga salasepitsusi maitsta. Jakobiidid on üks kurjavaimu kamp.»
«Aga sa ise olid ju nendega mestis,» osutasin kübeke pahatahtlikult.
Tema nägu süngestus.
«Tõsi, ja ma võtsin õppust. See jäta meelde, Bob. Britannia on mistahes kuningast või suguvõsast olulisem. Riik, mitte mees, on see, mis loeb. Britannial läheb Hannoveri George’i käe all paremini kui ühegi Stuartite Charlesi või Jamesi ajal.»
Kahtlesin siiski endiselt.
«Aga kindlasti, sir, ei ole selles midagi kummalist, et hispaanlased saadavad inseneri siiapoole Atlandit kindlustusi üle vaatama?»
«Iiri inseneri?»
Isa naeratas taaskord.
«Eks ole põnev. Aga olgu! Ei ole lootust selliste kurjavaimu sepitsuste osas tõde välja nuputada ja ega see mind eriti ei huvitagi. Suurem osa jakobiitide salanõusid on väärale teele eksitatud järelemõtlematute meeste välja nuputatud ja kehvasti korraldatud. Ei, poiss, mulle teeb enam muret sinu vestlus tolle ühejalgse madrusega. Silver oli ta nimi? Jaa, ei meeldi mulle sugugi, et meie sadama lähistel piraadid passivad. Nad näikse kaugelt jultunumad olevat kui muidu oodata võiks. Kui Murray – »
Uks mu selja taga avanes ning isa lõug vajus ripakile. Peter minu paremal käel pilgutas korraks silmi ning jätkas siis oma tohutute sõrmede vahel vaikselt pähklite prõksutamist.
«Kuulsin, et kutsusite mind, Ormerod?»
Ukselt kostev hääl oli jahe ja rahulik ning kõlav nagu kirikukella löögid.
««Kui Murray» – ma justkui kuulsin oma nime?»
Pöörasin toolil ringi. Uksel seisis kõige erakordsem kuju, keda ealeski näinud olin. Kõrget kasvu mees, sirge nagu teivas hoolimata aastatekoormast, mis oli tema silmade ümber kortsurägastiku kudunud, laiade õlgadega, mis tema kuue suurepärase rätsepatöö hästi esile tõid. Tema põlvpüksid olid peenest kollasest damastist ning sukad sama karva siidist. Tema kingapannaldel, uuriripatsil, sõrmedel ja mõõgapidemel sädelesid teemandid; rinnaesiselt voogavate pitside vahel hõõgus kopsakas rubiin. Tema käsivarrel rippus mantel ning kaenla all hoidis ta uusima moe järele kolmekandiliseks keeratud kübarat.
Aga mis temast ennekõike meelde jäi, oli tema nägu. Tugevad ja rohmakalt tahutud näojooned; nina kitsahuulelise suu kohal rippuv kaljurünk ning lõug jõuliselt kandiline; silmad säravmustad, kuldsete tähnidega. Tema juuksed olid puhtad hõbevalged, kuklasse kokku tõmmatud ja musta paelaga patsi seotud. Tema palgeid ja laupa kattis kortsuräga ning siiski näis ta ihult sama tugev kui mina. Kõik tema juures kõneles kõrgest sünnist, peentest kommetest, jõukusest; ent temast õhkus ähvardavat võimu ja kiskjalikku tahtejõudu ning aimdus halastamatut hoolimatust, mis kellegi teise huvidega peale enese omade ei arvesta.
Ta tunnustas minu pikaleveninud vahtimist kerge, pisut pilkava kummardusega.
«Teie poeg, Ormerod?» jätkas ta. «Minu õetütre poeg? Robert panite talle vist nimeks, tolle toreda Londoni isanda Jugginsi järele, kes teil uut elu alustada aitas, kui olite end pühendunud jakobiidi teel varitsevatele karidele ajanud.»
Isa tõusis aeglaselt püsti.
«Jah, see on minu poeg, Murray. Ei ole see teie ega minu süü, et ta selle juurde teie õetütre laps on. Tema nimest rääkides peab ütlema, et Robert Juggins oli parem mees kui kumbki meist, ja minu noorpõlvesündmustele vihjates te mu oma poega minu vastu ässitada ei saa. Ta teab, kuidas ma Stuarteid teenima eksisin, ja teab, et ma olen elanud piisavalt vanaks mõistmaks, miks riik kuningast olulisem on. Just sellest me enne teie saabumist kõnelesimegi.»
Uksel seisev mees noogutas pead.
«Tuleks nagu meelde küll, et teile see mõte üsna meeldima hakkas – pärast seda, kui jakobiidid teid Prantsusmaalt ja hannoverlased Inglismaalt välja ajasid. Mis seal’s ikka, vaenuga silmitsi seistes kuluvad paindlikud veendumused marjaks ära. On mul omalgi seda oskust mitmel puhul tarvis läinud.»
Ta lasi uksel kinni vajuda ning astus minust mööda vasakule poole lauda, kus tühi tool seisis.
«Vabandage minu ebaviisakat käitumist,» tähendas ta malbelt. «Ma näen siin veel üht vana sõpra, Ormerod – või peaksin ehk ütlema vana vaenlast. Lubate ehk tähendada, Corlaer, et aastad pole teile sugugi liiga teinud – nagu õigupoolest mulle endalegi.»
Peter lömastas nimetissõrme ja pöidla vahel hikkoripähkli ning vaatas Murrayle mõttelagedal pilgul otsa.
«Ja,» ütles ta.
«Juhul, kui teil peaks olukorra vääritimõistmise tõttu kiusatusi tekkima,» jätkas Murray, «võin teile kinnitada, et usun end mistahes teiepoolsete sammude eest kaitstud olevat. Ma tean väga hästi, millist ohtlikult teravat taipu Peter selle laia näo taga varjab, ega tahaks sugugi talle häda teha – »
«Ja, kindtla peale,» kihistas hollandlane.
«Kinnitan teile, et täpselt nõnda see on,» vastas Murray. «Ma loodan mind täna siia toonud asjaga ilma vägivalda pruukimata ühele poole saada, ja kui härrased mind natuke aega vaikselt kuulama nõustuvad, usun ma, et ainsalegi hingele viga ei sünni.»
Ta