«Aga me pole ju merel,» vaidlesin ma. «Me oleme New Yorgis. Fort George’is on sõdurid. Üsna pea saabub Bostonist kommodoor Burrage. Mida üks piraadilaev, mida kaks piraadilaeva meie vastu saavad? Isegi linna omakaitsevägi – »
«Vägivald pole see, mida ma kardan,» katkestas isa mind. «Ma kardan haige aru põrgulikku kavalust.»
«Ja,» nõustus Peter.
Isa osutas piibuvarrega tema poole.
«Sulle tundub ka nii, vana sõber?» hüüdis ta.
«Kui Murray siin on, ei plaani ta midtagi headt,» vastas hollandlane kaalukalt. «Nalja pärast ükski piraat külma ilmaga nöndta kaugele pöhja ei tule. Neen! Siin on liiga ohtlik, pole kuhugi pagedta ega peitu pugedta.»
«Jaa, õige ta on,» nõustus isa. «Ja räägitakse, et ka New York pole piraatluse osas kaugeltki nõnda süütu, kui pealt paista võib. Murray ja temasugused peavad oma röövitud kauba kusagil maha müüma, ja selleks on neil siin ja mujal kaupmeeste seas tutvusi tarvis. Kuberner Burneti ajal hoidsime Vaalapea võõrastemajal ja muudel kahtlase seltskonna kogunemispaikadel silma peal, ehkki tuleb tunnistada, et peale paari mässaja ja väejooksiku me midagi priskemat ei püüdnud. Sellegipoolest tean ma, et linnas on kaupmehi, kes eriti ei vali, kellega äri ajada, ja kaugeltki mitte iga sadamasse saabuv laev pole nii rahumeelne, kui paistab.»
«Vähemalt teame valvel olla, sir,» ütlesin ma.
Isa naeris sünge lõbuga, Corlaer itsitas napakalt kaasa.
«Arukas vaenlane arvestab sellega juba algusest peale,» vastas ta. «Loodame, et meil vähegi õnne jagub. Mistahes plaani Murray ka ei hauks, meid tabab see ootamatult ja äkitselt. Aga kuss nüüd. See oli õhtusöögikell, jätame selle jutu nüüd kõrvale!»
II peatükk
ÜHE JALAGA MEES JA IIRI NEIU
Järgmisel hommikul veetsin hea mitu tundi Peter Corlaeri seltsis meie kaubapunktide tarviduste eest hoolt kandes ning alles hilisel ennelõunal pääsesin kantseleist, et kapten Farraday laeva pardal ära käia ja tema meestega meie ladude jaoks määratud lasti ülevedu kokku leppida.
Kui ma kübara varnast võtsin, vaatas Darby McGraw mind nõnda haleda pilguga, et saatsin ta kööki kotitäie köögiviljade ja värskelt tapetud kanade järele – teades, kui hea meel madrustel pärast pikka reisi sedasorti toidu üle oleks – ning käskisin tal need sadamasse kanda. Ta oli rõõmus, nagu oleks just priiuse välja teeninud, ning lippas lõokese moodi vilistades minema.
Me kõndisime Pearl Streeti mööda Broad Streetile, kus maabumisala kaldasse lõikub, ning võtsime suuna Whitehall Streeti poole, plaanides sealt minu Bristoli postilaevale sõudmiseks paadimehe palgata, kui Darby juhtis mu tähelepanu East Riveri ankruplatsil seisva suure laeva kõrguvatele mastidele ja taglasepadrikule.
«See on ju fregatt, isand Robert!» hüüatas ta.
Polnud võimalik selle värvitud kahuriluukide ridu ja tüsedaid pardaid valesti tõlgendada; ning korraks lootsin, et kommodoor Burrage on meie häda ette aimanud. Siis aga lõi besaanmasti tipus rippuv plagu lehvima ning ma nägin Hispaania punakuldseid värve.
«Mis te arvate, kas nad tulid piraatidele säru tegema?» sosistas Darby põnevusega.
«Nemad küll mitte,» vastasin naerdes. «See on hispaania laev ja need vennikesed piraatide veristamise järele himu ei tunne, Darby.»
«Mõelda, kui nad ainult kahurist pauku teeks,» ohkas Darby. «Või siis meie nähes mõne vaese patuse raa külge riputaks. Oi, isand Robert, kas poleks vahva?»
«Jäta nüüd,» ütlesin jällegi noormehe iseäralike ihade üle naerdes. «Sa oled verejanuline nagu Kariibi mere piraat.»
«Ausõna olen,» vastas Darby uhkelt. «Minust saaks kõige kangem piraat ilmas, tõesõna – ja fregattide ees ma risti ette ei lööks, olgu nad hispaania või meie kuninga omad; või prantsuse koguni. Kõiki riisuks!»
«Küllap sa riisuksid,» nõustusin. «Aga, Darby, vaata! Seal on veel üks iseäralik alus – paistab fregati tagant.»
Osutasin väikesele räsitud välimusega prikile, purjed räpased ja paigatud ning mustaks värvitud kerel näha valge laik, kus kahurikuul oli parda pilbasteks löönud.
«Ja kui ma ei eksi, on nad piraatidega kokku sattunud,» lisasin. «Vägagi napilt on nad pääsema pidanud.»
Darby silmad läksid suureks nagu kassil pimedas.
«Oh sa, oh sa, vahi seda kuuliauku külje sees! On see alles vedamine olnd. Tahate veel mind narrida, et piraatide nägemisest rääkisin, isand Robert?»
«Kindlasti mitte, Darby. Need sellid on surmale lähemal olnud, kui mõeldagi tahaks,» vastasin ma.
«No õigemat juttu pole inimese kõrv veel kuulnd,» kuulutas meeldiv hääl mu selja taga. «Ja sellest on aimata kõige imepärasemat mõistmist ja kaastundmust, sellepärast et kõigest käputäis kuivamaamehi suvatseb üleüldse selle peale mõelda, kuidas vaene madrus päevast päeva riskima peab, oma isandatelt tänusõnagi ega kiprilt midagi peale sõimu kuulmata. Jumala tõsi, noorhärra. Minu lugupidamine, ja et minagi olen nonde imekombel ära pääsnute mestist, loodan ma, et te minu armetuid tänusõnasid ära ei põlga.»
Pöörasin ringi, et hääle omanikku lähemalt uurida, ning leidsin eest kena avala näoga mehe tema parimates aastates, kehalt priske ja tugeva, aga üheainsa jalaga. Teine, pahem jalg oli tal kõrgelt puusa lähedalt ära lõigatud ning ta toetus pikale väga ilusasti väärispuidust nikerdatud kargule – mahagonist, nagu ma hiljem teada sain. Seda karku käsitses ta täpipealt sama osavalt kui oma kadunud ihuliiget. Kaenlatoe alt läbi aetud köiejupp oli tal ümber kaela, nii et maha istudes ei kukkunud kark tal kunagi käeulatusest välja; ning kargu otsas oli terav raudoga, et ebatasasel maapinnal või libedal tekil kindlamat tuge pakkuda.
Sellal kui ma teda pilguga mõõtsin ja tema rääkis, hüples ta minu juurde enesekindlusega, mis avaldas Darbyle rohkemgi muljet kui mulle.
«Oled sa tollelt prikilt?» pärisin uudishimulikult.
«Just nii, noorhärra, olen küll; üks noid vaeseid patuseid, kes eluga pääsesid ainult tänu käsitamatule Kõigevägevamale, kellest kunagi ette ei tea, nigu kirikuhärrad jutlustavad, keda ta vääriliseks või väärituks arvab. Barbadoselt tulime, prikil nimeks Constant. Ise olen ma Silver, sir – ristinime järele John.
A meeskonnakaaslased kutsuvad mind muidu Praehärjaks, sellepärast et ma hirmus hea kokk olen. Ja küllap mul sellestki jutustada oleks, kuidas ma tolle asja ära õppisin, noorhärra. Jajaa! Ei ole see esimene kord, kui ma vaeste ausate meremeeste kiuste meresid rüüstavate piraatide käe läbi kannatama olen pidand.»
Ta tasandas häält.
«Seda vildakat keret näete mul, eks? Näen, ütlete. Jajaa, ühe jalaga mees torkab silma küll. A mis te arvate, kuidas ma oma pahemast koivast ilma jäin? Ei tea, ütlete – ja ega ses pole veidrat miskit, sellepärast et varem me ju kohtund pole.
Las ma siis räägin teile, sir. Teil on nooruke ja lahke nägu ja ma näen, et õnnetu meremehe häda teile huvi pakub – no ja sellele vahvale noormehele teie seltsis ka – Iirimaalt, eks ole, poiss? Ära arvasin, ära arvasin!
A millest ma nüüd jutustasingi? Aijaa, tuleb meelde küll. Jalast ilmajäämisest rääkisin teile – ja hea meel pealegi, et mul käpad terveks jäid. Et miks siis, küsite? No ühe jalaga saab mees