„Ülehomme asume teele.”
Homseks olime kokku leppinud kohtumise Motuga.
Uksekella helin nõuab tungivalt meie tähelepanu. „See peab küll teie sõber olema!” ütleb Kathleen Simon, kui maja eest kostvad metalsed köhatused meid võpatama panevad.
Tühja sellest puuduvast summutist. Motu logisev Datsun ei sõiduta meid sellel päeval mitte ainult Northlandi poolsaare avarasse ja kaunisse loodusesse, vaid ka Uus-Meremaa ajalukku.
„Ma näitan teile täna, kust ma pärit olen.” Motu juhib oma monstrumi Northlandi idaküljele, vahelpeal sõidab lausa piki kallast, siis jälle tuleb pisut sisemaad, mööda lahtedest ja laguunidest, aga ikka põhja poole Whangareist edasi, Pahia ja Waitangi suunas, läbi metsade, kus võimsate puude habemetaolised samblikud ulatuvad peaaegu maani, rohelisi ümaraid künkaid pidi, mida lambad kollaste värvitupsudena katavad.
Kui küsime, miks ta meid nii kaugele põhja poole viib, vastab Motu naeratades: „Kui ma teid kahte esimesel õhtul Harbour Bridge’i juures nägin, ainult kahe jalgrattaga uhke autoelamu asemel, ja kui kuulsin, et Hiltoni asemel magate telgis, siis mõtlesin, et need kaks tahavad tõepoolest minu maad tundma õppida. Ja kui ma ütlen minu maad, siis pean eelkõige silmas oma rahva maad. Sellepärast kutsusin teid Waitangisse.”
Muidugi ma teadsin, et Waitangis sõlmiti leping, mille kohaselt valged võtsid kaitse alla maooride kultuuri, nende elu ja selle, mis iseseisvast identiteedist inglaste domineerimise juures veel alles oli jäänud.
„Kaitse?” Motu naerab. „Peaaegu 1000 aastat enne esimesi valgeid tulid siia minu esivanemad Hawaikist. Ma ei tea, kus see asub. Keegi ei tea. Antropoloogid väidavad, et minu rahvas on pärit Aasiast ja olevat enne Uus-Meremaale tulekut 2000 aastat Lõunamerel ristelnud.”
Vahepeal oleme jõudnud Bay of Islandsi äärde. See on kaugele maa sisse ulatuv laht 150 saarega, mis albatrossi silmis peaksid Vaikse ookeani sina taustal välja nägema nagu sädelevad rohelised nefriidist kalliskivid.
Pärimuse kohaselt astus Kupe siin esimese maoorina Uus-Meremaa pinnale. Tema oli see, kes andis maale nimeks Aotearoa – Pika Valge Pilve Maa. Kui aga maadeavastaja ja uurija kapten Cook 1769. aastal Uus-Meremaa idarannikule astus, kuulutas ta avastajale omase enesestmõistetavusega maailma selle osa Inglise krooni omandiks.
Motu seisab Juliana ja minu vahel. Meie varbad mängivad liivaga, mida uhuvad väsinult sulisevad lainekeeled.
„Lihtsalt niimoodi…” Motu teeb käega laia kaare ja üle alati lõbusa näo vilksatab korraks sünge vari. „Lihtsalt niimoodi tegi kapten Cook.” Ja ta laseb oma käel veel kord lennata läbi õhu, üle lahtede, saarte, üle mere, randade ja liiva. „Selle käeliigutusega sai minu esiisadest ja nende maast Briti impeeriumi osa.”
Veel tänagi räägivad arvukad maooride kohanimed piki Islandsi lahte maooride endisest, aga ka praegusest elust. Waikare, Kerikeri, Manawaora või Purerua. Cooki esimene külaskäik ja samuti kaks järgmist olid lühiajalised. Kuid suur seilaja vallandas laviinitaolise arengu, mis lõppes Waitangi lepinguga ja ühe rahvuse loobumisega iseendast. Maadeuurija Cookile järgnesid vaalapüüdjad ja laevaehitajad. Väga kiiresti levis uudis, et Bay of Islandsis ei olnud mitte ainult kaitstud sadam, vaid et siin kasvavad hiiglaslikud sajanditevanused kauripuud olid ideaalne laevaehitusmaterjal.
Ikka rohkem pakehasid – nii nimetasid maoorid valgeid – tungis edasi sisemaale ja võttis endale kõik, mida hing ihaldas. Osaliselt kasutasid nad vahetuskaubana relvi, ja neid hakkasid maoorid varsti ka üksteise vastu kasutama. Pealegi saabusid koos valgetega ka haigused. „Selle tulemusena on minu kaasmaalastest, keda kapten Cooki saabudes 19. sajandil oli ligikaudu 120 000, järele jäänud ainult pool. Ilus koht Russel, mis asub nooleteravikuna Islandsi lahte tungival maaninal, tähistas tookordset eriti sünget peatükki Uus-Meremaa ajaloos,” kõneleb Motu.
„Siis oli selle paiga nimi Karorareka. Mõned needsid seda ka kui Vaikse ookeani põrguauku.” Suhtumine muutus väheke pärast seda kui anglikaani preester Samuel Marsden Bay of Islandsisse paikseks jäi. Kuid alanud arengut polnud enam võimalik peatada ja see edenes peadpööritava kiirusega. „6. veebruaril 1840 kirjutati alla Waitangi leping,” jätkab Motu. Ta naeratab irooniliselt. „Seda sündmust pühitseme tänapäeval kui Waitangi päeva. Kuid sellega loobusime meie, maoorid, oma maa iseseisvusest ning tunnustasime pakehasid.”
Hiline õhtupäike helgib Aucklandi põhjapoolse äärelinna majade akendel, kui me Motu vana veoautoga tagasi Takapuna poole veereme. Olen juba ammu harjunud selle köhiva ja krõbiseva autoveidriku kummaliste kiiksudega. Motu osutab hõõguvale päikesekettale: „Meie, maoorid, oleme täna Uus-Meremaa osa. Viimastel aastakümnetel on meid lõpuks märgatud. Kuigi vahekordade selgitamisel on mõnikord ka rusikad käiku läinud. Meie õigust maale on tunnustatud, Uus-Meremaa ja koguni Briti kuninganna on minu rahvalt vabandust palunud. See on hea…”
Automürin on Kathleen Simoni välja meelitanud.
Motul ei ole kahjuks enam aega, et sisse astuda ja õhtusöögist osa võtta. „Töö sadamas ootab mind,” ütleb ta.
„Tänan, Motu,” vastan talle.
„Kui te läbi Uus-Meremaa sõidate, siis vaadake seda maad läbi maoori silmade, kes saabus siia paljude põlvkondade eest, kui saarel elasid veel suured moa-linnud, aga mitte lambad.” Ta vakatab hetkeks. „…ja te avastate kordumatu paradiisi, nagu tookord Kupe, kui ta oma suure kanuuga esimest korda Uus-Meremaa kallast puudutas ning maale nime Aotearoa andis.”
Kohtumine Motuga on mind muutnud mõtlikuks, aga ka uudishimulikumaks. Nagu meie saabumise päevalgi lasub linna kohal õitelõhn. Tähistaevas ulatub sel õhtul nii madalale, nagu tahaks ta maale suud anda, kui ainult naabermajade katused ei segaks. Juliana on meie reisikotid juba ära pakkinud, mina olin kettidele veel pisut õli lisanud ja kummidesse õhku pumbanud. Oleme valmis teele asuma.
Meil on kavas suunduda Aucklandist lõuna poole. Esimene etapp jääb selliseks, nagu juba mitu päeva varem otsustatud. Kõigepealt vulkaaniline kõrgustik Tongariro rahvuspargi ümber, siis Rotorua oma kuulsate geisrite ja keeva mudaga. Teine etapp kulgeb kava kohaselt Lõunasaarel. Kuid plaanide ja turismiobjektidega on, nagu on… Eriti siis, kui ühel maal on neid niivõrd palju nagu Uus-Meremaal. Reisijuhid pakuvad teineteise võidu teavet kauneima, suurima, kordumatu kohta sellel maal. Et see hittide loetelu vastab tõele, selles ma ei kahtle. Kuid mis kasu on ratturil, kellel aega vaid mõni kuu, kõige erakordse teadmisest, kui ta mõtleb sellele, et Uus-Meremaa põhjapoolseimast punktist lõunapoolseimasse on 1770 kilomeetrit. Euroopa mõõtkavasse ülekantuna võiks seda võrrelda vahemaaga Hamburgist Rooma. Jalgrattaga reisimise kunst seisneb ka siin vähesega rahuldumises. See on hea, nii jääb meile veel mänguruumi spontaanseteks otsusteks ja ehk ka mõneks hulluks ideeks.
Kui uusmeremaalaste külalislahkus on edaspidi samasugune kui seni, siis võib arvata, et ajakavast kinnipidamine läheb raskeks. Aga kui ainult see… mõtlen ja langen murul Lõunaristi all une hõlma.
Rotorua – põrguvürsti supikatel
Et vältida kaheksarealist Harbour Bridge’i, laseme seekord praamil ennast sügavale Põhjasaarde lõikuvast Waitemata lahest üle vedada. Reelingule toetudes jälgin silmanurgast, kuidas üks mees, kellel ilmselt habe asendab seda, mis tal hoolimata noorest elueast juba pealaelt kaduma on läinud, uurib teadjapilgul meie jalgrattaid. Kasutades uusmeremaalasel igaks elujuhtumiks varuks olevaid tervitussõnu nice day today, isn’t it (üheaegselt nii küsimus kui konstateering, umbes meie kuidas käsi käib), alustame vestlust Barryga, Põhjasaare läänepoolseimas sopis asuva New Plymouthi kandist pärit talunikuga. Kümme minutit hiljem paneb ta oma koordinaadid meie päeviku tagaküljele kirja. „Te peate tingimata meile külla tulema.” Lubadusega olla umbes kümne päeva pärast tema ja ta naise Alisoni juures lõpeb see lühike vahepala, mille kauakestvat mõju ei oska me veel aimatagi.
Oleme pärast Takapunat vähemalt kaks tundi pedaale sõtkunud, enne kui suure pindalaga Auckland kõigi oma lõunapoolsete eeslinnadega