Turbiinide mürin muutub närviliseks kõminaks, siis vibreerimiseks, kui rattad lennurada puudutavad. Valjuhääldid ragisevad ja mulle tundub, et stjuardessi hääl naeratab: „Haere mai – tere tulemast Uus-Meremaale!”
Auckland – värav paradiisi?
Uus-Meremaal liiklemiseks on loomulikult olemas mugavamaid mooduseid. Niisiis, miks jalgratas?
Aastate eest olin näinud üht telesaadet mõlema saare kohta ja sestsaadik polnud see mõte mind enam lahti lasknud. See oli minusse sööbinud, mingil hetkel minu üle võimust võtnud. Täpsemalt öeldes oli see rattaidee olnud meie äsjase Austraalia-seikluse vaimne ristiisa. Jalgrattad olid juba soetatud ja Austraalia-matkast sai suurepärane ettevalmistav treening. Uus-Meremaal seiklemiseks on vorm ülihea.
Riiki sisenemiseks vajalikud formaalsused Aucklandi lennuväljal on bürokraatiast kaugel. „Meeldivat päeva!” ütleb tolliametnik, meie jalgratastele pilku heites ta naeratab ja lööb sissesõidutemplid passidesse sisse.
Ma ei ole linnade inimene. Sellepärast ka see õõnes tunne kõhupiirkonnas. Hotellile eelistan magamist särava tähistaeva all.
„Takso ei ootagi meid…” ütlen muheldes Julianale, kes seisab turismiinfopunkti juures.
Õhk on mahe, kustuva suvepäeva võlu on laotunud üle Uus-Meremaa suurima metropoli. Miljonilinna kohal on roosade pilvekeste vahele lükitud saabuva öö – või saabuva äikese? – hallid loorid.
Juliana astub minu juurde. „Hoia palun korraks mu ratast.” Ta kummardub juhtraua küljes rippuva vana linase armeetasku kohale, mille sügavale kiududesse tunginud Austraalia tolm on punakaspruuniks värvinud. Ta lehvitab meie aadressiraamatukest.
„Ma helistan proua Simonile.”
„Hästi.”
Peale tema ei tundnud me Aucklandis ühtki inimest. Tegelikult ei tundnud me ka proua Simonit. „Kui Aucklandi jõuate, võite minu emaga ühendust võtta, külalistest tunneb ta alati rõõmu,” oli öelnud Michael, sõbralik jalgrattur, keda kohtasime Tasmaanias ja kellega olime ühe päeva koos sõitnud.
Vaevalt viis minutit hiljem tuleb Juliana rõõmust särades tagasi. „Säti ennast valmis, me sõidame veel täna proua Simoni juurde. Ta ootab meid juba mitmendat päeva.”
Auckland on hoopis teine Uus-Meremaa, nagu öeldakse, ja seda väidavad eelkõige „need Lõunasaarelt”, kes silmitsevad igas suunas laienevat linna umbusklikult ja kardavad selles näha rahu, vaikuse ja põliste väärtuste hävitamise pretsedenti.
Tõepoolest, 1970.–80. aastatest alates pole siin enam kõik nii nagu varem. Postkoloniaalne idüllilisus on kadunud, viktoriaanlikud majakesed on taandunud kõrghoonete klaasfassaadide ees, uued kaubanduskeskused on alla neelanud varem linnaäärsetele aladele igiomased lammaste karjamaad. Poole sajandi jooksul on Aucklandi elanike arv kasvanud 800 000-lt enam kui 1,5 miljonini. Hingemattev areng. Mida küll võivad tunda vanad olijad, kes 1950. aastatel elasid linnas, kus elanikke oli ainult 500 000?
Tänavatel on kentsakad vanad Inglise automobiilid teinud ruumi Jaapani väikeautodele, inimeste näodki on teistsugused. Äärealadelt on sisse imbunud üha enam maoorisid, Uus-Meremaa põliselanikke. Ka Lõunamere saartelt Fidžilt, Samoalt, Cooki saartelt ja Tongalt saabunud valisid Aucklandi töö ja parema elukvaliteedi otsingul kiiresti oma esimeseks sihtpunktiks. See peegeldub rahvuste kaleidoskoopilises mitmekesisuses selles suures linnas, mis on uhke oma 328 m kõrgusele Skytowerile – kõrgeimale vabalt seisvale ehitisele lõunapoolkeral.
Loojuv päike peegeldub lennujaamahoone akendel. Tume puna katab aknaid nagu eesriie, hajub ja taandub mustjashallide kuhjuvate vihmapilvede ees. Äike on tulemas. Läänes sähvatavad juba esimesed välgud.
Kui me rattad lennuväljalt põhja poole suunduvale tänavale veerevad, on juba peaaegu pime… „Proua Simoni juurde jõudmiseks läheb meil minu hinnangul tund või kaks.”
Sõita rattaga pimedal ajal tundmatus, võõra mentaliteedi ja tavadega suurlinnas pole lihtne ülesanne. Ka mitte minu jaoks. Parem sõita juba ihuüksinda läbi sügavaima rägastiku või kõrbe. Kui pilved meie kohal umbsesse sõlme tõmbuvad ja autod nagu agressiivsed kimalased meist mööda sumisevad, tõmbub mul seest õõnsaks.
„Oleksime me juba Lõunasaare fjordide ääres, seal poleks vähemalt autosid,” torisen ma. Juliana ei kuule mind. Esimesed vihmapiisad laksavad näkku, jõuavad läbi märgade särkide nahani. Peatume, tõmbame selga õhukesed vihmakeebid, higistame nende all nagu saunas ja sõidame edasi. Hea, et vihm vähemalt jahutab. Suurlinna tuledesära pulseerib nüüd loikudes, väreleb, kiiskab, pritsib hõbehalli joana meie jalgadele, kui rattakummid peegelduse lõhuvad.
„Miks peab proua Simon just nimelt kesklinnast põhja pool Takapunas elama?!” nurisen mina. Noh, nii kingib esimene õhtu meile vähemalt linnaekskursiooni. Lõpuks vihm lakkab. Sõidutee kõrval lompides kobrutav kerge aur lendleb peene uduna üle tänava. Uus löök tabab meid Aucklandi Northlandi poolsaarega ühendava Harbour Bridge’i juures – „Jalgratturitele keelatud”.
„Igavene jama, sild on jalgratastele suletud. Mis nüüd?” Toetame oma rattad ühele kõrgetest piitsakujulistest lambipostidest, mis vasakult ja paremalt sõidutee kohale kaarduvad, ja tõstame käe üles.
Olime kuulnud, et hääletamine ei tohiks Uus-Meremaal probleemiks olla. Kuid õhtul miljonilinnas, kahekesi ja lisaks veel raskes lastis jalgrattad?! Mööda lipsab Toyota, sees kaks noort inimest. Juht tervitab. Sellise karbi sisse ei mahu isegi kokkupandav ratas.
„Kas selle lõigu läbimiseks on mõni teine tee?”
Sel ajal kui ma avan lennujaama turismiinfost saadud minilinnaplaani, mis minu tagataskus on juba suure osa oma süütusest kaotanud, süttivad meist paremal, otse meie kõrval punased stopptuled.
Maoorid olid Lõunamere kardetuimad sõdalased. Väljasirutatud keel on rünnakužest.
Kerge vilinaga, mis meenutab astmaatikut, kribivad piduriklotsid vanu pidurikettaid. Viis meetrit edasi õnnestub päevinäinud Datsuni pikap seisma saada. Umbes kolmekümnendates aastates suurt kasvu mees, pikad mustad juuksed kuklasse paksu sõlme keeratud, krutib klaasi lõpuni alla ja vaatab meid huviga.
„Kuhu?”
„Teisele poole Harbour Bridge’i, rattaga pole siin lubatud sõita!”
Mees itsitab. Lai nina tumedate silmade vahel, mille kohal kuhjuvad paksud kulmupuhmad, näib veelgi laiemaks muutuvat.
Siis rehmab ta väljasirutatud pöidlaga tahapoole kasti suunas. Ma tõlgendan seda: laduge kõik peale!
Hetk hiljem ronime tema juurde roostes kabiini kitsale kulunud istmele.
„Saate hakkama?”
„Kõik on hästi.” Lükkan ühe kruvikeeraja, mis kõvasti taguotsa torgib, kõrvale, teised tööriistad, millel istun, on küll kõvad, kuid ei näpista.
„Mina olen Motu.” Ta sirutab käe enne Julianale, siis mulle. Vasaku käega püüab ta häälekalt, esialgu edutult, esimest käiku sisse lülitada. Vana veoauto hopsab närviliste võpatustega edasi, kuni sokuhüpped muutuvad pehmemaks ja mu käsi armatuurlaual vabaneb pingest.
Motu osutab sillale. „1959, kui see neetud asi ehitati, oleks kohe pidanud ratta- ja jalgteed rajama. Aga need vennad ei ehitanud tookord isegi autode jaoks piisavalt laia silda. Need nippon-clip-on’id,”1osutab ta mõlemale hiljem lisatud sõidurajale põhiradadest paremal ja vasemal, „ehitasid juurde jaapanlased oma kümme aastat pärast Harbour Bridge’i valmimist.”
Astmaatiline rögin on muutunud kolisevaks torinaks. See on see, kui auto peab oma elupäevad ilma summutita mööda saatma.
„Pole just parim aeg jalgratastega siin teel olemiseks.” Motu pöördub minu poole. „Kuhu te tahate minna, kui olete üle silla põhja poole saanud?”
„Takapunasse,”