„Kui kauaks te Aucklandi jääte?”
Kehitan õlgu.
„Tulge mulle külla, kui aega saate,” ütleb Motu, maoori, kelle lihaselistel õlavartel on teokarbi sarnased keerdunud mustriga tätoveeringud. Ta paneb meid Takapunas otse proua Simoni maja ees maha. Vana Datsun mõjub siin, värskelt valgeks värvitud puumajade vahel võõrkehana. Pärast lühikest äikesehoogu levitavad mulle tundmatud taimed hoolikalt rajatud lillepeenardest rasket joovastavat lõhna.
Proua Simon sobib selle pildi juurde. Logiseva veoauto lärmist ehmununa seisab ta uksel: valgepäine, habras, ligi seitsmekümnene naine. Ta on vilgas ja südamlik, kallistab meid nagu koju saabunud lapsi. „Öelge mulle Kathleen,” veenab ta meid, „Michael on mulle teist ja teie reisist nii palju rääkinud. Tulge sisse!”
Me järgneme talle maja taha valgesse katusealusesse, kus me oma ratastelt kotid maha võtame. Õite lõhn tungib läbi pragude ka siia. Enne, kui majja läheme, heidan pilgu taevasse. Äikesepilved on Aucklandi kohalt peaaegu kadunud, tähed vilguvad tuhmilt. Tuult pole. Uus-Meremaal seisavad isegi aastaajad jaanuaris pea peal – oleme südasuves.
Esimene maoori
„Mõnikord ma peaaegu et enam ei oska Aucklandis orienteeruda.” Kathleen Simon juhib vana Morrist jõnksuliste liigutustega läbi Aucklandi (Juliana targutab, et mõlemal võiks olla sama sünniaasta). Ta ütles, et näitaks meile meeleldi Alberti parki, „kuninganna Victoria ausamba pärast”.
Kathleen tuli Inglismaalt siia 1950-ndate alguses noore naisena. „Sa tulid maakera teiselt poolelt ja olid Uus-Meremaal otsekohe nagu kodus.” Tookord oli Uus-Meremaa veel teatud määral sõltuv, eksootiline, postkoloniaalsest emamaast Suurbritanniast lõpmata kaugel asuv ääremaa.
„Tänapäeval on Auckland „Polüneesia pealinn”,” oli Kathleen öelnud ja pisut nukralt naeratanud, nagu keegi, kes meenutab paremaid, möödunud aegu. „Igal juhul on meil maailma suurim ja tihedaim polüneeslaste asurkond.” Olin kuulnud, et Manukau eeslinnas on uue kodu leidnud üle 140 rahvusest pärit inimesed. Nii ongi Auckland tõepoolest suurim polüneesia linn maailmas.
„Peaaegu 180 000 Vaikse ookeani saartelt pärit elanikku,” teab Kathleen öelda. Kuid kõige meelsamini istub vana daam oma aias, serveerib ja joob teed, pajatab, kuidas aastaid tagasi sai talle osaks au koos teiste Uus-Meremaa naistega kauges Buckinghami palees kuningannat külastada. „Uusmeremaalased olid tookord üks reisihimuline seltskond,” meenutab ta, „majanduslikult läks meil hiilgavalt. Kuid siis astus Suurbritannia Euroopa Liitu…”
Ma teadsin, et kuni tolle ajani oli Uus-Meremaa olnud kauge emamaa jaoks lihaladu. „Ühe ööga oli meie liha, villa ja piimatoodete turg kadunud.” Uusi võimalusi otsis Uus-Meremaa Vaikse ookeani lõunapiirkonnas. Ja sellest muudatused alguse saidki. Toimekad uusmeremaalased võtsid selles maailmaosas kasutusele uued turud ning peagi levis jutt, et Uus-Meremaa on tõotatud maa. Tagajärjeks oli polüneeslaste väljaränne Uus-Meremaale, kusjuures Aucklandist sai uustulnukate meeliskoht. Sestsaadik süüakse siin muudki kui kala ja kartulikrõpse.
Kathleen Simon näitab meile linna ja viib oma sõpradele külla. Nii tutvume Aucklandi inimeste elustiiliga, mille kohta muigega öeldakse, et elatakse nädalavahetusel ja terve nädal kulub sellest puhkamiseks. Vaid hetkeks satub meie võõrustaja segadusse, kui Juliana õhtusöögi ajal saksa söömisharjumusi silmas pidades küsib: „How do you eat Mais?” Küsimus oli täiesti süütult esitatud, Juliana oli ainult unustanud, et saksakeelne sõna Mais (inglise corn) kõlab nagu ingliskeelne mice (hiired). Niisiis kõlas küsimus uusmeremaalase kõrvus umbes nii: „Mismoodi te hiiri sööte?”
Kathleenilt tuli kiire vastus: „Ei praetult ega küpsetatult!” Uusmeremaalasi ei saa nii kergesti endast välja viia.
Auckland on ankruplatsiks riigi 150 000 registreeritud jahist vähemalt 65 000-le. See asjaolu on kindlustanud linnale hüüdnime Purjede linn. Öeldakse, et suvised nädalalõpud veedab üle poole linnaelanikest purjede all. Kui me järgmisel päeval üle Harbour Bridge’i bussiga kesklinna poole sõidame, jääb mul Aucklandi südalinna silueti taustal külg külje kõrval vee peal lebavaid loendamatuid 100 000-dollarilisi iludusi nähes hing tõepoolest kinni.
Vett on siin kõikjal. See määrab Aucklandi elanike elutunnetuse, mis ülejäänud uusmeremaalaste – ronzerite (Rest of New Zealanders) silmis pole muud kui üks paheline vegeteerimine. Lõbutsemine olevat nende elus esikohale seatud. Oleme sattunud lahingutandrile Auckland versus ülejäänud Uus-Meremaa (või vastupidi), millega aga kähku hüvasti jätame. Kuid üks on kindel: Auckland ja moneerid on kaks eri maailma. Kui aga peaksin valima kahe kaunima vahel, siis siin ja praegu otsustaksin spontaanselt ulmepurjekate kasuks. Kaasas grill ja jääkülm õlu nagu aucklandlasel, siseneksin saartest, abajatest ja neemedest kaitstud Hauraki lahte. On ju öeldud: „Aucklandi kesklinnast pooletunnise sõidu kaugusele jääb 102 supelranda.”
Põhja poolt piirab linna Waitemata sadam, lõunast Manukau sadam. Purjetamine pole siin mitte mingil juhul rikaste eesõigus. „Ilmselt oli see nii juba 1000 aasta eest,” naljatleb Juliana, kui me pisut hiljem meremuuseumis esimeste maooridest sisserändajate paatide ees seisame.
„Serveerin teile rahvusvahelise kokteili,” üllatab meid Kathleen Simon, kui me õhtul väsinud jalgadega, aga väga rahulolevatena tagasi Takapunasse jõuame. Istume Kathleeni aias viinamarjaväätide, ploomipuukeste, õunte, virsikute ja punaselt helendavate tomatite vahel, lind pea kohal sädistamas, ja teeme apelsinidest värskendavat mahla. „Minu sõber Serge on meid täna pidulikule õhtusöögile kutsunud. Serge on aednikuks sündinud, küllap satute tema aiast vaimustusse.”
Itaallane Serge elab juba ligikaudu 30 aastat Uus-Meremaa Põhjasaarel. „Tagasi Euroopasse?” Serge’i pruunikspõlenud näos venitab irvitus suu kõrvuni. „Mitte mingil juhul!” Siis tutvustab ta meile kohalolijaid: Dan Kanadast Torontost, Alex Ukrainast, tolle naaber on albaanlane, ja siis veel Betty, kes on sündinud Inglismaal. Ta on ligemale 60-aastane, peaaegu sama reisihimuline kui meie ja just Aucklandi naasnud, oma sõnul seljakotiga läbi Kagu-Aasia hääletades.
Serge on kergekaallane, maksimaalselt 50 kg, sale, sitke, tugevate käte ja nahkse, kortsulise näoga, millest on näha, et mees pole oma elu umbsetes bürooruumides mööda saatnud. „Juba aastaid on mul hea töö postikullerina,” ütleb Serge. Sellega näib ta rahul olevat, sest elab oma aiale. Aga mida siin aiaks nimetatakse? Oma minifarmis Aucklandi serval kasvatab ta mesilasi ja paabulinde, priske musta-valgekirju lehm hoolitseb hõrgult värske piima eest, ja „juurvilja pole ma kümme viimast aastat ostma pidanud”, räägib ta vaimustusega, kui lauda istume. „Ainult need faasanid siin teevad mulle muret.” Serge balansseerib suure rostbiifitaldriku meie vahelt lauale.
„Tõstke ette.”
Päev hiljem sõidame koos temaga põhja poole. Pärast pooletunnist autosõitu ta peatub ja tirib oma furgoonautost kaks rabelevat kotti päevavalgele. „Need faasanid õgisid minu seemneid. Ma pidin nad lõksu püüdma, muidu poleks mu juurviljadest varsti peaaegu midagi järel.”
Varsti lendab üks faasan teise järel tiibu lagistades minema. Serge irvitab. „Arvan, et need linnud teavad väga täpselt, kus suunas minu aed asub…” Ja nii kordub linnupüüdmise ja – vabastamise kassi-hiiremäng iga paari nädala tagant. „Ei raatsi kuidagi neid maha lasta.”
Sellisest külalislahkusest on raske loobuda. „Jääge veel mõneks päevaks. Võiksime korraldada veel väljasõidu üles Ninety Mile Beachi juurde,” teeb Kathleen Simon ettepaneku. Kuid minu matkakihk ei anna enam asu. Tahaksin lõpuks teele asuda. Selleks me ju endale Aucklandi kesklinnas kaardid ja matkainfo hankisime. Õhtul istume kolmekesi veel õdusalt aias. Kathleen varustab meid nõuannetega ja annab sõprade aadresse, keda tuleb tingimata külastada.
Juliana kummardub koos minuga kaardi kohale. Nuputame välja marsruute, heidame mõned kõrvale. Magistraalteest hoiame surmkindlalt kõrvale. Sajad vaatamisväärsused, mille vastu kindlasti huvi tunneksime, langevad selletõttu