Otsekui minu mõtete jätkuks pani Ljonja klaasi kolksatusega lauale ja ütles:
„Ma vaatan, et te suhtusite sellesse kõigesse väga tõsiselt, ja mina, loll, avasin neile ukse – mõtlesin, et omad inimesed ju, võibolla on vett vaja või teed juhatada. Kui sind ei oleks olnud …”
„Boriss Andrejevitš,” ütles isa Borja tähendusrikkalt ja sirutas käe, mida Ljonja kiiresti kohalt tõustes pigistas.
„Kui sind ei oleks olnud, Andreitš, siis oleksid nad ka mind sinna Aika kõrvale pikali pannud. Ma ei jõudnud koera isegi ketist lahti lasta – selle asemel läksin ja tegin ukse lahti, lollakas, tahtsin tal kätt suruda.” Ta haaras pudeli ja kallas endale lisa ning tahtis pudeli juba lauale tagasi panna, aga tõstis selle siis uuesti üles ja täitis veel ühe klaasi, mille nihutas isa Borja ette. Ma nägin Marina janust pilku ja lükkasin ka meie klaasid Ljonja poole – see oli koketeeriv liigutus, nagu oleks meil siin pidu olnud, ja mul hakkas kohe piinlik, mõtlesin, et kõik toimuv ei tiirle enam ümber meie, naiste; hetkeks tundus, et need kaks klaasi jäävadki tühjalt pudeli juurde seisma, aga Ljonja täitis masinlikult ka need klaasid, kuigi ei heitnud meile pilkugi, ta vaatas jahipüssi, mis siinsamas seina najale toetus, toru püsti – kui tagasi tulime, tegeles isa Borja esimese asjana püssiga, pani padrunid sisse, ja asetas selle käeulatusse, et püssi oleks võimalik kiiresti haarata.
„Kas sul relvaluba on? Andreitš, sa oled täpselt nagu Nathaniel Bumppo, kuidas sa püssi aknast välja torkasid, nad ei oleks ilmaski niisama ära sõitnud …” Ta rääkis midagi veel, aga mina mõtlesin – kas sa näe, tuleb välja, et lihava kukla ja lamedate naljadega Ljonja luges lapsepõlves Fenimore Cooperit, mängis indiaanlasi ja võibolla kujutles end Rajaleidja või Tšingatšgukina; tõstsin silmad tema poole ja kuulsin teda ütlevat:
„Ilus tüdruk oli, kennelist võtsin majavalvuriks, lapsehoidjat pidi saatma, et temast mööda minna, külalised kartsid purjus peaga hoovis suitsetamas käia, Marina kogu aeg torises, et tõin krokodilli koju, aga koer oli tark, teadis, keda puutuda ei tohi, Daška toppis talle isegi näppe suhu ja midagi ei juhtunud. Ja nemad tegid temaga nii, jooksu pealt, tema poole isegi vaatamata, nagu oleks ta prügi.” Tema huuled hakkasid järsku värisema, ma vaatasin teda ja tundsin, kuidas pisarad, mida ma terve päev olin tagasi hoidnud, eilsest hommikust peale, kui nägin neid kõiki elutoas sellelsamal diivanil (meie pulmast pärit teokarbid ümara Daša suus, veel sündsalt kammitud, hommikust meiki kandev Marina, käega diivanit patsutav Ljonja), purskusid nüüd ägedalt, tugeva vooluna silmist, kuid ma ei jõudnud isegi nuuksatada ja keegi ei vaadanud minu poole, sest kõik me kuulsime, kuidas väljas meie värava juures peatus auto.
Järgmine hetk oli sündmustest nii tihe, et oleks õigupoolest pidanud kümme korda kauem kestma – ma nägin Marinat, kes võttis väikese Daša käte vahele ja istus küürutades põrandale; karabiin, mis nagu jahiteemalise fotolavastuse dekoratsioon just äsja seina najal oli seisnud, oli nüüd isa käes, kes tormas otsekui lennates trepist üles teise korruse akna juurde; Ljonja, kes kadus viivuks kööki, ilmus lävele, pigistades peos tükeldusnuga – valguse käes oli näha, et noa lai hirmus tera oli kohatult rasvane, nagu oleks sellega hommikusöögiks vorsti lõigatud; olin ainuke, kes kohalt ei liikunud ja jõudsin juba tunda piinlikustki, et mul polnud aimugi, mida ma peaksin nüüd täpselt tegema – just siis kostis teiselt korruselt isa hääl, mis kergendusega teatas:
„Poisid jõudsid tagasi.”
Mõnda aega olime kõik ametis sellega, et ajasime auto hoovi ja tassisime sealt suurtes valgetes krabisevates kilekottides asju välja nagu kärarikka koduse pidustuse eel. Serjoža tassis sisse viimase suure pappkasti ja asetas selle esiku põrandale („ära tassi neid kaugemale,” ütles isa Borja, „jäta siiasamasse, niikuinii peame uuesti auto peale laadima”), karbis välgatas midagi metalset, ja ta ütles:
„Peaaegu kõik saime ostetud peale kütuse, bensiinijaamas oli kilomeetripikkune järjekord, tahtsime enne pimedat koju jõuda, eks homme käime ära.”
„See on paha,” vastas isa, „aga nüüd pole tõesti mõtet enam sõita, peame hommikuni ootama.”
„Jäta, isa, me ju arvestasime, et teeme nädal aega ettevalmistusi, aga juba täna saime peaaegu kõik kätte – nii toiduained kui ka ravimid, ainult kütus ongi veel jäänud, homme võtame kanistrid ja sõidame tanklad läbi, peame mitmest kohast võtma – mehed rääkisid järjekorras, et kõigile antakse jao kaupa. Ah jaa, meile lähim jahipood on Jahimees Krasnogorskis, Volokolamskis oli vist ka üks, aga see jääb meie teelt eemale, võib-olla ostame sinu juures Rjazanist padruneid juurde?” Nad läksid elutuppa, Serjožal oli käes mõlemalt poolt isa tiheda käekirjaga täis kirjutatud vihikuleht, nende järel tuli Miška, käes Serjoža auto võtmed – suurele teele me teda veel ei lubanud, aga meie väikestel külavaheteedel sõitis ta juba täiskiirusega ja alati kui võimalik, ajas hea meelega auto hoovi.
„Sealt me küll midagi ei saa,” ütles isa Borja vastuseks ja jäi vait. „Kardan, et Rjazanis pole meil enam midagi teha.”
Alles nüüd tõstis Serjoža silmad oma nimekirjalt, vaatas meid kõiki hoolikalt, ja lõpuks märkas Ljonja paistes sinist põske ja nuga, mida too ikka veel millegipärast käes pigistas.
„Mis teil siin toimub?” küsis ta hetk hiljem, ja Ljonja, kes tema pilgu all segadusse sattus, pani kiiresti noa oma tühja klaasi kõrvale – tera välgatas laua poleeritud pinnal; ta tahtis juba vastata, aga isa jõudis temast ette ja ütles seda, millest ma majja naasmisest peale mõelnud olin, kuid mida ei julgenud välja öelda:
„Lood on halvad, Serjožka. Meil käisid siin külalised. Auto põhjal, millega nad sõitsid, ja vormist, mida nad kandsid, võib järeldada, et patrull, kes linna sissesõite valvas, jooksis laiali. Keegi neile enam käske ei anna ja nad otsustasid veidi marodeerida. Ära muretse, meil on kõik korras, kõik laabus enam-vähem,” jätkas ta, vaadates vilksamisi Ljonja poole, „annaks jumal, et ma eksin, aga minu arust tähendab see vaid üht – linn on hukkunud.”
Serjoža vajus diivanile, tema ilme oli pigem mõtlik kui häiritud.
„Kurat küll,” ütles ta. „Hea, et me Krasnogorskisse ei läinud, see ju kohe Moskva ringtee taga, seal võib küll praegu lõbus olla.”
„Ma ei saanud aru,” kostis ühtäkki Ljonja hääl, „mis plaan on? Kas asume siin kaitsesse? Ma näen, et te olete toiduaineid varunud, padruneid, kogu kupatus, see on muidugi tore, aga mis me siis teeme, kui nad järgmisel korral tankiga kohale sõidavad? ”
Serjoža vahetas isaga pilgu ja kuni nad vaikisid, vaatasin paksu, lärmakat Ljonjat, kes mind alati surmani ärritas oma taktitute märkustega või sellega, kuidas ta iseenda naljade üle kõigist kõvemini naeris, oma võimega otsekohe jäägitult täita iga ruum ja summutada iga seltskond, märkamata sealjuures kulmukergitusi ja rahulolematuid nägusid, ja ütlesin endalegi ootamatult:
„Me ei saa siia jääda, Ljonja, varsti algab siin tõeline õudus, nii et me sõidame minema, meil on peaaegu kõik asjad juba kokku pandud, ja ma arvan, et te peaksite meiega kaasa tulema.”
„Hästi,” vastas Ljonja kiiresti. „Kuhu?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через