„Anja, tule akna juurest eemale ja ära mõtlegi pead välja pista.” Isa jooksis vandudes esimesele korrusele, ma kuulsin, kuidas ta trepist alla trambib ja kabineti ust paugutab; kartsin üksinda üles jääda ja jooksin kägarasse tõmbudes talle järele; ma ei jõudnud veel trepinigi, kui nägin, et ta tuleb tagasi – käes hoidis ta kulunud musta plastikvutlarit, mida ta üritas endamisi poolihääli kirudes jooksu pealt lahti teha; end seina vastu surudes lasin ta tagasi magamistuppa ja järgnesin nagu takjas talle taas akna juurde.
Minu poole vaatamata vehkis ta raevukalt mõned korrad käega, ma astusin paar sammu tagasi ning jäin üle isa õla aknast välja piiludes tema selja taha seisma – näha ei olnud endiselt midagi, aga avatud aknast kuulsin, kuidas Marina kuskil aia taga kiljatas; väravale ilmusid kaks meest – nad liikusid aeglaselt, kiirustamata, kandes Ljonja hiiglaslikku lameekraaniga televiisorit, juhe sabana nende järel lumes lohisemas; neist ühel oli üle õla heidetud hõbehall pikk kasukas ja veel midagi, mida ma hästi ei näinud, ning naiste käekott. Kuni need kaks auto juures pusisid ja asju peale laadisid, ilmus välja kolmas – ta seisatas viivuks, hoides käes automaati, mis oli sihitud Ljonja hoovi sügavusse, ning pööras siis äkitselt meie maja poole. Mul oli tunne, et ta vaatab mulle otse silma ja hetkeks näis mulle, et see on maski alt paistvate armiliste põskedega noor Semjonov – toosama, keda nägime nädal aega tagasi Serjožaga linna lähedal karantiinivalves –, läksin automaatselt aknale lähemale, et teda paremini silmitseda, komistasin põrandal vedeleva lahtise plastikvutlari otsa, ning isa Borja, kes akna juures seisis, keeras ringi ja käratas vihaselt:
„Anja, kurat võtaks, kas sa lähed siit ära või ei?” Istusin ühe ropsuga otse tema ette põrandale ja vaatasin talle lõpuks otsa – tal oli käes pikk, kirbelt relvaõli järele lõhnav jahikarabiin, ta keeras midagi lõgistades, laskus kükakile ja küünarnukiga aknalauale toetudes lükkas püssitoru läbi avatud akna välja.
Meieni kostis tuhm metalne heli, noort Semjonovit meenutav mees koputas nähtavasti jalaga vastu meie väravat – kahe aasta jooksul, mil me Serjožaga selles majas elasime, ei olnud me jalgvärava külge uksekella ühendanud, ja nüüd tundsin selle üle millegipärast heameelt: inimestel, kes plaanivad sinu majja tungida, ei tohiks olla võimalust kella helistada; uksekella meloodiline helin – eriti meeldis mulle heli, mis kõlas nii, nagu lööks keegi kerge haamrikesega vastu vasktaldrikut, pu-pumm – oleks praegu, varem kuuldud üksiku püssipaugu, Marina karjatuse ja aknast nähtu järel kõlanud eriti kohatult, erinevalt saapalöökidest värava õhukese metalli pihta. Isa Borja liigatas, aga selle asemel, et pead aknast välja pista, ta, vastupidi, pressis ennast vastu küljeseina ja hüüdis:
„Hei, kodumaa kaitsja, vaata üles!” – ja koputas kiiresti kätt tõstes vastu aknaklaasi. Ilmselt õnnestus tal meie värava juures seisva mehe tähelepanu võita – istusin põrandal ega näinud toimuvat –, sest väravale koputamine lakkas; veendudes, et mehe tähelepanu on temale koondatud, isa Borja jätkas:
„Kuule, poisike, sul tuleb oma automaadist, mida sa hoiad nagu labidat, läbi paksude palkide tulistada, ja ma väga kardan, et sul ei õnnestu esimese korraga tabada ja võib-olla ei õnnestu ka teisel korral. Aga selle asjandusega,” – ta vehkis väheke aknast välja turritava jahipüssitoruga – „augustan ma su kolba kiiresti läbi; ja kui mul veab – üldiselt olen õnneseen –, siis jõuan augu lasta ka teie käru bensupaaki ja kogu seda jama, mis te naabermajast röövisite, ei vii enam keegi minema! Aga kõigepealt jõuan võib-olla maha võtta selle tüübi, kes roolis istub. Kellelegi meist pole seda vaja, eks ole ju?”
Väljas oli vaikne, väga vaikne; avatud aknast liugles sisse lumehelves, selle järel teine, veidi aega keerlesid need õhus mu silme ees ja hakkasid minu jalge juurde põrandale maandudes sulama, siis kuulsin, kuidas autouks kinni virutati ja mootor käivitati. Poole minuti pärast, kui kaugeneva auto hääl õhku hajus, hüppasime isaga sõnagi lausumata jalule ja jooksime trepist alla, sealt edasi välisukse juurde ja läbi lumise hoovi – ma ei jõudnud talvejalanõusid jalga tõmmata ja kui teerajalt kõrvale astusin, vajusin pahkluuni lumme –, lõime jalgvärava lahti ja jooksime vastasmaja poole.
Paar meetrit väravast eemal, hoolikalt puhtaks pühitud teerajast vasakul, lebas Ljonja lemmik, valge ilus keskaasia lambakoer, käpad imelikult kere alla kõverdatud, justkui oleks ta keset hüpet tardunud. Kehaasendi järgi oli ta juba surnud, lumi tema ümber oli punane ja jahune nagu lahtilõigatud augustikuine arbuus; tema kõrval kükitas Ljonja, põsk verine, võib-olla oli see tema veri, aga võib ka olla, et koera oma. Samme kuuldes, pöördus ta meie poole – tema ilmes oli midagi lapselikku ja solvunut; liikusin nüüd juba aeglaselt talle lähemale ja ütlesin peaaegu sosinal:
„Ljonja …” Miskipärast surus ta sõrme suule ja ütles haledalt:
„Vaadake, mis nad temaga tegid,” – varises siis kohmakalt lumele, tõstis pingutades suure kõrvadeta pea üles, asetas endale põlvedele ja hakkas koera mõlema käega silitama – valge pea vajus taha, tohutud lõuad avanesid pisut ja lumivalgete hammaste vahelt rippus välja pärlmutterjas roosa keel.
Kükitasin mehe kõrvale, pigistasin tema õlga, tema aga kummardus, kaevus nägupidi heledasse valgesse karvakasukasse ja hakkas küljelt küljele õõtsuma, justkui liikumatut koerakeha magama äiutades. Sel hetkel läks massiivne rauduks tema selja taga lahti ja lävele ilmus Marina – kahvatu ja äranutetud, ta vaatas minu ja isa poole, kes seisis Ljonja kõrval, aga majast välja ei tulnud, vaid ütles:
„Anja, mis ometi toimub, nad võtsid kasuka ja televiisori ära – kas nägid?”
„Tüdruk, ole tänulik, et nad sind kaasa ei võtnud ja neljakümne kilomeetri pärast kuskile metsa vahele ei visanud,” lausus minu selja tagant isa Borja. „Armetud idioodid, väga oli vaja neil seda sitast kasukat.”
Ljonja tõstis pead, vaatas isa poole – vildid, väljaveninud kraega ebamäärast värvi kampsun, ikka veel rasket jahipüssi pigistav käsi – ja ütles aupaklikult:
„Ohoh, tõsine riist.” Isa Borja vaatas pikka hirmsat eset oma käes ja lausus:
„Tõsine, seda küll. Pole ainult laetud. Aga mulle pakub huvi hoopis see, millal me ükskord uut moodi mõtlema õpime.”
Kõik me tundsime millegipärast ühtemoodi, et minu ja Serjoža kergemeelne puitmaja on Ljonja telliskivikindlusest hetkel ohutum; võimalik, et see tuli sellest, et too oli juba sissetungiga rüvetatud – pärani löödud uks, esikus ümber kukkunud lauake, põrandale laiali puistatud pisiasjad, segi paisatud jalanõud, porised saapajäljed mosaiikplaatidel ja surnud koer hoovilumel –, samal ajal kui meie olime oma läbipaistvat puutumatust veel suutnud kaitsta; ja seepärast haaras tardumusest toibunud Ljonja käevangu Marina, kes oli hetkeks majja kadunud ja tõi lastetoast välja teki sisse mähitud unise tüdruku – meie isaga ootasime neid paigalt liikumata väljas –, ning juba nad mõlemad jooksidki riidesse panemata üle kahte maja eraldava lumise asfalttee, ja nad oleksid oma lahti löödud jalgvärava ja ristseliti paisatud välisukse nii jätnudki, kui mitte isa poleks hüüdnud:
„Hei, mis su nimi nüüd oligi, Ljonja, seda kõike ei saa nii jätta, hirmutad naabrid ära.” Ljonja peatus, pilgutas silmi ja läks aeglaselt tagasi väravat kinni panema.
Poole tunni pärast istusime kõik koos meie elutoas – mina, isa, ikka veel lapselikult solvunud ilmega Ljonja, kelle sinakaslilla põsk silmanähtavalt üles paistetas, ja Marina – soeng sassis, silmad paistes, käed värisemas –, keda esmakordselt nägin kellegi muu kui külma laitmatu diivana. Isa Borja kükitas kamina ees ja püüdis tuld süüdata, diivanil pilgutas uniselt silmi paksupõseline, roosas karumõmmidega pidžaamas tüdrukuke. Läksin kööki ja tõin sealt pudeli, mille eile Serjožaga olime avanud – Ljonja silmades sähvatas tänulikkus, ta kallas endale ühe sõõmuga sisse viski, mis ma talle valasin, ja nihutas tühja klaasi minu poole, et ma selle veel kord täidaksin.
„Kalla mulle ka, Anja,” palus Marina, kes Dašaga diivanil istus ja käega tugevasti tüdruku väikest