Ta seisis nüüd juba valgustatud elutoa keskel, kissitades ereda valguse käes silmi, tal oli seljas Serjoža vana, päevinäinud jahilkäimise jakk ning jalas kalossideta vildid, mis millegipärast heldimust äratasid ja mille ümber hakkas soojal põrandal juba loiguke moodustuma. Serjoža hakkas talle vastu minema, aga sammu kaugusel jäid nad kuidagi kohmetult seisma ega kallistanudki, selle asemel pöörasid mõlemad minu poole – seisin siis nende vahele ja embasin mõlemaid; tihkest kodusest suitsu- ja tubakalõhnast eraldus äkki vänget alkoholihaisu ning ma mõtlesin endamisi, kuidas tal küll meieni oli õnnestunud sõita, siis aga meenus, et vaevalt see teedel praegu kellelegi üldse korda läheb. Surusin põse tema jahijope kulunud varruka vastu ja ütlesin:
„Nii hea, et te siin olete. Kas soovite süüa?”
Veerand tundi hiljem susisesid pliidil praemunad ja me kõik – kaasa arvatud Miška, kes püüdis meeleheitlikult silmi lahti hoida, et mitte magama jääda – istusime köögilaua taga; kell oli pool neli hommikul ja kogu köök oli isa õudsete sigarettide lõhnast juba läbi imbunud – ta tunnistas ainult Java suitsumarki ja keeldus põlastavalt Serjoža pakutavast Kentist. Kuni söök valmis, jõudsid nad Serjožaga juba ühed joogid teha, aga kui panin nende ette auravad taldrikud ja Serjoža tahtis juurde valada, kattis isa Borja ootamatult pitsi oma suure kämbla suitsukollaste sõrmedega ja ütles:
„Ei, vast aitab juba sellest suurilmaelust. Lapsed, ma tulin teile ütlema, et te olete idioodid. Mida kuradit te istute siin oma klaasist majas oma praemunadega ja teete nägu, nagu kõik oleks hästi? Isegi jalgvärav on teil lahti – turvalisusest pole siin muidugi haisugi, iga lapski saab teie naljakast jalgväravast ja dekoratiivsest tarast üle, arvasin, et teil on ikka rohkem aru peas.”
Tema hääletoon oli naljatav, aga silmad ei naeratanud – ühtäkki märkasin, et suur käsi, milles ta hoidis järjekordset süüdatud sigaretti, väriseb kurnatusest ja tuhk kukub otse praemunataldrikusse, et tema nägu on hall ning silmade ümber on tumedad rõngad. Väljaveninud kraega, umbmäärase värvusega kampsunis (ilmselt samuti Serjoža oma), paksudes pükstes ja viltides, mida ta ei mõelnudki jalast võtta, nägi ta meie heledas elegantses köögis välja nagu tohutu võõrapärane lind, ja meie kolm istusime tõepoolest tema ümber nagu hirmunud lapsed ja rippusime iga ta sõna küljes.
„Ma väga lootsin, et ei leia teid enam siit – arvasin, et teil jätkus mõistust taipamaks, mis toimub, ja te olete juba ammu oma nukumaja kinni naelutanud ning siit jalga lasknud,” jätkas ta, haarates peaaegu pool praemunast kahvlile ja hoides seda tasakaalus. „Aga võttes arvesse teie kõigile teada mõtlematut lollust, otsustasin selles siiski veenduda ja kahjuks oli mul õigus.”
Vaikisime, meil ei olnud midagi vastata. Isa vaatas kahetsevalt kahvli otsas värisevat praemuna, pani selle taldrikule tagasi ja lükkas taldriku eemale, oli näha, et ta mõtleb, kuidas alustada, ja mingi osa minust juba teadis, mis ta meile nüüd täpselt ütleb; et seda hetke edasi lükata, tahtsin püsti tõusta ja laua ära koristada, aga isa Borja peatas mind käeviipega ja hakkas rääkima:
„Oota, Anja, see ei võta kaua aega. Linn suleti kaks nädalat tagasi,” ta istus nüüd, käed enda ees risti ja pea norgu vajunud, „ja esimestest haigusjuhtumitest on möödunud pisut enam kui kaks kuud, kui meile muidugi ei valetata. Ma ei tea, kui palju inimesi pidi surema, enne kui nad otsustasid linna kinni panna, aga otsustades selle järgi, et nad on meil juba telefonid välja lülitanud, toimub kõik kiiremini, kui nad arvestasid,” ta tõstis pea ja vaatas meile otsa, „lapsed, tehke ometi arukamad näod pähe, kas te pole tõesti kunagi epideemia leviku matemaatilisest mudelist kuulnud?”
„Ma mäletan, isa,” ütles äkki Serjoža.
„Mis see epideemia mudel on?” küsis Miška kohe. Tema silmad olid ümmargused.
„See on väga vana värk, Miška,” ütles isa Borja mulle otsa vaadates, „me arvutasime neid Gamalei epidemioloogiainstituudi jaoks juba seitsmekümnendatel. Nüüd olen muidugi juba ammu mängust väljas, aga oletan, et üldpõhimõtted ei ole muutunud – täppisteadusi juba maha ei joo, lapsed, see on nagu jalgrattasõit. Lühidalt öeldes sõltub kõik haigusest – kuidas täpselt levib, kui nakkav see on, kui pikk on peiteaeg ja milline on suremusprotsent. Väga oluline on ka see, kuidas võimud haigusega võitlevad.
Tookord arvutasime välja seitseteist mudelit alates katkust lihtlabase gripini välja, ma ei ole arst, olen matemaatik, ja sellest uuest viirusest tean väga vähe. Ma ei hakka teid diferentsiaalvõrranditega vaevama, kuid sündmuste arenemise kiirust arvesse võttes karantiin neid väga palju ei aidanud – tervenemise asemel inimesed surevad, ja surevad kiiresti, võib-olla ravitakse viirust valesti, võib-olla puuduvad ravimid, aga võib-olla veel ei teata, kuidas ravida – nii või teisiti, ma ei usu, et kogu linn oleks juba hukkunud, aga ta hukkub, ja üsna varsti, ning kuni see kõik hakkab juhtuma, püüaksin teie asemel sellest võimalikult kaugele pääseda.”
„Mis hakkab juhtuma?” küsisin, ja nüüd äkki rääkis Serjoža:
„Nad murravad välja, Anja. Need, kes linnas on. Inimesed, kes pole haigestuda jõudnud, koos nendega, kes on juba nakatunud, aga ise veel ei tea seda, ja võtavad endaga kaasa ka inimesed, kes tõesti on juba haiged, sest ei saa neid sinna maha jätta. Nad sõidavad kõigis suundades meist mööda, koputavad sinu uksele ja küsivad vett või süüa või paluvad öömaja, ning kohe, kui sa midagi sellist teed, jääd haigeks.”
„Ja kui sa keeldud, Anja,” ütles isa Borja, „võivad nad selle peale väga solvuda, nii et kogu see lugu ei tõota meile midagi muud kui ebameeldivusi.”
„Isa, mis sa arvad, kui palju meil aega on?” küsis Sejoža.
„Mitte eriti palju. Kõige rohkem ehk nädal ja ma väga loodan, et me hiljaks ei jää. Ma muidugi pahandasin teiega, lapsed, aga ise olen ka hea, teie olete kõigest rumalad väikesed pursuid, aga mina, vana loll, oleksin pidanud kohe, kui nad oma karantiini välja kuulutasid, teie juurde sõitma, mitte maal viina jooma. Üht-teist vajalikku võtsin kaasa, aga kõige jaoks polnud mul raha kaasas ja ma kiirustasin, nii et meil seisab ees paar hullumeelset päeva; Serjožka, mine tee värav lahti, minu auto peab hoovi ajama. Kardan, et minu vanake ei sõida enam kuskile, viimased kilomeetrid muretsesin päris tõsiselt, et pean jalgsi teie juurde kõndima.” Kuni ta püsti tõusis ja taskutest võtmeid otsis, vaatasin teda ja mõtlesin, et see tahumatu, lärmakas mees – mees, kelle me olime päris ära unustanud ega olnud talle juhtunust alates kordagi helistanud, et teada saada, kuidas tal läheb – jättis maha oma Rjazani küla, laadis kogu kila-kola autosse ja oli valmis oma kahekümneaastase Niva keset teed jätma, kui auto otsad peaks andma, ning pakases jalgsi edasi minema lihtsalt veendumaks, et oleme ikka veel siin, ja siis sundima meid tegema seda, mis