„Eks see ole see praeguse aja kasvatus! Ja veel välismaal,” jätkas külaline, „see noormees oli täiesti omapead jäetud, ja nüüd tegi ta Peterburis, nagu kuulda oli, koledaid tegusid, nii et ta sealt politseiga välja saadeti.”
„Olge lahked!” ütles krahvinna.
„Ta valis halvasti oma tuttavaid,” sekkus vürstinna Anna Mihhailovna jutusse. „Vürst Vassili poeg, tema ja keegi Dolohhov, nad olevat koos teinud jumal teab mida. Ja mõlemad said selle eest karistada. Dolohhov on soldatiks alandatud, Bezuhhovi poeg aga Moskvasse välja saadetud. Anatole Kuragini asja summutas isa kuidagi ära, aga Peterburist saadeti ta sellegipoolest välja.”
„Ja mis nad siis õieti tegid?” küsis krahvinna.
„Need on ju püsti röövlid, eriti Dolohhov,” seletas külaline. „Ta on Marja Ivanovna Dolohhova, väga auväärt daami poeg, aga näe! Sest kujutage ette: nad said kolmekesi kuskilt kätte ühe karu, panid selle endi kõrvale tõlda ja sõitsid näitlejannade juurde. Politseinikud tõttasid neid taltsutama. Nad võtsid ühe politseiniku kinni, sidusid ta selg selja vastu karuga kokku ning lasksid karu Moikasse: karu ujus, politseinik seljas.”
„Ma chère, see politseinik pidi ikka tore välja nägema!” hüüdis krahv naerust lämbudes.
„Oh mis kole tegu! Mis siin naerda on, krahv?”
Ent tahtmatult naersid ka daamid ise.
„Suure vaevaga päästeti see õnnetu ära,” jätkas külaline. „Ja see on krahv Kirill Vladimirovitš Bezuhhovi poeg, kes nõnda vaimukalt lõbutseb!” lisas ta. „Aga räägiti, et ta olevat nii hästi kasvatatud ja tark. Näete siis, kuhu see välismaa kasvatus viib. Ma loodan, et teda siin keegi vastu ei võta, hoolimata tema rikkusest. Mulle taheti teda esitleda. Mina keeldusin kategooriliselt: mul on tütred.”
„Miks te ütlete, et see noormees nii rikas on?” küsis krahvinna, kusjuures ta kallutas end kõrvale tütarlastest, kes sealsamas tegid näo, et nad ei kuula. „Bezuhhovil on ju kõik vaid vallaslapsed. Ka … Pierre on ju vist vallaspoeg.”
Külaline lõi käega.
„Ma arvan, et tal on neid sohilapsi paarkümmend tükki.”
Vürstinna Anna Mihhailovna sekkus jutusse, sest nagu näha, soovis ta näidata, missugused sidemed tal on ja kui hästi ta tunneb kõiki seltskonnaelu seiku.
„Asi seisab selles,” ütles ta tähendusrikkalt ning samuti poolsosinal. „Krahv Kirill Vladimirovitši reputatsioon on ju teada … Ta ei mäleta oma laste arvu enam isegi, aga see Pierre oli tema lemmik.”
„Kui tore vanahärra ta oli,” ütles krahvinna, „ja alles möödunud aastal! Ilusamat meest ei ole minu silmad küll näinud.”
„Ta on nüüd väga muutunud,” lausus Anna Mihhailovna. „Ma tahtsin nimelt seda ütelda, et naise kaudu on kogu varanduse otsene pärija nüüd vürst Vassili, aga Pierre’i armastas isa väga, ta tegeles Pierre’i kasvatusega ja kirjutas keisrile … nii et keegi ei tea (ta on nii otsas, et iga minut on oodata lõppu, isegi Lorrain on Peterburist juba siin), kellele jääb see määratu suur varandus, kui ta sureb, kas Pierre’ile või vürst Vassilile. Nelikümmend tuhat hinge ja miljonid. Ma tean seda täpselt, sest vürst Vassili ise ütles mulle. Ja Kirill Vladimirovitš on liiatigi mu emapoolne vanaonu. Ta ristis ka Borjat,” lisas ta, nagu ei omistaks sellele asjaolule mingit tähtsust.
„Vürst Vassili saabus eile Moskvasse. Ta läheb revisjoni tegema, nagu mulle on räägitud,” ütles külaline.
„Jah, kuid entre nous 109 ,” sõnas vürstinna, „see on ettekääne. Ta tuli õigupoolest krahv Kirill Vladimirovitši vaatama, kuna ta kuulis, et krahv nii otsas on.”
„Ometigi oli see üks tore temp, ma chère,” ütles krahv, ja märgates, et vanem külaline teda ei kuula, ütles ta preilidele: „See politseinik pidi ikka tõesti tore välja nägema, ma kujutan ette!”
Ning kujutledes, kuidas politseinik kätega vehib, puhkes ta uuesti kõlavalt ning kõminal naerma, nii et rappus kogu oma tüsedast kehast, nagu naeravad inimesed, kes on alati hästi söönud ja eriti joonud. „Niisiis, olge head, tulge lõunale,” ütles ta.
VIII
Tekkis vaikus. Krahvinna vaatas külalisele otsa ja naeratas meeldivalt, varjamata siiski, et ta ei kurvastaks nüüd põrmugi, kui külaline püsti tõuseks ja ära läheks. Külalise tütar sättis juba oma kleiti, vaadates küsivalt ema poole, kui korraga kuuldus kõrvaltoast mitme paari ukse poole jooksvate jalgade müdinat ning ettejäänud ja ümberlükatud tooli kolinat, ja tuppa jooksis kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes peitis midagi oma lühikese musliinseeliku varju ja jäi keset tuba seisma. Oli ilmne, et ta oli kogemata, jooksuhoogu õigesti arvestamata, nii kaugele tuisanud. Samal silmapilgul ilmusid uksele vabarnapunase kraega üliõpilane, kaardiväeohvitser, viieteistkümneaastane tütarlaps ja paks punapõskne lühikese kuuega poiss.
Krahv kargas püsti, käed laiali, ja püüdis sissejooksnud tüdruku end siia-sinna käänates oma käte vahele.
„Ahaa, siin ta on!” hüüdis krahv naerdes. „Nimepäevalaps! Ma chère nimepäevalaps!”
„Ma chère, il y a un temps pour tout, 110 ” ütles krahvinna teeseldud karmusega. „Sa hellitad teda alalõpmata, Elie,” lisas ta mehele.
„Bonjour, ma chère, je vous félicite,” lausus külaline. „Quelle délicieuse enfant! 111 ” lisas ta emale.
Mustade silmade ja suure suuga inetu, kuid elav tüdruk oma paljaste, kiire jooksu peale pihikust välja tunginud lapseõlgadega, selja taha langevate mustade lokkidega, peenikeste katmata käsivartega, jalas pitsidega püksikesed ja väikeste pöidade otsas lahtised kingad, oli selles armsas eas, kus tüdruk ei ole enam laps ja laps ei ole veel neiu. Kui ta oli isa käest lahti rabelnud, jooksis ta ema juurde ja peitis ema karmile märkusele vähimatki tähelepanu pööramata oma õhetava näo ta mantilja pitsisse ning puhkes naerma. Ta naeris ja kõneles seosetult nukust, mille ta oma seeliku varjust välja võttis.
„Vaadake! … Nukk … Mimi … Vaadake …”
Ja rohkem ei suutnud Nataša rääkida (tema meelest oli kõik nii naljakas). Ta langes emale sülle ja pahvatas nõnda valjusti ja kõlavalt naerma, et kõik ja isegi peen külaline tahtmatult kaasa naersid.
„No mine nüüd, mine kõige oma peletisega!” ütles ema ja tõukas tütre pahameelt teeseldes eemale. „See on mu noorem tütar,” lausus ta külalisele.
Nataša tõstis hetkeks näo ema pitsräti seest, vaatas emale läbi naerupisarate alt üles otsa ja peitis näo uuesti ära.
Külaline, kes oli sunnitud seda perekondlikku stseeni imetlema, pidas vajalikuks sellest kuidagiviisi osa võtta.
„Ütelge, mu armas,” kõnetas ta Natašat, „kes see Mimi teile on? Vist kindlasti tütar?”
Natašale ei meeldinud see titade meelitamise toon, millega külaline teda kõnetas. Ta ei lausunud sõnagi ja vaatas külalisele tõsiselt otsa.
Kogu see noorem põlvkond – vürstinna Anna Mihhailovna ohvitserist poeg Boriss, krahvi vanem poeg üliõpilane Nikolai ja viieteistkümneaastane õetütar Sonja ning kõige noorem poeg, väike Petruša – kõik nad olid võõrastetoas istet võtnud ja püüdsid silmanähtavalt seda elevust ning lõbusust, millest alles tuksles nende viimane kui kiud, viisakuse piiridesse suruda. Oli näha, et seal, tagumistes tubades, kust nad kõik nii suure hooga siia olid jooksnud, olid nende jutud olnud lõbusamad kui siinne vestlus linna keelepeksust, ilmast ja comtesse Apraksine’ist. Aeg-ajalt piidlesid nad üksteist ja suutsid vaevu naeru tagasi