Tore oleks Kuragini seltskonda minna, käis tal peast läbi. Kuid otsekohe meenus talle ka vürst Andreile antud ausõna, et ta enam Kuragini seltskonda ei lähe.
Ja otsekohe tuli tal nagu enamasti inimestel, kelle kohta öeldakse, et nad on nõrga iseloomuga, nii kange tahtmine veel üks kord seda talle nõnda tuttavat ulaelu maitsta, et ta otsustas ikkagi minna. Ja otsekohe tuli talle pähe mõte, et antud sõna ei tähenda midagi, sest enne kui vürst Andreile oli ta andnud sõna vürst Anatole’ile, et ta tema juurde tuleb; ja lõppude lõpuks, käis tal peast läbi, on need ausõnad ju niisugused tinglikud asjad, millel ei ole mingit kindlat mõtet, eriti veel, kui kujutleda, et võib-olla juba homme on ta kas surnud või on juhtunud temaga midagi niisugust, et enam ei ole ei au ega häbi. Pierre’ile tulid sageli pähe seda laadi arutlused ning hävitasid kõik tema otsused ja kavatsused. Ta laskis keerata Kuragini poole.
Sõitnud ühe suure, ratsakaardiväe kasarmute juures asuva maja treppi, kus Anatole elas, läks ta valgustatud trepist üles ning lahtisest uksest sisse. Eestoas ei olnud ühtki hingelist; siin vedeles tühje pudeleid, mantleid, kalosse, oli tunda viinalõhna ja kostis kauget jutukõma ning kisa.
Mäng ja õhtusöök olid juba lõppenud, kuid külalised ei olnud veel laiali läinud. Pierre viskas mantli seljast ning astus sisse esimesse tuppa, kus õhtusöögi ülejäägid olid alles laual ja üks teener, kes arvas, et keegi teda ei näe, tühjendas salaja poolikuid klaase. Kolmandast toast kostis madinat, valju naeru, tuttavate häälte hüüdeid ja karu möiratusi. Umbes kaheksa noort meest seisid summas, näod tõsised peas, ühe avatud akna all. Kolm jändasid noore karuga, keda üks keti otsas sikutas ja temaga teist hirmutas.
„Panen sada Stevensi peale!” hüüdis üks.
„Aga et keegi ei toetaks!” karjus teine.
„Mina vean kihla Dolohhovi peale!” karjus kolmas. „Löö lahti, Kuragin.”
„Kuulge, jätke see karu rahule, siin käib kihlvedu.”
„Hinge tõmbamata, muidu ei loe,” hõikas neljas.
„Jakov! Too pudel, Jakov!” kamandas peremees, ilus pikk noormees, kes seisis salga keskel, seljas vaid õhuke, rinna eest lahti päästetud särk. „Pidage, härrased! Seal ta on, meie armas sõber Petruša,” tervitas ta Pierre’i.
Teine hääl, mis kuulus lühikesele selgete siniste silmadega mehele ja rabas eriti siin kõigi nende purjus häälte hulgas oma kaine kõlaga, hüüdis akna juurest:
„Tule siia – löö käed lahti!” See oli Dolohhov, Semjonovski polgu ohvitser, suur kaardimängija ning riiukukk, kes elas Anatole’iga ühes korteris. Pierre vaatas rõõmsa näoga ringi ja naeratas.
„Ma ei saa millestki aru. Milles on asi?” küsis ta.
„Pidage, ta on kaine. Anna pudel,” ütles Anatole, ja haaranud laualt klaasi, astus Pierre’i juurde.
„Kõigepealt joo!”
Pierre jõi, klaas klaasi järel, ning silmitses altkulmu juba joobnud külalisi, kes uuesti akna alla summa kogunesid, ja kuulas nende juttu. Anatole kallas muudkui talle veini ja seletas, et Dolohhovil on praegu siin inglise meremehe Stevensiga kihlvedu, et tema, Dolohhov, joob kolmanda korruse aknal, istukil, jalad väljapoole rippu, tühjaks pudeli rummi.
„Joo aga põhjani,” ütles Anatole, kui ta Pierre’ile viimast klaasitäit pakkus, „muidu ei lase ma sind kuskile!”
„Ei, ma ei taha,” vastas Pierre Anatole’i eest ära lükates ning läks akna juurde.
Dolohhov hoidis inglasel käest kinni ja luges selgesti punkthaaval üles kõik kihlveo tingimused, teadustades neid eeskätt Anatole’ile ja Pierre’ile.
Dolohhov oli keskmist kasvu, lokkis juuste ja selgete siniste silmadega mees. Ta oli umbes kakskümmend viis aastat vana. Nagu kõik teisedki jalaväeohvitserid, ei kandnud ta vurrusid ja tema suu, mis oli selle näo kõige tähelepanuväärsem osa, oli üleni nähtaval. Suu piirjooned moodustasid silmatorkavalt peene kaare. Keskkohast oli ülahuul energilise ning terava kiiluna laskunud tugevale alahuulele ning suunurkades oleks nagu pidevalt virvendanud kaks muiet, üks ühel, teine teisel pool; see kõik kokku, eriti veel ühendatuna kindlameelse, jultunud ning targa silmavaatega, tekitas nii tugeva mulje, et seda nägu oleks võimatu olnud märkamata jätta. Dolohhov oli vaene mees, kellel polnud mingeid sidemeid. Ja hoolimata sellest, et Anatole lõi läbi kümneid tuhandeid, elas Dolohhov temaga koos ning oli osanud ennast niiviisi maksma panna, et Anatole ja kõik, kes neid tundsid, pidasid Dolohhovist rohkem lugu kui Anatole’ist. Dolohhov mängis kõiki mänge ja võitis peaaegu alati. Ükskõik kui palju ta ka jõi, iial ei kaotanud ta oma selget pead. Nii Kuragin kui ka Dolohhov olid sel ajal Peterburi võrukaelte ja prassijate maailmas kuulsad mehed.
Pudel rummi oli kohal; kaks teenrit, kes nähtavasti kiirustasid ja olid neid ümbritsevate härraste nõuannetest ning kisast juba araks tehtud, püüdsid lahti kangutada aknaraami, mis ei lasknud akna välisservale istuda.
Anatole läks, võitjanägu peas, ise akna juurde. Tal oli tahtmine midagi lõhkuda. Ta tõukas teenrid eest ära ja sikutas raami, kuid raam ei andnud järele. Ta lõi klaasi puruks.
„Noh, jõumees!” ütles ta Pierre’ile.
Pierre võttis põikpuudest kinni, tõmbas korra – ja kiskus tammepuust raami, seda kohati katki murdes, kohati välja väänates eest ära.
„Minema kõik, muidu mõtlevad veel, et ma kinni hoian!” ütles Dolohhov.
„Inglane hoopleb … mis? … tore, eks? …” lausus Anatole.
„Tore jah,” ütles Pierre ja silmitses Dolohhovi, kes astus, rummipudel käes, akna juurde, kust paistis hele taevas ja sellel kokkusulava koidu ning eha kuma.
Dolohhov, rummipudel käes, hüppas aknale.
„Tähelepanu!” hüüdis ta aknalaual seistes tuppa. Kõik jäid vait.
„Ma vean kihla,” (ta rääkis prantsuse keelt, et inglane temast aru saaks, ja ei rääkinud seda just eriti hästi). „Ma vean kihla viiekümne imperiaali peale – või tahate, saja peale?” küsis ta veel inglaselt.
„Ei, viiekümne peale,” lausus inglane.
„Tore, viiekümne imperiaali peale, et joon ära pudelitäie rummi, pudelit suult võtmata, ja joon istukil väljaspool aknaava, selle koha peal siin,” (ta kummardus ja osutas aknatagusele kallakale müüriservale) „ega hoia kuskilt kinni … Nõus? …”
„Väga hea,” sõnas inglane.
Anatole keeras ennast inglase poole, võttis tal frakinööbist kinni, ja vaadates ülalt alla (inglane oli lühikest kasvu), kordas talle kihlveo tingimusi inglise keeles.
„Pea!” hüüdis Dolohhov ja koputas pudeliga vastu aknaava, et endale tähelepanu tõmmata. „Pea, Kuragin, ja pange tähele. Kui keegi teeb järele, siis maksan mina sada imperiaali. Selge?”
Inglane noogutas, aga ei andnud millegagi mõista, kas ta kavatseb seda uut kihlvedu vastu võtta või ei. Anatole ei lasknud inglast lahti ja tõlkis talle sellest hoolimata, et ta oli noogutusega märku andnud, et talle on kõik selge, Dolohhovi sõnad inglise keelde. Üks noor kõhnuke poiss, ihukaardiväe husaar, kes sel õhtul end paljaks oli mänginud, ronis aknaavasse, küünitas end välja ning vaatas alla.
„Huuu!” tegi ta aknast alla kõnniteekividele vahtides.
„Seis!” hüüatas Dolohhov ja sikutas ohvitseri aknaavalt tagasi, nii et see kannuste takerdudes kohmakalt tuppa hüppas.
Dolohhov pani pudeli aknalauale, et seda oleks sealt hea kerge võtta, ning ronis ettevaatlikult ja tasakesi väljapoole aknaava. Jalad rippus ja mõlemad käed vastu aknaääri toetatud, proovis ta kohta, seadis istumist, laskis käed alla, nihutas end paremale ja vasakule ning võttis pudeli. Anatole tõi kaks küünalt ja pani need aknalauale, ehkki oli juba päris valge. Dolohhovi valges särgis selg ja lokkis pea olid mõlemalt poolt valgustatud. Kõik olid akna juures kobaras.