„Mon cher, vous m’avez promis, 121 ” ütles ta uuesti pojale teda käepuudutusega ergutades.
Poeg läks, silmad maas, talle rahulikult järele.
Nad astusid saali, kust üks uks viis vürst Vassili käsutusse antud tubadesse.
Sel hetkel, kui ema ja poeg jõudsid toa keskele ning kavatsesid just nende sisseastumisel püsti hüpanud vanalt teenrilt teed küsida, pöördus ühe ukse pronkskäepide ning uksest tuli välja koduses olekus, sametist pihtkuue ja üheainsa aumärgiga vürst Vassili, kes saatis ilusat mustade juustega meest. See mees oli kuulus Peterburi arst Lorrain.
„C’est donc positif? 122 ” küsis vürst.
„Mon prince, „errare humanum est”, mais … 123 ” vastas doktor, kes põristas r-häälikut ja hääldas ladinakeelseid sõnu prantsuspäraselt.
„C’est bien, c’est bien … 124 ”
Kui vürst Vassili märkas Anna Mihhailovnat ja tema poega, kummardas ta arstile hüvastijätuks ja astus sõnatult, kuid küsiva näoga nende juurde. Poeg pani tähele, kuidas ema silmadesse ilmus järsku sügav kurbus, ning muigas kergelt …
„Näete, kui kurvas olukorras me nüüd kokku peame saama, vürst … No kuidas meie kallil haigel siis läheb?” küsis Anna Mihhailovna, nagu ei paneks ta tähelegi külma ning solvavat pilku, millega teda silmitseti.
Vürst Vassili vaatas küsivalt, peaaegu arusaamatuses, enne temale ja siis Borissile otsa. Boriss kummardas viisakalt. Kummardusele vastamata keeras vürst Vassili end Anna Mihhailovna poole ja vastas tema küsimusele vaid pea ja huulte liigutusega, mis tähendas, et haigel on väga vähe lootust.
„Kas tõesti?” hüüatas Anna Mihhailovna. „Ah, see on kole! Hirmus mõtelda … Siin on mu poeg,” lisas ta Borissi poole osutades. „Ta tahtis teid ise tänada.”
Boriss kummardas veel kord viisakalt.
„Uskuge, vürst, ema süda ei unusta iial, mis te meie heaks olete teinud.”
„Ma olen rõõmus, et sain teile heameelt valmistada, armas Anna Mihhailovna,” ütles vürst Vassili oma žabood korraldades ning siin Moskvas oma kaitsealuse Anna Mihhailovna ees nii žestide kui ka hääletooniga veelgi rohkem oma tähtsust rõhutades kui Peterburis Annette Schereri suareel.
„Püüdke hästi teenida ja seda väärt olla,” lisas ta Borissile rangelt. „Mul on hea meel … Kas te olete siin puhkusel?” vuristas ta oma kiretul toonil.
„Teie hiilgus, ma ootan korraldust uude teenistuskohta minekuks,” vastas Boriss, kes ei väljendanud mingit pahameelt vürsti terava tooni pärast või soovi kõnelusse astuda, vaid nõnda rahulikult ja aupaklikult, et vürst talle teraselt otsa vaatas.
„Kas te elate ema juures?”
„Ma elan krahvinna Rostova juures,” kostis Boriss ning lisas taas: „Teie hiilgus.”
„See on see Ilja Rostov, kes abiellus Nathalie Šinšinaga,” ütles Anna Mihhailovna.
„Tean, tean,” sõnas vürst Vassili monotoonselt nagu alati. „Je n’ai jamais pu concevoir, comment Nathalie s’est décidée à épouser cet ours mal-léché! Un personnage complétement stupide et ridicule. Et joueur à ce qu’on dit. 125 ”
„Mais très brave homme, mon prince, 126 ” märkis Anna Mihhailovna liigutavalt naeratades, nagu teaks temagi, et krahv Rostov on niisuguse arvamuse ära teeninud, kuid paluks vaesele vanahärrale kaasa tunda.
„Mis arstid ütlevad?” küsis vürstinna väikese pausi järel ja manas oma nutetud näole taas suure kurbuse.
„Vähe lootust,” ütles vürst.
„Aga ma oleksin nii väga tahtnud onu veel kord tänada kõigi mulle ja Borjale tehtud heategude eest. C’est son filleul 127 ,” lisas ta niisugusel toonil, nagu oleks see teade pidanud vürst Vassilit äärmiselt rõõmustama.
Vürst Vassili jäi mõtlema ja krimpsutas nägu. Anna Mihhailovna sai aru, et vürst kardab temast võistlejat krahv Bezuhhovi päranduse peale. Ta ruttas vürsti rahustama.
„Kui ei oleks seda minu tõsist ja truud armastust onu vastu,” ütles ta, lausudes sõna „onu” iseäranis kindlalt ja hooletult, „ma tean, missugune iseloom tal on, õilis ja otsekohene; aga tema juures on ju ainult vürstitarid … Nad on alles nii noored …” Ta langetas pea ja lisas sosinal: „Kas ta on oma viimse kohuse täitnud, vürst? Oh kui kallid on need viimsed minutid! Sest enam halvemaks ei saa minna; teda peab tingimata ette valmistama, kui ta nii otsas on. Meie, naised,” – ta naeratas õrnalt – „teame alati, kuidas niisugustest asjadest rääkida. Ma pean teda tingimata nägema. Kui raske see mulle ka ei oleks, aga ma olen juba harjunud kannatama.”
Vürst mõistis teda, nagu näha, ja mõistis ühtlasi, niisamuti nagu Annette Schereri suareelgi, et Anna Mihhailovnast on raske lahti saada.
„Kas see kohtumine talle viimati liiga raske ei ole, chère Anna Mihhailovna,” lausus ta. „Ootame õhtuni, arstid ütlevad, et tuleb kriis.”
„Kuid niisugustel silmapilkudel, vürst, ei tohi oodata. Pensez, il y va du salut de son âme … Ah! c’est terrible, les devoirs d’un chrétien … 128 ”
Üks sisemistesse tubadesse viiv uks avanes ja sealt tuli välja teine vürstitaridest, krahvi õetütar, morni ja külma näoga ning jalgade suhtes hämmastavalt pika ja ebaproportsionaalse pihaga neiu.
Vürst Vassili küsis temalt:
„No kuidas on?”
„Ikka endine. Ja mis te tahaksitegi, kui lärmi on nii palju …” sõnas vürstitar, kes silmitses Anna Mihhailovnat nagu võõrast.
„Ah, chère, je ne vous reconnaissais pas, 129 ” ütles Anna Mihhailovna, õnnelik naeratus näol, ja lähenes pisut küljetsi krahvi õetütrele. „Je viens d’arriver et je suis à vous pour vous aider à soigner mon oncle. J’imagine combien vous avez souffert, 130 ” lisas ta ja pööritas kaastundlikult silmi.
Vürstitar ei vastanud sõnagi, ta isegi ei naeratanud ja läks kohe minema. Anna Mihhailovna võttis kindad käest ning laskus kättevõidetud positsioonil tugitooli ja palus vürsti enese kõrvale istuda.
„Boriss!” ütles ta pojale ning naeratas, „ma lähen krahvi juurde, onu juurde; sina, mon ami, külasta seni Pierre’i ja ära unusta talle Rostovide kutset edasi ütelda. Nad paluvad teda lõunale. Ma arvan, et ta ei lähe,” sõnas ta vürstile.
„Vastupidi,” ütles vürst, kes oli ilmselt tujust ära langenud. „Je serais très content si vous me débarrassez de ce jeune homme … 131 Mis ta siin vahib. Krahv ei ole kordagi tema järele küsinud.”
Ta kehitas õlgu. Teener juhatas noormehe alla ja teisest trepist üles Pjotr Kirillovitši juurde.
XIII
Pierre polnudki jõudnud endale Peterburis ametit valida ja oli tõepoolest märatsemise eest Moskvasse välja saadetud. Lugu, mida krahv Rostovi juures räägiti, vastas tõele. Pierre oli politseiniku ja karu kokkusidumisest osa võtnud. Siia oli ta jõudnud mõni päev tagasi ja peatus nüüd nagu alati oma isa majas. Kuigi ta oletas, et tema lugu on Moskvas juba teada ja et daamid, kes