Koduõpetaja. Andrea Chapin

pani käe päikesevarjuks silmade ette. Tema tähelepanu köitis kõrgel lauglev ja vahepeal allapoole sööstev pistrik. Lind laveeris ja tiirutas üleval taevas. Mis nüüd? Otse allapoole vaadates nägi Katharine Ursula väikest koera üle künkliku välja jooksmas. Lapsed ei olnud enam koos Guinnyga. Lamedapealine spanjel oli jänese suurune. Pistrik märkas saaki ja sööstis allapoole, tõmmates laskudes tiivad keha ligi. Linnu küünised olid rebimiseks valmis.

      „Guinny!” kisendas Katharine. „Kull!”

      Ursula oli maast lahti saanud ja jooksis. Katharine hüppas püsti, viskas raamatu käest ja järgnes talle. Pistrik ei teinud naistest väljagi ja kui ta märki ei tabanud, tõusis ta taas ülespoole ja vuhises siis uue hooga alla Guinny suunas, kes nüüd oli taibanud, et temast on lemmiklooma asemel röövsaak saanud, ja koer viskles meeletus hirmus siia-sinna. Kui Katharine oli väikesest koerast paarisaja sammu kaugusel, ei kuulnud ta mitte ainult pistriku kriiskeid ja tiivalööke, vaid ka linnu jalgade külge kinnitatud kellukeste tilinat, mis tähendas, et pistrik polnud metsik, vaid oli tõenäoliselt pärit Richardi pistrikumajast.

      Kui vaene koerake läheduses kasvavate põldmurakapõõsaste poole põgenes, tõusis lind uuesti õhku ja viskus taas alla, küünised valmis, ning lõikas loomakesel tee ära. Pikk põllega töömees ruttas pikkade sammudega koera poole ja haaras ta üheainsa sujuva liigutusega sülle. Pistrik tõusis vihaselt kriisates vuhinal õhku.

      Kui Ursula ja Katharine jõudsid mehe juurde, kes ehmunud koera oli oma põlle alla peitnud, olid nad jooksust hingetud. Guinny väike pruuni-valgekirju koon piilus mehe põlle alt naiste poole. Loom lõõtsutas.

      „Suur tänu, härra Smythson,” tänas Ursula pisarsilmil ja tutvustas siis meest Katharine’ile: „Härra Robert Smythson on müürseppmeister, kes tuli maja üle vaatama.”

      Mees kummardas ja Katharine vastas peanoogutusega.

      „Mul oli ka koer. Kull tappis ta, too oli küll metsik kull,” ütles ta Guinny karust pead paitades.

      „Ma tahaks teada, miks on üks Richardi jahikull puurist väljas ilma peakoti ja järelevaatajata!” nõudis Ursula.

      Guinny päästjal oli tugev nina ja tema paksud pruunid käharad juuksed olid kokku põimunud nagu viinamarjaväädid. Ta ei käinud aja moega kaasas, tal polnud habet ega isegi mitte vuntse ning tema nahk oli päikesest tõmmu. Mees ulatas Guinny Ursulale, kes hakkas loomakest nunnutama, kallistama ja musitama. Katharine tänas müürseppa, jättis hüvasti ja asus teele härrastemaja poole, kuid pööras siis ringi ja vaatas tagasi. Härra Smythson kuulas ikka veel kannatlikult Ursulat, kes muudkui jahvatas Richardist ja tema pistrikest. Katharine mõtles, kas peaks proovima vaest müürseppa päästa, just nagu too oli päästnud vaese Guinny, sest kui Ursula juba kord hoogu sattus, ei olnud teda kerge peatada. Sinna jõudis teinegi töömees ja kui nad enne lahkumist kummardasid, vaatas härra Smythson Katharine’i poole. Katharine, kes polnud kindel, mida ta peaks tegema, naeratas ja kiirustas maja poole.

      6

      Kuivadest põõsastest kostis putukate rütmilist monotoonset suminat. Katharine seisis raamatukogus avatud akna juures ja mõtles, et reis üle mere ei olnud ta onule tema vanuses kindlasti kerge. Praeguseks peaks kuninganna juba teadma, et Edward on läinud, ja suunama oma tähelepanu mujale.

      Tuli Henry, põsed punased. Ta oli võtnud kolm trepiastet korraga ja nüüd oli tal hing kinni. Poiss palus, et Katharine aitaks tal kreeka keelest jagu saada.

      „Kas Plutarchos?” küsis Katharine.

      „Jah, „Julius Caesar”,” vastas poiss.

      Henry läks tinaraamidega akna juurde toa teises servas ja lükkas selle pärani. Siis kummardus ta aknast õue vaatama. „Martin,” karjus ta õue, „aja oma perse püsti ja hakka tööle.” Ta peitis end akna varju, aga pistis uuesti pea välja. „Aja oma perse…”