„Ma ei jutustanud kõval häälel,” ütles ta.
„Mina lebasin siin vaikuses ja korraga kappasid need sõnad minu poole. Ma tõesti arvan, et see oli teie hääl.”
„Ma…”
„Jutustage siis mulle sellest ilusast ratsust. Sellest Equus caballusest. Kas ta on sõjaratsu? Või täkk? Või traavel?”
„Kulla härra, ma…”
„Traavel.”
„Ei,” ütles Katharine.
Mehe pilk jälgis teda ainiti.
„Mu…” ütles Katharine.
„Teie.”
„Mu isa ütles seda minu kohta kaua aega tagasi.” Katharine kahetses seda ülestunnistust selsamal hetkel, mil sõnad tal suust välja lendasid.
„Te kortsutate kulmu,” lausus mees. „Aga kuulge, see on ju kompliment. Ei lase end taltsutada. Mitte mingeid raudu hammaste vahele.”
„Kuulge, härra, kas te siis tunnete mind.”
„Ikka. Te hüppate, te hirnute, te ei hooli päitseist ega torkavatest kannustest.” Ta jäi korraks vait. „Ümarad kabjad, tugevad liikmed, lai rind…” Mees hakkas ümber Katharine’i kõndima, lõug sõrmede vahel, takseerides ja hinnates. „Jalad, kujutan ette, on tugevad, tuharad ümarad, nahk õrn, tihe kastanpruun lakk, hari püsti, peen pea…” Mees jäi Katharine’i ette seisma. „Imetlusväärsed silmad, kotkanina, põselohud…”
„Kuulge ometi…”
„Punased huuled.”
„Kes te olete?” küsis Katharine.
„Hobusekaupleja,” vastas mees.
„Kustkohast?”
„Warwickshire’ist.”
Ühe sähvatuse vältel, mis ei kestnud kauem kui mõned hingetõmbed, tundis Katharine endas võitlusvaimu, kuid ta oli selle partii juba kaotanud, nüüd, kui oleks vaja olnud tugevaks jääda, oli ta järele andnud. Kummaline tunne pühkis temast üle nobedasti ja ette hoiatamata otsekui tõusev palavik. Ta vaatas võõrale otsa, neelas oma vapruse alla, sammus hädaohust mööda ja tõesti nagu tallist vabadusse pääsev hobune tormas vanast kabelist välja millessegi, mis nüüd oli öö.
2
Sir Edward istus raamatukogus. Tal oli käes raamat, aga tema tähelepanu oli mujal. Ta vahtis üksisilmi ööliblikat, kes tiirles tema ees laual õlilambileegi ümber.
„Kas ma tohin sisse tulla?” küsis Katharine ukselävele astudes.
„Muidugi, kulla Katharine.”
Katharine’i onu polnud mees, kes oleks millegi üle hoobelnud, välja arvatud siis, kui jutt tema raamatutele läks. Sir Edwardi lemmiktoa seinu katsid lugematud köited ja perekonnale teadaolevalt oli tema raamatukogu siinkandis kõige suurem. Uued raamatud saabusid iga nädal Londonist St. Pauli katedraali ümbruse raamatupoodidest ja uusi riiuleid pandi igal aastal juurde. Mis saab siis, kui riiulid laeni jõuavad? mõtles Katharine. Kuhu Edward siis oma raamatud paneb? Kui Katharine oli alles laps ja äsja oma perekonna kaotanud, oli onu just selles toas õpetanud teda lugema ja kirjutama inglise ning seejärel ladina ja kreeka keeles. Onu oli ühel hommikul leidnud tüdruku oma ilusate nahkköites raamatute keskelt. Katharine oli raamatud riiulitelt alla tõmmanud ja lehitses neid, ehkki ei osanud nende lehekülgedelt veel sõnagi lugeda.
Edward ei tõrelnud temaga ega sundinud raamatuid tagasi panema, vaid istus tema juurde põrandale, võttis oma võrratu Chauceri ja hakkas tüdrukule „Rüütli lugu” ette lugema. Katharine mäletas, kuidas ta juttu kuulas, ja võimast väge, mis onu suust tulnud sõnadel oli. Tüdruku enda isa polnud talle kunagi ette lugenud, nii oli see kuulamine tema jaoks midagi uut.
Lufanwal Halli oli sajandite jooksul mitu korda ümber ehitatud. Kui Katharine’i vanaisa vana normanni häärberit laiendas, ehitas ta ka raamatukogu, mille Katharine’i onu muutis suurejooneliseks raamatutest tulvil pühamuks. Valge krohvitud lagi oli kaunistatud kuslapuu- ja viinapuuväädimustritega, mis kordusid tammepaneelidega kaetud seinu ümbritseval friisil. Alabastrist nikerdatud kaminasimssi raamisid kaks gobelääni: üks kujutas Lucretia enesetappu, aga teisel, mille enne isa Daultonit perekonda teeninud vana isa de La Bruyère oli hukule määratud kloostrist välja toimetanud, oli tiivuline suletutilise kiivriga püha Miikael, kes, ülestõstetud mõõk käes, kaalus lahkunu hinge, kroonitud ja kuldses kiirtepärjas Neitsi Maarja aga oli asetanud hinge kõrvale kaalule oma roosikrantsi, püüdes hinge päästa.
Katharine istus onu vastu, pani küünarnukid lauale ja jäi käsipõsakil vaatama, kuidas onu ööliblikat jälgib.
„Ta kõrvetab oma tiivad ära,” lausus onu lõpuks, „ja meie ilus elu saab ka läbi.” Onu vaatas üle laua Katharine’i. „Sa näed välja nagu viieaastane.”
„See valgus ei kõlba, onu. Lambil on uut tahti tarvis. Ja te ei tundnudki mind peaaegu, kui ma viieaastane olin.”
„Sinus on ikka veel lapselikku uudishimu. Sina hoiad meid teisigi noorena, minu armas Kate, või lased meil vähemalt unustada, kui igivanad me oleme.”
Edwardi sirged heledad juuksed olid viimaste aastatega halliks läinud ja tema puhastel paledel oli punaseid laike, asuursinised silmad aga olid endiselt elavad ja selged.
„Seda te ütlesite kenasti,” lausus Katharine. Ta ei tunnistanud onule, et tal oli tunne, nagu oleks ta noorus kopitama läinud. „Ma kohtasin eile õhtul vanas kabelis üht imelikku meest. Ta väitis, et ta on hobusekaupleja.”
„Ma ei ole kahe nädala jooksul hobuste eest kulda välja andnud,” ütles Edward.
„Poiss oli laua peal pikali ning käitus imelikult ja pealetükkivalt.”
„Ma räägin Quibiga. Palume Jumalat, et ta teaks, mis asju see võõras ajab. Me ei ole väljaspool ohtu, Kate, võib-olla ei ole enam kunagi.” Edward vaikis hetke ja lisas: „Kas sa tundsid isa Daultonit hästi? Ma nägin, et sa istusid koos temaga aias ja käisid jalutamas.”
„Ma arvan, et ta leidis minu seltsis lohutust,” vastas Katharine.
„Mul ei olnud isa Daultoniga kunagi soojemaid suhteid. Ta vaevalt võttis meie elust osa. Arvan, et minu poolehoid kuulus de La Bruyère’ile. Jumal tänatud, et tema meilt loomulikul moel ära võeti.”
Vana isa de La Bruyère oli saadud ühel teisel ajal. Ta oli tulnud Furnessi kloostrist, kui kuningas Henry kloostritele lõpu tegi. Katharine’il oli meeles, kuidas vana preester istus oma veiniklaasi taga, raputas halli pead ja ohkas kuninganna Mary valitsemisaega taga igatsevate purunenud lootuste pärast. „Liiga põgus,” oli ta väsinult pomisenud. „Liiga põgus.”
„Isa Daulton võltsi juttu ei ajanud,” ütles Katharine. „Tal oli kohutavalt raske oma mõtteid sõnadesse panna. Ta leidis, et Jumala sõna on kergem jagada.”
„Tõepoolest, ta näis olevat tõsine inimene.”
„Ükskord püüdis ta nalja teha, aga sõnad ei sobinud üldse kokku just nagu valesti valitud rõivad. Ma proovisin teda naerma panna. Oli see vast raske.”
„Kui keegi üldse võiks kivisse elu sisse puhuda, siis oled see sina.”
Katharine tajus Edwardi hääletoonis nukrust ja vaatas talle teraselt otsa. Paistis, et onu räägib ühest asjast, tema mõtted aga käivad hoopis teisi radu pidi.
„Häbiasi, et nii harva naerdakse,” ütles Edward. „Loodame, et enne kui ta keha kangeks muutus, sai see jumalamees siiski selgeks, kuidas nalja teha.” Ta vaikis ja lisas siis: „Mu kallis Kate, ma arvan, et noor preester oli sinusse armunud.”
„Ei,” ütles Katharine.
„Oli küll,” kordas onu lihtsalt.
Katharine ei olnud kunagi varem selle peale