„Kas te loeksite mulle?” küsis Katharine.
„Vahtkonnavahetus,” naeris Edward, sest mitmel nädalapäeval luges Katharine raamatuid oma onupoegade lastele. Ta polnud lapsehoidja ega koduõpetajanna, aga lugemine oli midagi sellist, mida tema võis perekonnale pakkuda.
„Lege, domine,” ütles Katharine. Loe, õpetaja.
Katharine ristas käed lauale ja pani pea kätele. Ja Edward hakkas lugema.
3
Katharine istus viljapuuaias kivipingil, pühkis taskurätiga otsaesist ja tõrjus kärbseid eemale. „Kui soovib päiksekiir liig valusalt sul paista,” kurtis päikesest põlenud karjapoiss Spenseri Calendaris, „kas poleks parem siis ta eest sul ennast kaitsta?”
Kõrvetab tõepoolest, mõtles Katharine. Ned oli talle Itaaliast ombrello saatnud, aga keskpäevatund oli lämmatavalt soe ja seanahkne vari ei kaitsnud ründava kuumuse eest. Kas see ebaloomulik suvi oli mingi enne? Surmalisa? Hävingulisa? Kas põuale järgneb nelikümmend päeva ja ööd vihma? Katharine sikutas ühelt madalalt oksalt nässaka õuna ja viskas selle vastu pirnipuud puruks. Eelmisel päeval oli ta viinud lapsed läbi kolme tuhande aakrise maavalduse vonkleva jõe äärde, et nad saaksid end vette kasta. Nad võisid vaid tõdeda, et jõgi oli nireks kokku kuivanud.
Kui ta oma seelikud üle pahkluude kergitas, et õhku saada, kuulis ta, et keegi tinistab lautot ja laulab:
Poissmees ma olin tollal,
hea elu seisis ees.
Kuid naisemeheks olla
on olla kadund mees.
Katharine tõusis ja kõndis sinnapoole, kust laul kostis. Kuuldus heledat naeru ja hüüdeid „Laulge veel, õpetaja, laulge veel!” Vana kabeli uks oli lahti. Katharine peatus lävel ja piilus sisse. Ükski poiss ei istunud laua taga, nende aabitsalehed seisid jõude ja kirjutussulgi polnud tõenäoliselt kasutatud. Hunnik avamata raamatuid lebas vanal kantslil. Poisid olid kogunenud salmisepa ümber, kes seisis, üks jalg pingil ja lauto käes. Kuueaastane Robert, Ursula ja Richardi noorim poeg, oli roninud laua peale ja huilgas seal ning lõi tantsu.
Ebaviisakas noormees, kelle Katharine oli leidnud laual lebamast, noogutas nüüd talle ja naeratas, kuid ei pannud mänguriista käest. Ta tõstis jala pingilt ja hakkas uuele viisile üle minnes ruumis ringi käima.
Kui naise võtan, valin selleks neitsi,
sest leske taluda ma küll ei viitsi.
Teeb neitsi kõik, mis sa vaid eales soovid,
lesk upsakas, oh ära parem proovi.
Mees hüples siia-sinna, justkui tantsiks džiigi.
Ei vaidle vastu neitsi, eal ei kaeble,
kuid lesk ei hooli sinust, nii sa vaevled,
ta tööga koormab sind, teeb lausa orjaks,
vaid varandust ta sinu abil korjaks.
Katharine tõmbas varju kinni ja marssis uksest sisse. Noormees tegi nii sügava kummarduse, et ta põlv puudutas peaaegu põrandat.
„Mida see tähendab?” nõudis Katharine.
„Kuidas, see on kool, proua.”
„Te olete…?”
„Uus õpetaja.” Mees kummardas jälle.
„Ma mõtlesin, kuidas ma võin teid kutsuda?”
„Kelmiks, võrukaelaks. Mitte suliks ega krantsiks, palun.”
Poisid itsitasid.
„Teie nimi!”’
„Will Shakespeare.” Noormees tegi veel ühe kummarduse. „Me oleme kohtunud. Te tutvustasite mulle hobusetõugu, kelle selga ei saa iialgi istuda.”
„Ma ei teinud mitte midagi sellist,” ütles Katharine ja mõtles, kas mitte majavalitseja Quib polnud palganud selle veiderdaja, kes näis teda pilkavat iga oma kummardusega.
„Vabandage, hobusetõugu, kes ei lase end iialgi taltsutada.”
„Isand Shakespeare, te olete silmakirjalik. Te pole mingi hobusekaupleja, nagu lasksite mul uskuda, vaid hoopis õpetaja.” Katharine raputas pead, vaatas otse noormehe samblakarva silmadesse ja jätkas häälel, mis nagu polekski olnud tema enda oma. „Kas õppetunnid ongi nüüd sellised? Torupilli puhumine, viiuli kääksutamine ja muu sopp?”
„Siin pole ühtegi torupillipuhujat, proua, ja sopp… noh…”
„Tundides peate te nendesse kallitesse noortesse ajudesse ladina ja kreeka keelt ning matemaatikat tuupima, mitte lõbustama neid oma muusikalise osavusega.”
„Minule antud korraldustes seisis, et need kallid noored härrasmehed peavad kindlalt otse noodist oma partii ära laulma ja suutma sedasama vioolal või lautol mängida.”
„Ja nendest laulukestest piisab?”
„Proua, järgmiseks panete tantsimise katku nimekirja ja torupilli puhumise kuritõve arvele. Laulmine on selline tarkus, mida saab kergesti õpetada ja kiirelt õppida, kui on hea õpetaja ja taibukas õpilane. Harjutamine on inimloomusele meeldiv ja tervisele hea. Mida ilusam hääl, seda paremini saab inimene sellega Jumalat austada ja teenida. See inimene, keda Jumal ei armasta, ei armasta muusikat.”
„Ma ei näe siin noodipaberit,” ütles Katharine häälel, mis tundus talle eneselegi üliametlik.
„See on siin, mu tubli Minerva,” lausus Shakespeare ja koputas meelekohale. „Lapsena ma elasingi muusikas – mul ei olnud vaja seda õppida. Meie linna habemeajaja tõmbas hambaid välja, sidus haavu, laskis aadrit, lõikas juukseid, kärpis, pesi ja ajas habet, aga tema seintel rippusid lauto ja tsitter ja tema töökoja nurgas seisis virginaal. Käisin seal iga päev ja mängisin, samal ajal kui vaesed lakkekrantsid seal oma toolidel istusid ja kiunusid.”
Katharine vaatas teda.
Mees paistis oma väikesele sõnavõtule vastust ootavat, aga kui seda ei tulnud, kõneles muudkui edasi. „Vabandage, proua, aeg läheb ja me peame ladina keele käsile võtma, sest kui me seda ei tee, peate veel mitu korda ära kuulama „hei, hõissa, nonninonniks” ja võib-olla isegi „oh, paju, haljas paju”. Shakespeare riputas lauto valgeks lubjatud seina löödud konksu otsa. „Tagasi koolipinki, molkused!”
Väike Robert hüppas laualt alla ja isand Shakespeare võttis lugemispuldiks muudetud kantslilt oma nahka köidetud raamatud.
„Tulge, mu õrn ratsu. Nüüd, kui te olete minu kooli sedasi sisse kapanud, miks siis mitte vanade auväärsete autorite karjamaal veidike rohtu krõmpsutada ja meid oma tarkusega kostitada?”
Katharine’i põsed õhetasid. Mehe pilk oli temas kinni. Ta silmad olid värvi muutnud, nüüd näisid need helerohelisemad nagu värske rohi.
„Kas te olete ladina keeles kõva käsi?” küsis ta.
Katharine noogutas. Lapsed vaatasid teda. Selle mehe kõneosavus oli ta lõksu püüdnud. „Mu tubli Minerva” oli veel talutav, aga „mu õrn ratsu” oli puhas solvang.
Shakespeare võttis tumepruunis nahkköites raamatu, mille kaanele ja seljale olid vajutatud kuldsed kirjad.
„William Lily armas lühike sissejuhatus ladina keele grammatikasse, mis mulle on alati liiga sõnarohke tundunud. Amo, amas, amat.” Raamatut avamata asetas ta selle kantslile ja võttis järgmise. „Sententiae Pueriles. Loodan, proua, et te kiidate selle heaks. Kinnitan teile, et siin laulukesi pole.” Shakespeare asetas Sententiae Puerilese Lily grammatika peale.
Katharine oli mõlemat raamatut uurinud.
„Ah, mu süda kuulub sellele siin.” Mees võttis raamatu kätte. „Ovidius. Palun, minu taevaliku harmoonia patroness, istuge ometi.”
Minu taevaliku harmoonia patroness? Kust ta niisugused