ÜLAL: Charles Darwin elu lõpupäevil.
ALL: Tema Majesteedi laev Beagle reisiks varustatult. Darwin jagas ahtrikajutit (läbilõikel ülal vasakul) veel kahe mehe ja laeva raamatukoguga, mis koosnes 400 teosest.
ÜLAL: Beagle’i sõit Galápagose saartele andis Darwinile üliolulisi tõendeid evolutsiooniteooria kohta.
ALL: Beagle’i teekond, nagu kapten Fitzroy selle 1839. aastal avaldatud aruandes üles märkis.
Reisilaevaks oli Beagle – väike, 27-meetrine ja umbes 241-tonnine uurimislaev. Kapteniks oli Robert Fitzroy, innukas amatöör-looduseuurija ja – teadlane. Lõuna-Ameerika ranniku kaardistamise kõrval oli reisi üks eesmärk uue, Beauforti tuulekiiruse skaala katsetamine. Darwin jagas kajutit esimese tüürimehe ja mitšmaniga, ühtlasi oli see tema kabinet. Ja nõnda läkski 27. detsembril 1831 Beagle Plymouthist merele – hilinedes päeva võrra, sest meeskond oli liiga hoogsalt jõulupühi tähistanud ega suutnud eelmisel päeval lahkuda. Õige pea jäi Darwin raskelt merehaigeks – see oli pikale reisile üsna vilets algus.
Beagle Magalhãesi väinas – Darwini „Päevikute” 1890. aasta väljaandest. Taamal kõrgub Monte Sarmiento, Darwini sõnul „Tierra del Fuego kõige majesteetlikum vaatepilt”.
Galápagose saartel paelusid Darwinit teiste loomade seas meriiguaan (ülal) ja rohekilpkonn (all).
Ilm oli Madeiral randumiseks liiga tormine, lisaks oli Inglismaal koolerapuhang ja neil keelati Assooridel maabuda. 16. jaanuaril jõudsid nad Roheneemesaartele, kus Darwin alustas vaatlusi, näidiste kogumist ja märkmete tegemist. Ta uuriv vaim oli pidevalt tegevuses – näiteks, miks leidub merikarpe 14 meetrit üle merepinna asuvas kaljukihis, samas kui selline kiht oleks pidanud moodustuma vees?
Beagle jõudis Brasiilia rannikule 1832. aasta veebruari lõpus. Samal ajal kui meeskond tegeles usinalt kaardistamisega, veetis Darwin suurema osa järgmisest kuuest kuust maismaal, kus ta uuris Rio de Janeiro, Buenos Airese ja Bahia Blanca ümbrust ning kogus mahukaid liigikollektsioone. Novembri lõpuks oli Darwin saatnud laevadega tagasi kaks partiid näidiseid, säilitusvedelikus mardikatest senitundmatute loomade kivististeni.
Seejärel seilas Beagle lõunasse Tierra del Fuegosse, jõudes kohale 17. detsembril: „…meid tervitati moel, mis sobib selle metsiku maa asukatele. Grupp fuegolasi istus mere kohale ulatuval kaljueendil, osaliselt sellel kasvava roheluse varjus, ning kui me möödusime, hüppasid nad püsti ning tõid oma räbaldunud keepe lehvitades kuuldavale valju ja kõlava kisa.”
Darwin oli šokeeritud fuegolaste primitiivsusest (ühte gruppi kohates kommenteeris ta, et „need olid kõige armetumad ja haletsusväärsemad olendid, keda olen eales kohanud”). Olles hämmeldunud, miks peaks keegi elama nii rasket elu sedavõrd halastamatus paigas, tegi ta kokkuvõtte: „Loodus on sobitanud fuegolase tema viletsa maa kliima ja viljadega, on pannud ta kõigega hakkama saama ja teinud need omadused päritavaks.”
Beagle võttis ette julge reisi Hoorni neemele: „Me nägime vööris seda kurikuulsat neeme tema õigel kujul: udusse mähkunud ning ähmase silueti ümber möllamas vee ja tuulte maru.” Ilm oli Hoorni neeme juures ränk ja laev oli sellele peaaegu alla vandumas:
Lõuna ajal tabas meid tohutu laine… Vaene Beagle värises šokist ja keeldus mitu minutit roolile allumast; ent peagi, hea laev, nagu ta oli, ajas ta end otse ja püsis jälle tuules. Oleks teine selline veel tulnud, oleks meie saatus olnud peagi igaveseks otsustatud.
1833. aasta aprillis lahkus Beagle Tierra del Fuegost Falklandi saarte suunas, kust britid olid äsja argentiinlased välja ajanud ja suveräänsuse taastanud, ning naasis Montevideosse. Kuni Beagle jätkas kaardistustöid, uuris Darwin sisemaad Buenos Airese ja Montevideo vahel ning astus 28. novembril taas Beagle’i pardale. Tee viis tagasi Tierra del Fuegosse ning seejärel piki Magalhãesi väina: „Looduse elutud teosed – kalju, jää, lumi, tuul ja vesi – kõik üksteisega võitluses ja üheskoos inimese vastu – valitsesid siin absoluutse kindlusega.” Lõpuks, 1834. aasta juunis, jõudsid nad Vaiksele ookeanile ja 23. juulil sooja Valparaisosse. Siit läks Darwin kuuenädalasele ekspeditsioonile Andidesse.
Lõuna-Tšiili kaardistamine jätkus 1835. aastani. Concepcióni linnas nägi Darwin hävitava maavärina tagajärgi; ta märkas, et maavärin oli surunud kaljurünkad ülespoole – see oli tõenduseks, et kaljusid liigutab jõud, mis tõstab Andide mäestikku tasapisi kõrgemaks. Järgnevatel kuudel sooritas ta mitmeid ekspeditsioone erinevatele saartele. 7. septembril alustas Beagle teekonda Peruust Galápagose saartele.
Beagle püsis ühel kohal viis nädalat, kuid Darwini kogumiskirg oli küllastumatu: „Selle saarestiku loodus on väga tähelepanuväärne: see näib olevat omaette väike maailm; suuremat osa selle asukatest – olgu taim või loom − ei leidu kusagil mujal.” Saarelt kogutud tõendusmaterjal andis Darwinile indu evolutsiooniteooria arendamiseks.
Seejärel alustas Beagle teekonda üle Vaikse ookeani, jõudes novembris Tahitile, detsembris Uus-Meremaale ja 12. jaanuaril 1836 Sydneysse. Edasi sõitis Beagle Tasmaaniasse ja siis Keelingi saartele (praegu Kookossaared) keset India ookeani. Juuniks olid nad jõudnud Lõuna-Aafrikasse Kaplinna, kuhu jäädi üheks kuuks. Sealt liiguti edasi St. Helena saartele.
Karikatuur Darwinist ahvina Prantsuse satiirilise ajakirja La Petit Lune kaanel, avaldatud 1878. aastal.
Lõpuks, külastanud veel kord põgusalt Brasiiliat, randus Beagle 2. oktoobril 1836 Falmouthis. Fitzroy oli teinud hulga väärtuslikku kaardistustööd, Darwin aga kaasa toonud piisavalt teadmisi ja entusiasmi, et pühendada oma elu loodusloole ja enda suurimale saavutusele – avaldades 1859. aastal „Liikide tekkimise”, mis andis ülevaate tema teedrajavast evolutsiooniteooriast.
Tähemees
Juri Gagarin: mees, kes kukkus Maale
Kiired tungisid läbi Maa atmosfääri ja ereoranž silmapiir tegi läbi vikerkaarevärvilise muutumise: helesinisest tumesiniseni, violetseks ja seejärel mustaks. Milline kirjeldamatu värvigamma!
MILLAL
1961
EESMÄRK
Esimene inimene Maa orbiidil.
OHUD JA KATSUMUSED
Gagarini rakett oleks võinud stardil plahvatada; kui tagasipöördumiseks mõeldud mootorid oleksid tõrkunud, oleks ta võinud orbiidile tiirutama jääda; ta oleks võinud atmosfääri sisenemisel ära põleda; tema katapulteerumine kapslist ja langevarjuga laskumine oleks võinud ebaõnnestuda.
OLULISUS
Gagarini ekspeditsioon oli unikaalne saavutus, mis tähistas ühtlasi kosmosevõidujooksu algust, algatades Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu üha tulisema rivaalitsemise teadus- ja tehnoloogiavaldkonnas.
Kolhoosnik hoolitseb parasjagu koos tütrega vasika eest piiritus Venemaa stepis, kui neile astub ligi ebamaise väljanägemisega kuju. Ta kannab ereoranži kombinesooni, tal on peas valge kiiver ja ta lohistab enda järel mitme meetri pikkust nööri ja kangast.
„Ärge kartke,” ütleb kuju neile, „ma olen nõukogude inimene nagu teiegi, kes on just tulnud kosmosest. Ma pean leidma telefoni ja Moskvasse helistama!”
See