Suured ekspeditsioonid. 50 rännakut, mis muutsid maailma
Eessõna
Tehnoloogia areng on meie maailma näiliselt väiksemaks muutnud. Mõne äpi abil saame tõlkida lause üheainsa nupuvajutusega, reisimine on odavam ja uusi paiku võib avastada nutiseadme ekraani toksides. Ometi on mõned asjad jäänud samaks sellest ajast peale, kui varased maadeavastajad rännuteele asusid, kaasas vaevu rohkem kui kaart: avastusretkeks vajalik julgus, väljakutsete veetlus ning vaimne ja füüsiline vastupidavus, mida läheb vaja, kui õnn peaks selja pöörama. Maadeavastamine on midagi palju enamat kui pelgalt kaardile lipukeste lisamine. Reisikogemused muudavad meid endid ja kõiki neid, keda teel kohtame.
Aastatega olen taibanud, et reisida ja uusi kohti avastada on kõige parem jalgsi. Miski ei tee meid võõra maa ja kultuuriga paremini tuttavaks kui rännakud mööda sealseid teid ja radu. Arvukad maadeavastajad, kes enne mind ringi rändasid, ei saanud kasutada helikoptereid ega muid seadeldisi, mis elu kergemaks teevad. Just need rajaleidjad on olnud mulle innustuseks, käisid nad siis Niiluse kaldail või vallutasid Himaalaja tippe, tungisid läbi Aasia džunglite või marssisid läbi tundmatute kõrbete.
David Livingstone’i teekond Niiluse lättele ajendas mindki ette võtma üheksa kuu pikkust ekspeditsiooni maailma pikima jõe kallastel. Just selliste reiside kirjeldused juhtisid mind noore mehena sellele teele – algul sõdurina, hiljem juba omaenda ekspeditsioonidel, millesarnaseid polnud veel keegi ette võtnud. Livingstone’i eeskujul kirjutasin ka enda reisimuljed üles, üsna sarnasesse märkmikusse nagu temal. Aga minu päralt oli lisaks veel tehnika, millest tema undki ei osanud näha, näiteks filmikaamera. Me talletasime ühiseid kogemusi, mida lahutasid 150 aastat.
Olen kogemustest õppinud, et ka tänapäeva ekspeditsioonid pole ohutud. Helikopteri kutsumise võimalus võib tekitada küll turvatunde, kuid igaüks, kes kaugetes paikades matkab või ronib, riskib oma eluga. Looduses on ohte tänapäeval niisama palju kui sada aastat tagasi, olgu need siis tugevad tuuled, pakane või kõrvetav kuumus. Loodusnähtused võivad viia traagiliste tagajärgedeni – seda teab igaüks, kes on vaadanud sarja „Matk Niiluse ääres”. Mõnede varasemate maadeavastajate – Amundseni, Shackletoni ja Nanseni – suurimaks väljakutseks said poolused. Raskusi tuleb ette igal juhul, kuid just sellistel puhkudel tuleb välja, mis puust inimene tehtud on. See raamat on pühendatud haruldastele ja vapratele inimestele, kes tulid võitjateks ränkades oludes, kui püüdsid tõestada midagi olulist – nii maailmale kui ka iseendale. Riskid on suured, kuid tasu veelgi suurem.
Raamatus kirjeldatud lood moodustavad inimsaavutuste pika rea, millel on olnud tänapäeva maailmale tohutu mõju. Ükski kosmoselähetus pole köitnud maailma tähelepanu nii nagu Apollo 11 maandumine Kuul, ning ükski reis pole teadusele rohkem tulu toonud kui Charles Darwini omad. Mõnikord on need lood nii rabavad, et tunduvad ulmena, näiteks Challengeri reis maakera sügavaimasse punkti. Mulle isiklikult meeldivad kõige rohkem pikad maismaaretked, nagu tegi kartmatu prantslanna Alexandra David-Néel, kes ületas 1924. aastal keset talve Himaalaja mäestiku ja sisenes kohalikuks maskeerituna keelatud Tiibetisse. Tema saavutus võib olla küll vähem tuntud, kuid väärib ometi tunnustust.
Maailmas on palju paiku, mis vajavad uurimist, ja ees ootab rohkelt elamusi. Seepärast usun, et kuuleme veel mitmetest suurtest ekspeditsioonidest, mis on vähemalt niisama muljetavaldavad kui selles raamatus kirjeldatud. Loodan ka ise jätkata oma eelkäijate, maadeavastajate vääriliselt.
Võidujooks lõunapoolusele
Roald Amundseni ja Robert Falcon Scotti ekspeditsioonid
Võin öelda, et kõige olulisem on see, kuidas ekspeditsioon on varustatud – kuidas kõiki raskusi on osatud ette näha ja nende võitmiseks või vältimiseks on abinõud tarvitusele võetud. Võit on selle päralt, kellel on kõik korras – inimesed nimetavad seda vedamiseks. Seda, kes pole suutnud õigel ajal vajalikke abinõusid tarvitusele võtta, tabab kindel lüüasaamine; siis öeldakse, et tal ei vedanud.
MILLAL
1910–1912
EESMÄRK
Jõuda esimesena lõunapoolusele.
OHUD JA KATSUMUSED
Pakane, külmakahjustused, nälg ja kurnatus.
OLULISUS
Roald Amundsen oli esimene inimene, kes käis maakera mõlemal poolusel. Ühtlasi läbis ta esimesena Loodeväila. Pärast Amundseni jõudis lõunapoolusele Robert Scott, kes tagasiteel suri. Meelekindlus, mida ta surmaga silmitsi seistes ilmutas, äratab senini austust.
Otsingumeeskond oli leidnud telgi. Valmistunud halvimaks, vaatasid nad sisse. Nagu oligi arvata, lebasid seal kapten Robert Scotti ja ta kahe kaaslase jäätunud kehad, surilinaks kuhjuvad hanged. Scotti magamiskott oli avatud ja kuub lahti nööbitud. Ta oli soovinud, et lõpp kiiremini saabuks. Kusagil väljas pidi olema veel kaks meest, kes olid halastamatu Antarktika rüpes igaveseks kaduma jäänud. Niisugust hinda tuli neil maksta selle eest, et lõunapoolusele suundunud võidujooksus teiseks jääda.
Kui Robert Falcon Scott asus 1911. aastal Suurbritanniast teele, et esimese inimesena lõunapoolusele jõuda, oli ta juba rahvuskangelane. Aastatel 1901–1904 oli ta juhtinud laeval Discovery Antarktika-ekspeditsiooni, millest võttis osa ka teine suur maadeavastaja Ernest Shackleton. Jalgsi rännates olid Scott ja Shackleton jõudnud kaugemale lõunasse kui keegi teine: poolusest jäi puudu vaid 850 kilomeetrit.
Samal ajal, kui Scott lõunapooluse suunas liikudes enneolematult kaugele jõudis, tegi Roald Amundsen kaasa teedrajava polaarretke maakera teises otsas. Amundsen sündis 1872. aastal Norras merekaupmehe peres. Ema sundis teda meditsiini õppima. Kui ema suri, pakkis Amundsen oma raamatud kokku ning jättis 21-aastasena ülikooli pooleli, et pühenduda seiklustele. Aastatel 1903–1906 juhtis Amundsen ekspeditsiooni, mis läbis esimesena Loodeväila. Sel reisil õppis ta eskimotelt oskusi, mis talle hiljem kasuks tulid. Ta sai teada, kuidas kelgukoertega varustust vedada ning kui palju paremini kaitsesid külma ja märja eest loomanahad kui rasked villased kuued, mida Euroopa maadeavastajad enamasti kandsid.
ÜLAL: Enne värvifotograafia leiutamist said Antarktika ilu imetleda üksnes vaalapüüdjad ja maadeavastajad.
ALL: Fragment tolleaegsest saksakeelsest kaardist, millel on näha, missugust marsruuti mööda maadeavastajad lõunapoolusele jõudsid.
1909. aastal kuulis Scott, et ta varasema maadeavastusretke kaaslane Shackleton oli laeval Nimrod sooritatud ekspeditsioonil jõudnud poolusest 180 kilomeetri kaugusele, ent olnud siis sunnitud tagasi pöörduma. Scott teadis, et kavandati ka teisi polaarekspeditsioone, ja nagu võiski arvata, teatas ta „pooluste maaniast” haaratuna, et asub juhtima järgmist Antarktika ekspeditsiooni. Lootused, et esimesena seisab maakera lõunapoolseimas punktis britt, olid nüüd suured ning Scott ei tahtnud kellelegi pettumust valmistada. 1910. aasta juunis asus ekspeditsioon Cardiffist teele kunagisel vaalapüügilaeval Terra Nova, mis võttis suuna Antarktikale. Retk pidi kestma seitse kuud.
Kui Scott kavatses liikuda lõunasse, siis Amundsen oli oma sihiks seadnud põhjapooluse. 1909. aastal kuulis ta aga, et kaks Ameerika ekspeditsiooni, millest üht juhtis Robert Peary ja teist Frederick Cook, olid mõlemad selle eesmärgi juba saavutanud. Nüüd otsustas ta võtta suuna hoopis Antarktikale. (Praeguseks on jõutud üksmeelele, et Peary ega Cook tegelikult põhjapoolusele ei jõudnud.) 3. juunil 1910 asus Amundsen koos meeskonnaga Oslost teele laeval Fram (millel oli varem reisinud Fridtjof Nansen, vt lk 256) ning seilas lõunasse.
Kui Scott jõudis Austraaliasse Melbourne’i, ootas teda ees Amundseni telegramm, milles too teatas, et „liigub lõuna poole”. Terra Nova tegi Uus-Meremaal peatuse, et varusid täiendada, ja pöördus siis novembri lõpus lõunasse. Seejärel tabasid Scotti ridamisi sündmused, mida ta ise nimetas „puhtaks ebaõnneks”. Tugevas tormis sai hukka kaks poni ja üks koer, üle parda lendas enam kui 10 tonni sütt ja 300 liitrit vedelkütust. Siis jäi