Fran, kes oli oodanud kiitust, et tema tütar on geenius, keda on rõõm õpetada, tundis alandust. Ta oli varjanud pettumust, kaitstes südikalt oma kasvatuspõhimõtteid. Lastel peab olema enesekindlust ise otsustada ja autoriteete trotsida, oli ta öelnud. Kõige vähem tahtis ta, et tema laps oleks alandlik muganduja.
Õpetaja Henry oli kuulanud.
Kui Franil oli aur otsa lõppenud, oli õpetaja öelnud: „Küllap on väga raske üksinda last kasvatada.”
Cassie, kes troonis kelgul nagu Vene vürstitar, hakkas rahutuks muutuma.
„Mis on?” nõudis ta. „Miks sa seisma jäid?”
Frani tähelepanu olid köitnud maalimisvõimalusi pakkuvad värvikontrastid, nüüd aga tõmbas ta nöörist ja jätkas teed. Ta oli Cassie võimukate nõudmiste meelevallas samamoodi nagu õpetaja. Nõlva harjal jäi ta seisma ja istus kelgule Cassie selja taha. Ta pani jalad tütre ümber ja võttis kelgunöörist mõlema käega kinni. Siis surus ta kannad lumme ja lükkas kelgu mäest alla. Cassie kiljus hirmust ja põnevusest. Nad hüplesid üle jääkonaruste ja mida edasi, seda suuremaks kiirus kasvas. Pakane ja päike kõrvetasid Frani nägu. Ta sikutas vasakut nööriharu, et juhtida kelk pehmesse hange, mis kuhjus mänguväljaku seina ääres. Mitte miski, mõtles ta, pole sellega võrreldav. Enam paremaks ei saagi minna.
Kordki jõudsid nad aegsasti kohale. Fran oli meeles pidanud nii Cassie raamatukoguraamatut, lõunaeinekarpi kui ka vahetusjalatseid. Ta viis Cassie garderoobi, pani pingile istuma ja tõmbas tal kummikud jalast. Õpetaja Henry oli klassis, kleepis numbreid seinale. Ta seisis laual, aga ei ulatunud ikkagi. Ta kandis kodukootud kangast kergelt läikivaid pükse, mille põlvekohad olid kortsus, ja ebamääraselt norrapärase mustriga masinkoes kampsunit. Franil oli rõivaste peale silma. Pärast ülikooli lõpetamist oli ta töötanud naisteajakirja moetoimetaja assistendina. Õpetaja Henryle oleks hädasti ära kulunud stiilimuutus.
„Kas saaksin teid aidata?” Fran tundis äraütlemise ees naeruväärset pelgu. Ta oli tulnud toime fotograafidega, kes võisid täismehed nutma panna, aga õpetaja Henry juuresolekul tundis ta end pabistava kuueaastasena. Tavaliselt jõudis ta kooli vahetult enne kellahelinat. Õpetaja Henry oli alati ümbritsetud lapsevanematest, kes kõik paistsid olevat tema vanad tuttavad.
Õpetaja Henry pööras ringi ja tegi teda nähes üllatunud näo. „Kas aitaksite? See oleks küll väga kena. Cassie, istu matile, vali endale raamat ja oota teisi.”
Seletamatul kombel tegigi Cassie seda, mis kästud.
Tagasiteel kelku ülesmäge vedades ütles Fran endale, et on lihtsalt hale selle saavutuse üle nõnda rõõmustada. Oli see siis nii tähtis? Tegelikult ei meeldinud mehaaniline tuupimine talle üldse, taevas hoidku. Kui nad oleksid jäänud lõunasse, oleks ta kaalunud Cassie Steineri kooli panekut. Aga siin ta nüüd oli, üdini elevil, sest oli kahega korrutamise tabeli seinale kleepinud ning Margaret Henry oli talle naeratanud ja teda eesnime pidi nimetanud.
Hillheadis elavast vanamehest polnud märkigi. Mõnikord, kui nad tema majast möödusid, tuli mees välja, et tere öelda. Sageli ei lausunud ta sõnagi. Tavaliselt ta ainult viipas ja ükskord oli ta Cassiele kompveki pihku pistnud. Franile ei meeldinud, et Cassie maiustusi sõi – suhkur annab ainult tühjad kalorid ja hambakaariese –, aga mees oli olnud nii häbelik ja samas nii õhinas, et Fran oli talle aitäh öelnud. Siis oli Cassie veidi tolmuse triibulise piparmündikommi suhu pannud, teades, et Fran ei hakka teda vanamehe nähes takistama. Ja kui mees oli tuppa läinud, et saanud Fran ju käskida, et laps kommi välja sülitaks.
Ta seisatas, et jälle vett vaadelda, lootes taastada ennist kooliteel silmatud nägemust. Värvid olid tema tähelepanu köitnud. Saarte värvid olid tihti hillitsetud: oliivrohelised, poripruunid, merehallid, kõik udust mahendatud. Varahommikuses päikesevalguses näis pilt kirgas ja kiirgav. Lume kalk valendus. Kolm siluetti. Rongad. Frani maalil oleksid nad nurgelised, vaat et kubistlikud. Kõvast mustast puidust rohmakalt nikerdatud linnud. Ja siis värvilaik. Punane, ergava päikesepalli peegeldus.
Fran jättis kelgu teeraja kõrvale ja läks üle põllu, et lähemalt vaadata. Teelt pääses põllule värava kaudu. Lumi ei lasknud seda lahti lükata, niisiis ronis Fran väravast üle. Kivimüür jagas põllu pooleks, aga paiguti oli müür varisenud ja ühes kohas oli nii suur ava, et traktor mahtus läbi. Kui Fran lähemale jõudis, siis perspektiiv muutus, aga see ei häirinud Frani. Maal oli tal juba kindlalt peas talletunud. Ta ootas, et rongad lendavad minema, isegi lootis, et näeb neid lennul. Kui ta näeks neid lendamas, kiilukujuline saba tasakaalu hoidmiseks viltu, kujutaks ta ette, missugused nad maapinnal on.
Fran oli nii keskendunud ja kõik tundus nii ebatõeline, üle ujutatud peegelduvast valgusest, mis pani pea ringi käima, et ta jõudis päris lähedale, enne kui taipas, mida näeb. Seni oli kõik piirdunud vormi ja värviga. Siis muutus ere punane salliks. Hall mantel ja valge ihu sulasid ühte lumega, mis polnud siin nii puhas nagu mujal. Rongad nokkisid tüdruku nägu. Üks silm oli kadunud.
Fran tundis tütarlapse ära, ehkki too oli moondunud, rüvetatud. Linnud olid tema lähenedes korraks eemale lennanud, aga tulid peagi tagasi, kui ta liikumatult seistes vaatama jäi. Äkki hakkas Fran kisendama, nii valjusti, et tundis kõri pingule tõmbuvat, ja käsi plaksutama, et linde taeva alla tiirutama saata. Ent ta ei suutnud paigast liikuda.
See oli Catherine Ross. Punane sall oli tal kõvasti ümber kaela, narmad lumele valgunud nagu veri.
Viies peatükk
Magnus vaatas aknal. Ta oli end sinna sättinud esimesest valgest saadik, varemgi. Ta polnud magada saanud. Ta nägi, kuidas naine läks mööda, last kelguga järel vedades, ja tundis kadeduskihvatust. Tema ise oli kasvanud teistsugusel ajal, mõtles ta. Kui tema oli väike, polnud emad oma laste eest niimoodi hoolitsenud. Mänguaega oli vähe olnud.
Magnus oli seda väikest tüdrukut ka varem märganud. Kord oli ta neile kahele järele läinud, et näha, kus nad elavad. See oli olnud oktoobris, sest ta oli meenutanud vanu aegu, kui pühakutepäeva eelõhtul oli maskeerituna käidud kodust kodusse, kaalikalaternad käes. Magnus meenutas tihti vanu aegu. Mälestused varjutasid mõtteid ja ajasid segadusse.
Naine ja tüdruk elasid selles majas, kus suviti majutati turiste, seal, kus kunagi oli elanud pastor oma naisega. Ta oli natuke aega neid jälginud, aga nemad ei olnud teda märganud. Magnus oli olnud liiga nutikas, et vahele jääda, pealegi polnud ta tahtnud neid hirmutada. Seda ei soovinud ta kunagi. Laps oli laua ääres istunud ja jämedate kriitidega suurtele värvilistele paberilehtedele joonistanud. Ka naine oli joonistanud – söega, rutakate ägedate tõmmetega, seistes tütre kõrval ja kummardudes tema kohale, et paberini ulatuda. Magnus oleks soovinud olla nii lähedal, et pilti näha. Korra oli naine juuksed näolt kõrvale lükanud ja jätnud põsele tahmase laigu.
Nüüd mõtles Magnus, kui kena see väike tüdruk oli – oma ümarate, külmast punaste põskede ja kuldsete kiharatega. Ainult et ema oleks võinud ta teistmoodi riidesse panna. Magnusele oleks meeldinud näha teda seelikuga, roosa atlass-siidist ja pitsist seelikuga, väikeste valgete sokkide ja pandlakingadega. Ta oleks tahtnud näha teda tantsimas. Aga isegi pikkade pükste ja saabastega poleks saanud teda poisiks pidada.
Magnus ei näinud künkaveerelt sinna, kus Catherine Ross lumes lamas. Ta läks akna juurest ära, et teed keeta, siis võttis tassi akna juurde kaasa ja ootas. Tal polnud midagi teha. Mitte midagi pakilist. Öösel oli ta renditalu lammastele heinu viinud. Tal olid mäel mõned loomad. Pakaselistel päevadel, kui maapind oli kõva ja lume all, polnud tal väljas suurt muud midagi teha.
Kui käed rüppe jätta, leiab kurat neile tegevust. Ema sõnad kõlasid ta kujutluses nii selgelt, et Magnus oleks äärepealt ringi pööranud, arvates, et näeb ema tule ääres toolil istumas, hobusejõhvidega vooderdatud vöö piha ümber, üks varras sellesse pistetud, teised käes lendamas. Ema võis sukapaari ühe pärastlõunaga valmis kududa, lihtsa kampsuniga läks nädal. Teda tunti lõuna parima kudujana, kuigi keerulisi Fair Isle’i mustreid polnud talle kunagi meeldinud teha. Mis mõtet sellel on, küsis ta eelviimast sõna rõhutades,