Täna oli Magnusel kiire. Kohvi joomiseks polnud aega. Ta tahtis esimese bussiga koju sõita. Ta seisis bussipeatuses, kaks kandekotti jalge ees. Kuigi päike paistis, sadas kerget lund, peent nagu tuhksuhkur. See jäi Magnuse kuuele ja juustele pidama. Seekord oli buss ainuüksi tema päralt. Ta võttis platsi selle tagaotsas.
Catherine tuli peale kakskümmend minutit hiljem, siis kui pool Magnuse koduteed oli juba sõidetud. Magnus ei märganud tüdrukut kohe. Ta oli nühkinud udusele aknale puhta sõõri ja vaatas välja. Ta tundis küll, et buss peatub, kuid oli mõtetesse süüvinud. Siis sundis miski teda pead pöörama. Võib-olla hääl, kui Catherine piletit küsis, ehkki see polnud Magnuse teadvusse jõudnud. Võibolla parfüüm, lõhn, mille Catherine oli aastavahetusööl tema majja toonud, aga see ei oleks ju võimalik. Lõhn poleks bussi eesotsast temani jõudnud. Magnus kergitas nina, aga tundis ainult diislikütuse ja märja villa hõngu.
Magnus ei oodanud, et Catherine teda märkama teeks. Aitas sellestki, et tema läks tüdrukut nähes elevile. Talle olid meeldinud mõlemad tütarlapsed, aga Catherine oli teda rohkem kütkestanud. Neiu juustes olid needsamad sinised triibud, aga nüüd oli tal seljas pikk mantel, suur hall mantel, mis ulatus peaaegu pahkluudeni ning oli alt servast märjaks ja poriseks saanud. Sall oli käsitsi kootud, erkpunane, punane nagu värske veri. Catherine oli väsinud moega ja Magnus pidas aru, kellel ta võis külas käia. Tüdruk vajus teda märkamata eesistmele, nähtavasti liiga tülpinud, et tahapoole minna. Magnus küll ei näinud oma kohalt, aga arvas, et Catherine istub seal kinnisilmi.
Catherine väljus Magnuse peatuses. Magnus hoidus tahapoole, et ta esimesena välja lasta, aga ometi paistis, et tüdruk ei tunne teda ära. Kuidas seda olekski võinud talle pahaks panna? Küllap on kõik vanad mehed tema meelest ühte nägu, täpselt nagu turistid Magnuse enda meelest. Ent alumisel trepiastmel jäi Catherine seisma, pööras ringi ja nägi Magnust. Ta naeratas ja sirutas käe, et aidata mehel alla astuda. Tal olid käes villased kindad, nii et Magnus ei tundnud tema nahka, aga ikkagi võttis puudutus ta võdisema. Ta oli oma keha reaktsioonist ka ise üllatunud, lootis, et neiu ei taju tema erutust.
„Tere,” sõnas Catherine oma musta siirupi häälega. „Palun tolle öise külaskäigu pärast vabandust. Ma loodan, et me ei seganud sind.”
„Mitte sugugi.” Magnus oli ärevusest hingetu. „Mul oli hea meel, et te tulite.”
Catherine naeratas laialt, nagu oleks Magnus midagi lõbusat öelnud.
Nad läksid mõne sammu vaikides. Magnus soovis, et ta oskaks midagi öelda. Veri kohises tal kõrvus nagu siis, kui ta oli liiga kaua kaalikaid harvendanud, põllul päikese käes kõpla kohal küürakil ähkides.
„Homme läheme jälle kooli,” ütles tüdruk äkki. „Koolivaheaeg on läbi.”
„Kas sulle meeldib koolis?” küsis Magnus.
„Eriti ei meeldi. Igav on.”
Magnus ei teadnud, mida selle peale kosta. „Ka mulle ei meeldinud koolis,” sõnas ta natukese aja pärast. Et juttu üleval hoida, küsis ta lisaks: „Kus sa täna hommikul käisid?”
„See polnudki täna hommikul. Eile õhtul läksin. Ma ööbisin sõbra pool. Pidasime pidu. Mind toodi autoga bussipeatusse.”
„Kas Sally ei tulnud kaasa?”
„Ei, teda ei lubatud. Tal on väga ranged vanemad.”
„Kas oli ka tore pidu?” küsis Magnus siira huviga. Ta ise polnud kuigi palju pidudel käinud.
„Ah,” kohmas Catherine. „Tead küll …”
Magnuse meelest olnuks tal veel midagi öelda. Talle tundus koguni, et ehk avaldab Catherine talle mõne saladuse. Nad olid jõudnud sinna, kus Magnus pidi nõlvast üles kodu poole minema, ja hüvastijätuks jäädi seisma. Magnus ootas, et tüdruk räägiks edasi, aga tema ainult seisis. Sel hommikul olid ta silmad värvimata, ehkki ääristatud musta kontuuriga, mis oli laiali läinud ja määrdunud, nagu oleks värv kogu öö peal olnud. Viimaks oli Magnus sunnitud vaikuse katkestama.
„Vahest astud sisse?” küsis ta. „Võtad koos minuga klõmaka külmarohtu. Või teed.”
Magnus ei mõelnudki, et tüdruk võiks nõus olla. Catherine oli hästikasvatatud laps. Seda oli näha. Kindlasti on talle õpetatud, et võhivõõra poole ihuüksi ei minda. Tüdruk silmitses teda kutset kaaludes.
„Klõmaka jaoks on kellaaeg varane,” ütles ta.
„Siis teed?” Magnus tundis, kuidas suu tõmbub sellele lollakale irvele, mis oli ema alati pahandanud. „Joome teed ja sööme šokolaadiküpsiseid.”
Ta hakkas üpris enesekindlalt maja poole minema, teades, et tüdruk järgneb.
Magnus ei keeranud kunagi ust lukku, niisiis tõmbas ta selle lahti ja astus kõrvale, et tüdruk saaks esimesena sisse minna. Oodates, kuni tüdruk saabastelt lund maha trambib, vaatas ta ringi. Väljas laiutas vaikus. Kedagi polnud nägemas. Keegi ei teadnud, et see ilus olevus talle külla tuli. Neiu oli tema aare, ronk puuris.
Neljas peatükk
Fran Hunteril oli auto, aga lühemaid otsi eelistas ta teha ilma selleta. Talle läks korda globaalne soojenemine ja ta tahtis anda oma panuse selle ärahoidmisse. Tal oli jalgratas, mille küljes lasteiste Cassie jaoks; kolides oli ta selle Northlinki parvlaevaga kaasa toonud. Fran tundis uhkust, et oskab vähesega reisida, ja jalgratas oli olnud tema pagasi ainus kogukas ese. Aga selle ilmaga polnud jalgrattast kasu. Täna pakkis ta Cassie traksidega pükstesse ja mantlisse, tõmbas talle jalga roheliste konnadega kummikud ning vedas ta kelguga kooli. Oli viies jaanuar, uue kooliveerandi esimene päev. Kui nad teele asusid, oli vaevalt hahetama hakanud. Fran teadis, et ta ei meeldinud õpetaja Henryle niigi, ega tahtnud hiljaks jääda. Tal oli villand kõiketeadvatest pilkudest, kulmukergitustest ja sellest, et teised emad teda taga rääkisid. Cassiel oli niigi raske kohaneda.
Fran üüris väikest maja Lerwicki tee lähedal. Maja asus massiivse kivikabeli kõrval ning mõjus sellega võrreldes madala ja tagasihoidlikuna. Majas oli kolm tuba ja hiljem juurde ehitatud lihtne vannituba. Nad elasid köögis, mis oli enam-vähem samasugune nagu siis, kui maja oli valmis saanud. Seal oli pliit, kus nad põletasid sütt, mida veoauto iga kuu linnast tõi. Oli ka elektripliit, aga Franile meeldis söepliit rohkem. Ta oli romantik. Praegu ei kuulunud maja juurde maad, ehkki kunagi oli see ilmselt olnud renditalu osa. Puhkusehooaegadel üüriti seda välja ning lihavõtteks pidi Fran enda ja Cassie tuleviku kohta otsuse langetama. Omanik oli andnud mõista, et võib-olla müüb ta maja ära. Fran oli hakanud seda juba koduks ja töökohaks pidama. Magamistoal oli kaks suurt laeakent ja sealt avanes vaade Raven’s Headile. See sobiks ateljeeks.
Sel hallil koidikul vadistas Cassie õhinal ja Fran vastas masinlikult, kuid tema mõtted olid mujal.
Kui nad läksid Hillheadi lähedal ringiga ümber nõlvaku, hakkas päike tõusma, heites lumele poolvarje, ning Fran jäi seisma, et vaadet imetleda. Teisel pool neeme paistis vesi. Tagasitulek oli õige tegu, mõtles ta. Siin on kõige parem last kasvatada. Kuni selle hetkeni polnud ta taibanudki, kui väga ta oli otsuses kõhelnud. Ta mängis jõuliselt otsusekindlat üksikema nii osavalt, et oli hakanud seda peaaegu et ise uskuma.
Cassie oli viieaastane ja oskas ennast niisama hästi maksma panna nagu ema. Fran oli ta enne kooli lugema õpetanud – aga õpetaja Henryle oli ka see vastukarva