Magnus vaatas tüdrukuid vesiste silmade hajusavõitu pilguga. „Tulge sisse,” kutsus ta. „Tulge sisse.” Ta ajas hambad naeratuseks irevile.
Sally tabas end vadistamast. Seda juhtus, kui ta närvitses. Sõnad voolasid suust, ilma et ta oleks õieti teadnudki, mida ütleb. Magnus pani ukse nende selja taga kinni ja jäi selle ette seisma, tõkestades ainsa väljapääsu. Ta pakkus neile viskit, aga Sally oli mõistlik ega võtnud seda vastu. Kes teab, mida mees võinuks sinna sisse puistata? Ta võttis oma kotist veinipudeli, naeratas lepitavalt ja vadistas edasi.
Sally tahtis püsti tõusta, aga mehel oli nuga – pikk, terav, musta käepidemega. Ta lõikas sellega kooki.
„Me peaksime ära minema,” ütles Sally. „Tõsiselt, mu vanemad hakkavad muretsema.”
Aga teised poleks nagu kuulnudki ning Sally vaatas õudusega, kuidas Catherine võttis koogitüki vastu ja pistis suhu. Sally nägi koogipuru sõbratari huultel ja hammaste vahel. Vanamees seisis nende kõrval, nuga käes.
Sally vaatas väljapääsu otsides ringi ja nägi puurilindu.
„Kes see on?” küsis ta järsult. Sõnad tulid suust enne, kui ta neil sabast sai.
„See on ronk.” Magnus seisis teda silmitsedes liikumatult, siis pani noa hoolikalt lauale.
„Kas pole südametu teda niimoodi vangis hoida?”
„Tal oli tiib murdunud. Ta ei lendaks isegi siis, kui laseksin ta vabaks.”
Aga Sally ei kuulanud vanamehe seletusi. Ta mõtles, et Magnus tahab ka neid oma majas kinni hoida, panna nad vangi nagu selle julma noka ja vigase tiivaga musta linnu.
Siis tõusis Catherine jalule ja pühkis koogipuru kätelt. Sally järgis tema eeskuju. Catherine läks vanamehele nii lähedale, et oleks ulatunud teda puudutama. Ta oli Magnusest pikem ja vaatas talle ülevalt alla. Ühe hirmsa hetke kartis Sally, et sõbratar tahab Magnust põsele suudelda. Kui Catherine seda teeb, eks siis pea temagi. See kõik käis julgustüki juurde. Vähemalt Sallyle tundus nii. Siiatulekust peale kulges kõik üheainsa julgustükina. Magnuse habe oli lohakalt aetud. Põsekortsude vahel turritas jäiku halle harjaseid. Vanamehe kollased hambad ilatsesid. Sally oleks pigem surnud kui teda puudutanud.
Aga see hetk läks mööda ja juba nad olidki väljas, lõkerdades nii ägedalt, et Sally arvas, et ta pissib püksi või et nad kukuvad kahekesi koos lumehange. Kui nende silmad jälle pimedusega harjusid, polnud enam vaja taskulambiga teed otsida. Taevast valgustas peaaegu täiskuu ja nad tundsid koduteed.
Catherine’i kodu oli vaikne. Tema isa ei armastanud aastavahetuspidustusi ja oli varakult magama heitnud.
„Kas tuled sisse ka?” küsis Catherine.
„Parem mitte.” Sally teadis, et pidi just nii vastama. Mõnikord ei saanud ta aru, mida Catherine mõtleb. Mõnikord teadis ta seda täpselt. Nüüd teadis ta, et Catherine ei tahtnud, et ta sisse läheks.
„Las ma võtan pudeli enda kätte. Peidan süütõendi ära.”
„Jaa.”
„Seisan siin ja vaatan, kuni sa koju jõuad,” pakkus Catherine.
„Pole vaja.”
Aga Catherine seisis aiamüürile naaldudes ja vaatas. Kui Sally pead pööras, püsis ta endiselt seal.
Kolmas peatükk
Kui Magnus oleks saanud, oleks ta tüdrukutele meeleldi ronkadest rääkinud. Tema maal olid rongad, olid alati olnud, sestsaadik kui ta oli alles põlvepikku poisike, ja ta oli neid jälginud. Mõnikord tundus, nagu oleksid nad mänginud. Nad tiirlesid taevas, keerutasid end ringi nagu kulli mängivad lapsed, siis panid tiivad kokku ja langesid alla. Magnus lausa tundis, kui põnev see peab olema: vuhisev tuul, kiire allasööst. Siis läks kukkumine jälle lennuks üle ja nende hõiked kostsid nagu naer. Kord oli ta näinud, kuidas rongad libisesid lumiselt pervelt teele, selili, üksteise järel justkui postkontori poisid kelkudega, kuni ema nad Magnuse majast eemale kamandas.
Aga teinekord olid rongad kõige julmemad linnud. Magnus oli näinud, kuidas nad põduralt lambalt silmi peast nokkisid. Ute valu- ja vihakisa polnud neid eemale peletanud. Ka Magnus polnud linde eemale kihutanud. Polnud püüdnudki. Ta polnud suutnud neilt silmi kõrvale pöörata, kui nad urgitsesid, käristasid ja veres tatsasid.
Uue aasta esimesel nädalal mõtles ta kogu aeg Sally ja Catherine’i peale. Ta nägi neid vaimusilmas, kui hommikul ärkas, ning nägi neid unes, kui hilisõhtuti tule juures toolil tukastas. Ta mõtles, millal nad tagasi tulevad. Ta ei uskunud, et nad enam tulevad, aga ei tahtnud mõeldagi, et ei saa nendega enam kunagi rääkida. Kogu nädala olid saared pakase küüsis ja lumme mattunud. Tuiskas nii metsikult, et aknast polnud teed näha. Lumehelbed olid väga peened ja keerlesid tuulega justkui suits. Siis tuul vaibus, päike tuli välja ning peegelduv valgus põletas silmi, nii et Magnus pidi kissitama, et näha. Ta nägi sinist jääd abajal, lumesahka, mis ajas teed puhtaks, postiautot, aga neid ilusaid neiusid mitte.
Korra silmas Magnus küll proua Henryt, Sally ema, seda kooliõpetajat. Too tuli koolimajast välja, jalas paksud karusnahkse voodriga saapad ja seljas roosa jopp, kapuuts peas. Ta oli Magnusest palju noorem, aga käis riides nagu vanamutt, mõtles Magnus. Nagu mutt, kes ei hooli oma välimusest vähimalgi määral. Ta oli väga väikest kasvu ja liikus reipalt, kiirustades, justkui oleks aeg kallis. Naist vaadates lõi Magnus äkitselt kartma, et too tahab tema juurde tulla. Võib-olla oli ta teada saanud, et Sally oli uusaastaööl Magnuse pool käinud. Ta kujutles, kuidas naine teeb stseeni, karjub otse tema nina all, nii et hingeõhk ja süljepritsmed käivad Magnusele näkku. Sa ei tohi minu tütre lähedalegi minna. Korraks sattus Magnus segadusse. Kas see oli väljamõeldis või mälestus? Aga proua Henry ei tulnud künkast üles tema maja poole. Ta kaugenes hoopis teises suunas.
Aasta kolmandaks päevaks olid Magnusel otsa saanud nii leib ja piim kui ka kaerakoogid ja šokolaadiküpsised, mida talle meeldis tee juurde süüa. Ta sõitis bussiga Lerwickisse. Tegelikult poleks ta tahtnud kodust ära minna. Tüdrukud võivad ju tulla just siis, kui teda pole. Ta kujutles, kuidas nad lõkerdades ja libastudes nõlvast üles rühivad, uksele koputavad ja leiavad, et kedagi pole kodus. Kõige hullem, et Magnus ei saa nende käigust teadagi. Lumi oli nii kõvaks paakunud, et jälgi ei jää.
Magnus tundis bussisõitjatest paljusid. Mõnega oli ta koos koolis käinud. Bussis istus Florence, kes oli enne pensionile jäämist Skilligi hotellis süüa teinud. Noorpõlves olid nad omal kombel sõbrustanud. Florence oli kena tüdruk ja tantsis hästi. Kord oli Sandwicki saalis olnud tantsupidu. Eunsoni poisid mängisid seal riili, muusika läks aina kiiremaks ja kiiremaks ning Florence komistas. Magnus oli ta kinni püüdnud ja viivu teda käte vahel hoidnud, enne kui Florence naerdes teiste tüdrukute juurde jooksis. Bussi tagumises otsas istus Georgie Sanderson, kelle jalg oli kunagi õnnetuses viga saanud, nii et ta oli pidanud isegi kalalkäimisest loobuma.
Aga Magnus valis omaette istme ning keegi ei alustanud temaga juttu ega teinud teda märkamagi. Nii läks see alati. Harilik asi. Nad vist ei näinudki teda. Juht oli kütte põhja lükanud. Kuum õhk pahises istmete alt üles ja sulatas saabastelt lume, kuni vesi nirises mööda vahekäiku edasi ja tagasi, olenevalt sellest, kas buss sõitis üles- või allamäge. Aknad olid udused, nii et alles siis, kui kõik läksid maha, sai Magnus aru, et ollaksegi kohal.
Lerwick oli nüüd lärmakas paik. Lapsepõlves tundis Magnus kõiki, keda ta tänaval kohtas. Viimasel ajal oli linn aga isegi talviti võõraid ja autosid täis. Suvel läks asi hullemakski. Siis veel turistid. Nad tulid öise parvlaevaga Aberdeenist, pilgutasid silmi ja vahtisid, nagu oleksid sattunud loomaaeda või teisele planeedile, pöörasid pead ikka siia ja sinna, et kõigele pilk peale heita. Mõnikord liuglesid sadamasse hiiglasuured ristluslaevad ja jäid hoonetest kõrgemana silma paistes ankrusse. Laevareisijad võtsid linna