Suvi jõel. Marcia Willett

Võimekas ja tubli, ja saad omal käel nii kenasti hakkama, et ma julgen sulle tunnistada, et ma olen sellega rahul, et saan oma rida ajada. Ja mulle siin meeldib.”

      Beni kaine hinnang mõjub tütrele rahustavalt.

      „Peaasi, et sulle sobib,” lausub ta küll veidi kahtlevalt, ent ilmse sooviga end veenda lasta. „Ja Evie on sul siinsamas üle tee.”

      „No just. Ta kutsus meid täna õhtust sööma, nii et pärastpoole saad talle jutustada, kuidas sul läheb, ja rääkida, mida see mägimaja perenaise töö endast kujutab.”

      Nüüd, kui kohv pärale jõuab ja ta tänutäheks naeratab, oma pikad jalad tagasi tõmbab ja end sirgemalt istuma kehitab, tajub ta äkki, et teda jälgitakse. Avatud uksepoolte juures seisab väike tüdruk ja silmitseb teda pineva pilguga. Käes on tüdrukul jalutusrihm, mille teises otsas on must labrador.

      „Ei, Otto,” sõnab laps koerale kindla häälega. „Sind siia sisse ei lasta. Ära sikuta.”

      Koer istubki ühtäkki maha, lontkõrvad ettepoole õieli, jälgib kedagi ruumis sees, ja Ben kiikab leti poole, et näha, kes looma tähelepanu köidab. Seljaga Beni poole seisab seal keegi naine. Valimise ja tellimise vahepeal heidab naine pilgu tüdruku ja koera poole ja naeratab julgustavalt. Beni hinnangu kohaselt võiks ta olla pisut üle neljakümne, paksud blondid juuksed hooletult krunni keeratud, kena profiil, pikk lillemustriline seelik. Tellimus antud, sammub naine välja, võtab Ottol rihmast ja juhib nad ühe päikesevarjuga laua juurde.

      Laps tuleb laua juurest ära ja naaseb; ootab ukse juures, vaatab Beni ainitise ja aplalt igatseva pilguga, mis ajab mehe segadusse. Ben naeratab lapsele, ent ei tee katset teda julgustada. Beni selja tagant kauplusest ilmub välja teinegi naine, kaasas riidest poekott köögiviljade ja teiste sisseostudega. Naine jääb seisma, kummardub, et rääkida lapsega, kes vaatab ikka veel Beni. Naine vaatab ringi, emalikult õrn naeratus asendub pisut pahase ilmega. Ta läkitab Benile peaaegu andekspaluva naeratuse, haarab lapsel käsivarrest ja marsitab ta eemale, tolle blondi naise ja koera manu, kes teda päevavarjualuse laua ääres ootavad.

      Pentsik lühistseen; kohvi rüübates silmitseb Ben tüdrukut ja naisi, rõõmus, et ükski neist ei ole tema vastutusel ning et ta saab nautida luksust omaette olla.

      Jemima Spencer paneb kohvikukülastajate koerte jaoks mõeldud veekausi Ottole laua kõrvale maha ja istub uuesti oma sõbranna Miranda kõrvale päevavarju alla. Maisie on võtnud tüki kooki ja istub laua all Otto juures, kes jälgib lapse iga suutäit ülima tähelepanuga.

      „Maisie ajab mu hulluks,” pomiseb Miranda: „ja Dave jättis mind maha. Ausalt, Mimes, mul on praegu sitaks kehv seis.”

      Jemima ootab, rüüpab pisitasa kohvi: kui tegu on Mirandaga, oleks viga ülemäära kiirustada. Kui Jemima ilmutaks osavõtlikkust, tekiks Mirandal tunne, et temasse suhtutakse üleolev-armulikult; kui Jemima oleks järsk, teeks see Miranda kurvaks. Kõige parem on lasta tal lihtsalt rääkida, et saaks hinge pealt ära. Mirandaga sai ta tuttavaks ühe ühise sõbranna kaudu, kes on nüüdseks minema kolinud, tolle lahkudes hakkasid nemad kahekesi päris tihedalt suhtlema, viimasel ajal aga on Miranda kuidagi eriti hädaline ja abimaias. Olgu mis on, Jemima jõudis temasse ja väikesesse Maisiesse juba kiinduda, respekteerib Miranda tõsiseltvõetavat põetajatööd haiglas ja püüab oma sõprusega neile jätkuvalt toeks olla. Jemima nihutab end pisut, et paremini keskenduda ning et Miranda näeks, et ta kuulab väga tähelepanelikult.

      „Asi oli muidugi nii, et tema ja Maisie lihtsalt ei klappinud. Mõtlesin, et Maisiel võiks hea meel olla, tüdruk on ju nüüd raudselt pähe võtnud, et isa ilmub välja nagu välk selgest taevast. Ei teagi kohe, äkki ma ei teinud ikka õigesti, kui talle rääkisin, et too mees jättis mu pikemata maha, kui ütlesin, et last ootan. Nägid, kuidas ta seal kohvikus seda vaest mehikest jõllitas? Päris kobe kutt oli tegelikult. Nojah, aga vaene Dave ei leidnud tüdrukuga lihtsalt klappi …”

      Jutule kaasa elades toob Jemima kuuldavale julgustavaid ja kaastundlikke häälitsusi. Nende kuue aasta sisse, mis on möödas Maisie isa äraminekust, mahtus päris mitu Dave’i, ja Jemimal on väike kahtlus, et võib-olla ei peleta mehi eemale mitte niivõrd Maisie käitumine kui hoopis Miranda kalduvus inimestesse kramplikult klammerduda. Ema, Maisie, Jemima – Miranda klammerdub kõikide külge, ja mil iganes ta saab tuttavaks mõne mehega, kes talle tõsiselt meeldib, lendab ta liiga kiiresti ja ägedalt peale. Nii mõjubki eemalepeletavalt pigem see teatav aplus, ja sinna juurde veel too enda ja tütre jaoks ehitatud pisut klaustrofoobiline maailm, mille vastu Maisie hakkab tasapisi mässu tõstma. Muidugi on Mirandal meditsiinitöötajana palju tegemist, eraelu kannatab, sest kogu aeg tuleb hirmsal kombel rabeleda, vahetuste kaupa haiglas töötada, Maisiele lapsehoidjat otsida ja koduse elu eest vastutada, nii et pidev žongleerimine kõikide nende eluvaldkondadega toime tulemiseks viib kurnatuse piirile.

      „Kas Dave meeldis sulle kohe väga?” küsib Jemima leebelt. „Kas sa oled nüüd hirmus õnnetu? Tead, mul on tunne, et armunud sa temasse vist ikka nagu ei olnud.”

      „Nojah,” kostab Miranda võrdlemisi tusaselt. „Aga muidu on ju ka tore, kui mees majas on, eks. Vahelduseks on hea, kui saab kedagi usaldada. Ja meil oleks võinud midagi väljagi tulla …”

      Jemima kuulab, rõõmus, et tema ise on rahul oma vallalisusega, juhataja ametikohaga puhkajatele majade väljaüürimisega tegelevas firmas, kus ta töötab juba kaheteistkümnendat aastat, rahul oma väikese töötajaskonnaga, kelle ülesandeks on puhkemaju koristada ja külastajatest vabal ajal veidi remonti teha. Ta armastab oma tööd ja oma pisikest majakest Torcrossis ja kallist vana Ottot, kes istub praegu koos Maisiega laua all. Jemima enda armuelu on praegu väga juhuslikku laadi, ent seda pigem vastumeelsuse tõttu end kellegagi siduda. Mehi on parem võtta ja jätta.