Ikkagi, mõtleb Evie lillherneid ja vampleid savikausikesse valades, oli see vististi vale. Ainult et ma ei suuda seda kahetseda. Tommy oli nii perekeskne. Ja kui see oli tõesti nii, siis jääb vaid imestada, miks tal oli tarvis mind. Ju oli siis nii, et me mõlemad tundsime millestki puudust ja meil oli seda teineteisele anda. Olime täielikult samal lainepikkusel. Raamatud, muusika, filmid, see oli ebatavaline; peaaegu nagu oleksime koos üles kasvanud, nii et meil oli suur hulk ühiseid läbielamisi ja teadmisi. Temaga olla oli nii lihtne.
Evie kahtlustas, et hiljem – kui tema ja Tommy juba abielus olid – arvas Charlie ära, et neil on seljataga juba pikem romantiline suhe. Tükk aega hiljem võis Evie talle sellest rääkida, aga noil varastel aastatel hoidus ta neil harvadel puhkudel, kui perekond Dartmouthis viibis, hoolega teelt kõrvale.
„Kahju,” nentis Tommy ükskord. „Marianne on hästi tubli kuulsustekütt. Ta läheks tohutult põnevile, kui sind mõnele nädalalalõpupeole saaks.”
Kuid Evie raputas pead. „Mitte mingil juhul. Ma ei mängiks rolli välja. Ega sinagi. Lisaks poleks see tema ega ka Charlie suhtes aus. Eriti just Charlie suhtes. Mulle Charlie meeldib.”
Charlie eelistab, nii nagu ta emagi omal ajal, Londonit. Praegu elab ta õnnelikult perekonnale kuuluvas majas Kensingtoni linnajaos ja juhatab veiniimpordiäri. Ta rõõmustas, kui Evie tema isaga abiellus: Charlie enda abiellumisest polnud kuigi palju aega möödas, ta oli uhke pereisa ja heldemeelselt valmis teistelegi rõõmu ja õnne lubama. Charlie ja Evie vahel kujunes kiiresti välja lihtne ja pilvitu sõprussuhe. Charlie möirgas Evie naljade peale naerda ja ta naine naeratas kitsilt, hämmeldunud Evie muretust ellusuhtumisest ja ükskõiksusest teiste inimeste arvamuste või kriitika suhtes.
„Paratamatult tekib mõte,” ütles Evie Tommyle, „kas Angela ikka on sinu Charlie jaoks see õige.”
„Oh, Ange on okei,” vastas mees sallivalt. „Väga mõistlik. Mis äriasjadesse puutub, siis on ta lausa aare. Väga asjalik ja tubli.”
Evie tegi grimassi. „Charlie võiks endale mõne selliste omadustega alluva palgata.”
Tommy paistis mõtlik. „Naljakas sell see Charlie. Pea on tal õigel kohal, aga tegelikult polegi ta alati nii enesekindel, nagu pealt paistab. Tema emal oli talle suur mõju. Marianne kiitis Ange’i läbi ja lõhki heaks – me tunneme seda perekonda juba aastaid – ja ma mõtlen, et poiss on temaga lihtsalt ära harjunud. Eks ta nägi ära, et kõik, mis tüdruk ette võtab, kulgeb viperusteta.”
Kulgeski. Nagu enne teda Marianne, nii teadis ka Angie õigeid inimesi, sõlmis õiget sorti sõprussidemeid ja käitus klientidega korrektselt – ehkki tal jäi vajaka Marianne’i heldemeelsusest. Äri õitses igatahes jätkuvalt ja Charlie väljavaated ühes sellega.
Mida ma üldse teadsin? küsib Evie endalt, paneb välisukse enda taga kinni ja läheb üle sõidutee. Tommyl oli õigus ja see polnud üldse minu asigi.
Aga nüüd on see tema asi: Tommy tegi sellest tema asja. Charlie sai päranduseks maja Kensingtonis, veiniimpordiäri, varad; aga Kaupmehemaja on jäetud Eviele. Charlie on hämmeldunud, kuid viisakas; Ange on maruvihane.
„Üsna ebaharilik,” sõnas Ange Eviele, kui testament oli ette loetud. „See maja on juba mitmendat põlve meie perekonna käes.”
„Evie kuulubki perekonda,” tuletas Charlie naisele leebelt meelde – ja Ange punastas, nii nagu temaga vihastades ikka juhtus; rinnalt alanud inetu puna levis ülespoole, lahvatades üle terve näo.
„Tead ju küll, mida ma mõtlesin,” pomises ta.
Evie tahtis nõustuda, ent oli sunnitud vakka püsima; ta oli samavõrd šokeeritud kui Ange. Ilma pealgi poleks ta arvanud, et Tommy võiks midagi sellist teha.
Kaussi kramplikult käes hoides laskub Evie mööda järske astmeid alla naabermajaga ühisele sillutatud platsikesele paadimaja taga ja keerab ukse lukust lahti. Jõe valgus voogab vahatatud laudpõrandal, väreleb valgetel seintel, uhkab üles, ruumi kõrgete laetaladeni välja. Ta asetab kausi suure kandilise kraanikausi kõrvale, sammub üle toa suurte klaasuste juurde, mis avanevad puitrõdule, ja astub välja. Jõele selga keerates ja üles vaadates näeb ta kõrgel pea kohal üle sõidutee elegantses majaderivis seismas Kaupmehemaja. Evie ümber on teised elamuteks renoveeritud paadikuurid läbisegi kalurimajakestega, mis jäävad maantee tasapinnast allapoole ja kobarduvad jõe kohal, tagakülg otse kaljuserva ääres. Mõnel on tõusu ajal kinni käivate raskete puidust väravapooltega sadamake, kus saab hoida väikest paati; mõned omanikud on ehitanud kõrgeid kivisambaid, mille sees liigub tõstuk, et ei peaks järsust trepist üles maanteele ronima. Mõnel majakesel on kõrge kivimüüriga ümbritsetud tibatilluke siseõu. Müüridel kirendavad lilled: palderjan, lõhnav püreeter, kassinaeris, pitsimütsilised hortensiad kasvavad kivipragudes kenasti ja muudkui aga õilmitsevad soolases õhus.
Üle jõe vaadates paistab Eviele kätte Kingswear, sisesadama tagusel nõlval astanguliselt tõusvad majaderead; kitsukesed ridaelamud on jäätisepallikeste värvi: mündirohelised, vanillivalged, mullinätsuroosad, kohvipruunid.
Päike lipsas künka taha ja rõdu jääb juba varju. Just õhtu hakul, kui toimetused on tehtud ja käes on aeg küünlad süüdata, õhtusööki valmistada ja päevasündmustest rääkida, tunneb ta Tommyst kõige valusamalt puudust. Talvel tõmbab ta jõevaatega põhjapoolsete ja merevaatega lõunapoolsete akende kaunid käsitsi maalitud rulood alla ja veab suurtele klaasustele kardinad ette. Siis läheb ta köögitaguse majapidamisruumi kaudu kõrvalasuvasse väikesesse kalurimajja, kus ta töötab ja kus on tema kirjutustuba, hubane ja soe, merelt kohale tormavate kevadiste tõusuvete ja talviste tormide eest kenasti kaitstud. Ka magamistoad on siin: mitte eriti suured, aga täiesti piisavad. Kontrast on ebaharilik: ligadi-logadi kalurimajake oma käänakute ja soppide ja ootamatute trepiastmetega, ja siis see suur valgusega täidetud ruum, mis tundub otsekui jõe jätk.
Evie avab kapi ja leiab lillherneste jaoks vaasi, valab vamplid ühte pisemasse kaussi. Kauss tuleb Kaupmehemajja tagasi toimetada. Ta peab piinliku hoolega silmas, et asjad sassi ei läheks.
„Nüüd on see sinu oma ka,” ütles Tommy, kui nad juba abielus olid – kuid Evie raputas pead.
„See kuulub sinu perekonnale, mitte minule.”
„Aga sina ju oled mu perekond,” protestis mees. „See on meie kodu, kallis Evie. Kohane rahulikult. Ära ole nii iseseisev. Sa oled õnnelik, eks? Ma tean, et sa armastad oma paadimaja, aga sa armastad seda vana maja siin ju ka, eks ole?”
Ja armastas tõesti: Kaupmehemaja oli kaunis ja elegantne ning seejuures ometi soe ja sõbralik. Evie hakkas silmapilk armastama suurt mõnusat hommikusöögituba, kuhu pääseb köögist, ja teise korruse valgusküllast suurte lükandakendega päikeselist võõrastetuba, kust avaneb vaade jõele. Armastas varjatud, vapustavalt ilusate paigakestega astangulist aeda, mille kõrgete kivimüüride vastas kasvavad viljapuud, ja seda, kuidas lavendlihekk palava päeva järel lõhnab. See oli suguvõsa maja – ent see ei olnud tema suguvõsa, ja Ange oli tavaliselt hoolas seda alla kriipsutama. Mil iganes Ange ja Charlie külas käisid, kaasas tollal alles pisike Alice – hiljem ka Millie –, kasutas naine iga võimalust, et rõhutada oma positsiooni: Tommy minia, tema armastatud poja naine, tema võluvate pojatütarde ema. Dartmouthis oli Ange käinud juba Marianne’i eluajal, maja oli talle läbi ja lõhki tuttav ning ta ei lasknud ühtki juhust mööda, et Evies kõrvalise isiku tunnet tekitada. Mitte küll Charlie või Tommy ees – selleks oli Ange tark küllalt −, enda omandiõigustele viitas ta läbimõeldud vihjete ja aktsioonidega.
Muidugi poleks ta osanud uneski arvata, et Tommy võiks maja Eviele jätta.
Praegu