Rong sõidab sileda liivaranna kohal, kus lippab koer, peletades merre küünituvatel määndunud lainemurdjatel kükitavad kajakad laiali; sukeldub punasest liivakivist moodustunud kaljutunnelitesse, peatub Newton Abbotis ja jätkab taas sõitu Totnesi suunas.
Claude tõuseb, tõstab reisikoti pagasiriiulilt alla, hakkab ukse poole astuma. Dartmouthis ei käi ta ilmaski autoga. Parkida on raske ning pealegi meeldib talle rongisõit, mis leiab aset ikka hästi vara – ja alati esimeses klassis. Ta lubab seda endale kui erilist soodustust, mis kuulub selle meelelahutuse juurde. Evie hoiab enda autot Kaupmehemaja juures garaažis ning sealsamas, siivsalt jalust ära, on Claude’i väike motoroller. Ta armastab oma väikest punavalget Peugeot’ mopeedi. Mopeediga on hea linnas asju ajada või ranna äärde avastusretki teha. Mõnikord tuleb Evie temaga kaasa, klammerdub Claude’i külge osavalt nagu ahv, naerab valju häälega, kui Claude Strete’i ja Stoke Flemingi järskudest nõlvadest üles pressib ning järske kurve võtab. Nad peatuvad Strete Gate’i rannakohvikus ja naudivad üllatunud pilke, kui Claude kiivri peast võtab, nii et nähtavale tulevad hallid juuksed. Talle meeldib Evie seltsis mööda Torcross Line’i Stokeley talupoodi põristada, et võtta seal kerge õhtueine, pöörata siis tagasi Slapton Ley poole, ratas seisma jätta ja jalutamas käia.
Rong aeglustab käiku ja Claude vaatab Eviet otsides aknast välja. Ta silmabki naist, kes ootab värava juures. Evie on tavapärases riietuses: teksased, üleskeeratud varrukatega avar särkpluus, purjetamiskingad. Tihedad hallinevad juuksed, pisut lokkis ja sasised, on oimukohal lõksuga kinni pandud, ja naine on väga päevitunud. Evie paistab rohkem madruse kui kirjaniku moodi – ja üldsegi mitte üle kuuekümne aasta vanune.
Claude naeratab ja tõstab käe, ehkki teab, et naine teda ei näe, ja äkitselt täidab teda tavaline emotsioonidesegu; lõõgastus ja meeldiv ootusärevus; rahu ja põnevus: kojujõudmine.
Nad ronivad Evie pisikesse autosse ning sõidavad jaamaväravast välja, mäest üles Dartmouthi poole.
„No kuidas siis pere elab?” küsib Evie.
„Lastel on sõbrad külas,” vastab mees, „neilgi lapsed ja päris pisikesed tited kaasas, nii et maja on noori täis. Eks ta ole tore jah, lõbus ja puha, aga väga mõnus on natukeseks ajaks eemale pääseda ja pisut vaikust ja rahu saada.”
„Tjah, Dartmouth on ka juba rahvast täis,” hoiatab Evie. „Aga vähemalt vaade linnulennult on meil täiesti olemas, ilma et peaks majast väljagi minema.”
„Võiksid Kaupmehemaja regati ajaks välja üürida. Sellega teeniksid väiksemat sorti varanduse.”
„Aga Ben elab ju seal,” protestib naine, „ja nüüd räägib ka Charlie, et peaks siia sõitma. Ange tahab ilmselt sõpru kaasa tuua.”
Claude vaatab üksisilmi autoaknast välja. „Suhtub endiselt nii, nagu oleks maja tema oma, jah?”
„Nojah, teatud mõttes ju ongi, eks?”
„Tahad öelda, et tema meelest peaksid selle neile jätma?”
„Jah, aga kellele muule mul olekski seda jätta? Lapsi mul ju ei ole. Ometi pole kõik nii lihtne …”
Claude tajub pinget ja tõmbub tagasi. Toona pani pisut imestama, et TDF maja Eviele pärandas, arvestades tugevaid perekonnatraditsioone ja asjaolu, et Evie saab omalgi käel kenasti hakkama, aga üldiselt pole Claude selle peale eriti mõelnud.
„Kuidas Benil läheb?” küsib ta. „Mis jutt see on, et nende abielu hakkavat lõhki minema?”
„Tuleb välja, et Kirsty on tüdinud seal pisikeses aiamajakesekorteris elamisest, ilma et oleks vähimatki väljavaadet midagi paremat saada. Aga mis veel olulisem, kui ta järjekordselt Šotimaal vanemaid vaatamas käis, kohtus ta ühe endise kallimaga ja nüüd on neil juba tõsised lood.”
„Hoia ja keela,” kostab Claude. „Nii et ongi läbi?”
Evie kehitab õlgu. „Londoni-korter on müügis ja kohe, kui see müüdud saab, läheb Kirsty Edinburghi tagasi.”
„Kurb uudis siis küll. Ja Laura?”
„Kulla Laura sai kiitusega bakalaureusekraadi, mis oli imetore. Ma rääkisin sulle, eks? Ben on nii uhke. Mõni nädal tagasi käis Laura meid kõiki vaatamas ja läks siis sõpradega ringi rändama.”
„Ja kuidas tema seda kõike võtab?”
„Kui ta siia tuli, oli temal ja Benil pikem jutuajamine. Näha on, et tüdruk on ahastuses, aga ta püüab asja mõistusega võtta. Me sõime kõik koos õhtust.”
„Hea, et Ben on siin, Dartmouthis. Vähemalt on tal mõnevõrra moraalset tugegi.”
„Ben vist Kirstyt eriti ei süüdistagi, ju ta on juba tükimat aega tundnud, et midagi sellist on tulekul, aga see endine peika oli küll paras vapustus. Muidu on Benil see Fortescuedele omane optimistlik ja muretu ellusuhtumine, aga isegi tema peab tõele silma vaatama ja tunnistama, et lugu on läbi mis läbi.”
„Ben on alati kõvasti tööd teinud. Hea, et ta oma kunstist ja fotograafiast nii kõvasti kinni hoiab,” sõnab Claude. „Ta on väga andekas ja teenib endale kenasti ülalpidamist.”
„Mmm. Kirsty silmis ilmselt mitte siis küllalt kenasti.”
„Kas Charlie teab?”
„Olen kindel, et teab. Ben tahab tõenäoliselt seda asja ka temaga arutada.”
Autod põhjustavad regati ajal ikka probleeme. Lõbustuspark võtab siis terve Mayor’s Avenue parkla enda alla, kõikide juurdepääsuteede kõrvale püstitatakse sildid „Linnas parkimine keelatud” ning ainus viis linna sisse pääseda on „Pargi ja sõida”. Garaažid ja sissesõiduteed või mis tahes nukatagused, kuhu vähegi annab auto litsuda, tõusevad kõvasti hinda. Eviel on üks sõber, kes lubab tal maja juurde viivat teejupikest kasutada, kui Charlie regati ajaks külla sõidab, kuid tänavu on ju Beni auto ka veel.
„Ange ei hakkaks ilma pealgi rongiga tulema,” nendib Evie. „Charlie veel mõnikord, kui omapead tuleb, aga koos Ange’iga kindlasti mitte. Tead ju küll.”
„Aga teisest küljest pole Ben siin ju elanud, ega? Mis tunne tal on, kui nad kohale ilmuvad? Lõppude lõpuks on maja ju sinu oma ja sa lubad Benil seda lihtsalt kasutada. Kas Ange’il on ikka veel tunne, et neil on jumalik õigus mis tahes ajal kohale tulla, nii nagu ise tahavad, ja sinu auto garaažist välja puksida?”
„Nojah, tegelikult tõesti. Ta lausa rõhutas, et meie endist magamistuba, mille juurde kuulub sisseehitatud vannituba, tuleks nende tuleku puhuks alati valmis hoida, ja tüdrukute või siis külaliste jaoks veel seda tuba ka, mille uks jääb trepimademel kohe selle vastu.”
„Päris pretensioonikas, mis?”
Evie kehitab õlgu ja pöörab Halwelli juures peateelt maha. „Ben on üleval kolmandal korrusel väga rahul. Sealt avanevad fantastiliselt ilusad vaated ja otse tema toa kõrval on see pisike ajaviitetuba, kus ta hoiab oma arvutit ja kõiksugu kunstitarbeid. Ta nokitses siin toredaid õnnitluskaarte teha, mis olid kohaliku rahva seas päris menukad, ja siis on tal muidugi see fotograafiaga seotud töö ka. Ta saab meiega seltsida, kui tal peaks de trop tunne tulema, aga vaevalt Charlie sel juhtuda laseb.”
Claude mühatab. „Minu arust pole sel naisel ikka peas kõik korras.”
Evie vaatab vilksamisi tema poole. „Sest et sulle Ange ei meeldi. Küll me hakkama saame. Peaaegu terve nädal on veel aega ka.”
Veidi aega reisivad nad läbi tuttavate maakohtade mõnusalt vaikides. Eviega koos olles on lihtne vaikida; puudub vajadus banaalselt lobiseda. Claude teab, et naine sõidutab ta läbi linna, ehkki see pole tema tavapärane marsruut paadimajja. On kord juba kombeks saanud, et Claude’i saabumisel sõidetakse mööda College Wayd ja kaldapealset,