Imeliste sündmuste aasta. Sarah Winman

elu oli edasi läinud. Mees trügis ette ja astus Victoria jaama suunduvale rongile, et ööbida enne maa edelaossa minekut Londonis. Ta mõtles, et see üks öö ei loe ju midagi, sellest ei saa midagi juhtuda. Vaid üks öö oma vanas kodukandis, et näha, kui palju see kannatada oli saanud.

      Mees astus vaiksesse kupeesse, kus olid juba ees kolm meest ja üks naine. Ta tõstis kohvri üles pagasirestile ning võttis ettevaatlikult, et mitte kedagi häirida, kaabu peast ja vihmamantli seljast. Siis istus ta platsi, lutsutades kanget piparmündikommi, rong aga nõksatas liikvele. Mees tundis, kuidas kõhus läks kergemaks, ja puna tekkis ta näkku tagasi. Ta toetas põse vastu jahedat klaasi, kui meri hakkas vaateväljast taanduma ning rong rühkis üle sadamatammi raudteesõlme poole, ja ta silmad sulgusid, jättes ta kinnisilmi kuulama rataste mürinat armsal turvalisel liikumatul maapinnal.