I
1
Siin ta nüüd oli, vana ja väeti, seisis tee ääres ja ootas.
Sestpeale, kui Marvellous Waysil oli hakanud tiksuma üheksakümnes eluaasta, oli ta tubli tüki igast oma päevast pühendanud ootamisele – ja ta ei oodanud üldse surma, nagu tema vanust arvestades võinuks oletada. Ta ei teadnud ka ise päris täpselt, mida ootas, sest kujutluspilt polnud täielik. Oli vaid aimdus ja ei midagi rohkemat, et unenäo sabasule küljes – see oli üks Ajalehe-Jacki-teemalistest unenägudest, puhaku ta rahus – oli tema juurde reisinud miski, mis hõljus üle unemaastiku just enne koiduvalgust, ja tema polnud jõudnud seda sabasulge pihku saada ning unenägu tagasi tirida, enne kui see silmapiiri taha kadus ja tõusva päikese kuumuses ära lahustus. Kuid sõnumist oli naine aru saanud: oota, sest see on tulekul.
Ta sättis oma suuri prille kinni hoidvat kummipaela ja tõmbas raamid näole lähemale. Paksud klaasid suurendasid ta silmad kümnekordseks ja näitasid, et need on sama sinised ja muutlikud kui meri. Naine vaatas kunagi uhkelt suureks maanteeks nimetatud, nüüd aga Trurosse sõitvate raskete põllumasinate poolt otsesõiduks kasutataval külavaheteel ringi. Tuttavad, sada aastat tagasi suurte häärberite farmides ja aedades töötavate meeste majutamiseks ehitatud graniidist majakesed, kokku kümme tükki, seisid nüüd hüljatult kinninaelutatud akendega ning neid külastasid vaid astelherne- ja sõnajalgade tuustid, mille tuul oli sisse puhunud nagu kaugelt kohale kandunud kuulujutud.
St. Ophere’i nimetati küll külaks, kuid tõele au andes oli see vaid asundus, sest kohale nime andnud kirik asus tegelikult vana Marvellousi elukohast edasi all jõesuudme ääres. Siin polnud ka koolimaja. See asus kaks miili lääne pool, Washaway-nimelises väikeses rannakülas, kohas, mis aasta alguses oli oma nime õigustanud sellega, et lumesulamisvesi tekitas seal üleujutuse. Kuid pagarikoda oli külas ikkagi olemas.
Ammusel ajal olid siia kanti sattunud inimesed tihti seda küla pühakunime kasutamise asemel Pagarikojaks kutsunud, sest maja omanik missis Hard oli hallile kivikatusele suurte roosade tähtedega kirjutanud PAGARIKODA. Kunagi valget värvi olnud kiviseintega moodustas see kena kontrasti.
Missis Hard helistas igal hommikul kella, kui ahi oli tulikuumaks aetud, ja seepeale kikitasid kõrvu nii tema kliendid kui võõrad, ning seda tegid ka kõik Lizard Pointi ja Scilly saarte kandis uppunud meremehed, sest kell oli pärit laevavrakilt. Küla naised tõid oma valmis küpsetamata pirukad ja koogid ja leivad ja ladusid need hõõguvatele sütele. Missis Hard kutsus oma ahju väikeseks põrguks ja täpselt sinna sa sattusidki, kui oma plaadipiruka asukohta täpselt meelde ei jätnud ja kellegi teise oma välja võtsid. Vähemalt nii rääkis ta lastele, kes oma emade küpsetistele järele tulid. See põhjustas palju unetuid öid, sest lapsed vähkresid tekiräbalate all hirmust ning mõtlesid, mis siis küll saab, kui nad juhtuvad vale piruka võtma.
Leiva tõttu oli see olnud tähtis küla, kuid nüüd, aastal 1947, polnud see rohkemat kui vaid nukker mälestus möödunud aegadest.
Tuul sasis ja lehvitas vana naise juukseid. Ta vaatas üles taevasse. See oli lillakashalli värvi ja vihmapilvedest raske, kuid Marvellous ei uskunud, et päriselt sadama võiks hakata. Puhu need minema, sosistas ta. Siis läks ta üle maantee ja seisatas pagarikoja ees. Ta asetas lambi trepile ja surus peopesad vastu luitunud ust. Missis Hard? sosistas ta vaikselt.
Just missis Hard oli kunagi öelnud, et Marvellous oskab imehästi oodata heade asjade saabumist oma ellu.
Su isa oleks pidanud sulle Patience1 nimeks panema, ütles pagariemand tookord. Kannatlikkus ise.
Kuid ma pole ju kannatlik, vastas Marvellous talle. Ma olen järjekindel.
Siis vaatas missis Hard paljasjalgset ja räbalais, kuid uhkeid sõnu rääkivat last, ja mõtles, kui jumalavallatu on lasta lapsel metsas vaba ja metsikuna ringi joosta, nagu oleks ta must korni tõugu siga. Sel tüdrukul oli ema vaja.
Sul on ema vaja, ütles missis Hard.
Mul oli ema, vastas Marvellous.
Ei, sul oli miski, vastas missis Hard. Kuid mina võiksin sulle emaks olla.
Naine jäi vastust ootama, kuid hirmunud lapsel ei tulnud sõnagi suust. Missis Hard vangutas pead ja ütles: Aga pea siis meeles, et just kannatlikkus on voorus ja kannatlikkus on jumalakartlik.
Missis Hard armastas sõna „jumalakartlik”. Jumalat armastas ta samuti. Kui ta abikaasa aastal 1857 Lõuna-Aafrika kaevanduste rikkuseahvatlusest meelitatuna minema läks, kolisid tema asemele Jeesus ja armastatud jutlustaja. Üleminek kulges sujuvalt ja sama juhtus ka esimese kullakaevandusega, kuhu abikaasa sattus, nii et vaest meest manööverdati Randis ühest kaevandusest teise, kuni ta surigi võõramaises pimeduses, otsides sealt kuldvõtmekest, mis avaks ukse paremasse ellu.
Hinga mu peale, oh Issand, ja puhu minusse uus elu.
Need sõnad kirjutas missis Hard oma mehe surmast kuuldes pagarikoja uksele. Hiljem oli keegi – vana Marvellous naeratas, sest ta suutis ikka veel häguseks luitunud sõnu lugeda – parandanud „uue” „kuueks”, kuid missis Hard isegi ei märganud seda, sest ta vaatas harva üles.
Minu jaoks kasvab lunastus põrmust, oli ta kunagi Marvellousile öelnud.
Kas nagu kartulid? küsis väike laps seepeale.
Tuulelipp kriiksus pea kohal. Oktoobrihämarus lendas kiiresti külakese peale nagu vareseparv värskele korjusele. Marvellous mõtles, et november on vist peaaegu käes. Kaugemates külades vilkusid tuled, mälestades kurvalt selle küla hääbumist. Naine võttis tikutoosi ja süütas oma petrooleumilambi. Ta seisatas keset teed ja kergitas lampi üles mägede poole. Ma olen veel siin, tähendas see liigutus.
Kollane valgusvihk langes hekiribale, mille juures maad ligi vajunud priimulatega kaetud künkast kasvas välja graniitrist. Marvellous oli alati uskunud, et see rist on kiiruga tagantjärele püstitatud, pärast seda, mida praegu nimetati Esimeseks maailmasõjaks. Seal oli kiri „1914–1918” ja selle all ammu lahkunute nimed. Kuid naine teadis, et üks nimi oli sealt nimekirjast puudu. Simeon Rundle oli sealt välja jäetud.
Ammusel 1914. aastal, kui sõda rullus üle pahaaimamatu rannikurahva, oli külas elu äkki seisma jäänud. Ei mingeid laatu ega tantsuõhtuid enam, ei mingeid võidupurjetamisi, sest mehed olid ära ja elu tardus ärevas ootuses. Ilma meesteta küla sureb, ütles Marvellous ja küla surigi aegamisi. Armastatud jutlustaja saadeti Londonisse teise koguduse juurde ja üpris varsti pärast seda sai missis Hard teate, et vaimulik hukkus tsepeliinide õhurünnakus. Seepeale heitis ta väikese Jordani, nagu ta jõeniret nimetas, kaldale maha ja soovis enda surma. Sel naisel oli nii võimas tahtejõud, et surm kuulaski kohe käsku. Pagarikoja ahi jahtus maha ning jumal taandus. Need, kes alles olid jäänud, palvetasid kogu aeg rahu saabumise eest, kuid palved tulid „tagastatud saatjale” templiga tagasi. Ainult surmasaanute nimekiri pikenes.
Kuid ühel leebel maikuu hommikul ilmus külla Peace2. Selline nimi anti ühele lapsele, kes sündis kuus kuud enne seda, kui sõda päriselt lõppes. Laps sündis hilinemisega, keeldudes ilmale tulemast, kuni relvad pole vaikinud ja hullus läbi, just nagu ei suudaks mingi sund ega keelitamine Peace’i katkisesse maailma tuua. Ja kui ta viimaks ikkagi ilmale tuli, tegi ta seda vastumeelselt. Tüdruk oleks justkui teadnud. Jalad olid ees ja pea ei nihkunud paigast ning kõik oli puntras koos – käed, jalad ja nabanöör. Just nagu vasikas.
Pea jaoks oli see nimi liiga raske koorem, ütles Marvellous sosistades ja keerates ja sikutades, et last vabaks harutada.
Rahu. See ei ole nii lihtne. Ega olnudki.
Endine eluviis ei saa tagasi tulla, kui elud tagasi ei tule. Naasis ainult Simeon Rundle. Ta tuli oma uue õe Rahu juurde, turjal tohutu hirmukoorem. Ühel hommikul leidsid külaelanikud ta oja äärest suurele erakvähile valge taskurätiga lehvitamas, ise kaelani jõemuda ja omaenda sitaga koos.
Paistes keel rippus mehe suust nagu toatuhvel ja ta karjus: Amman alla, amman alla, amman alla, seejärel aga tõstis oma isa kaheraudse ja laskis oma südame puhtalt rinnust välja. Vähemalt niiviisi räägiti.
Külaelanikud ahhetasid ja kaks nende seast minestasid, kui süda vastu kiriku ust plärtsatas nagu punane uksekoputi. Uus preester kuulutas