Sa oled alati olnud mu ainus tüdruk.
Jack, ma ei ole tüdruk ja meie aeg on lõpukorral.
Sa pole kunagi ilusam olnud kui praegu.
Kus need sõnad varem end peitsid?
Mul kulus aastaid, et sind leida.
Ma pole siit kaugel käinud.
Vaikust katkestasid vaid lindude säutsatused.
Naine libistas kätega üle mehe näo. Kus sa kõik selle aja olid?
Austraalias.
Ma arvasingi, et su nahk on teistsugust päikest näinud.
Ma jõudsin välja lõunaranniku vasekaevandustesse.
Selle koha nimi on Moonta, aga seda kutsutakse väikeseks Cornwalliks, sest seal on heleda nahaga inimesed ja metodistid.
Mõtteainet on, nentis Marvellous. Hingetoitu ka.
Mustanahalisi oli seal ka, kes tundsid nii maad kui merd. Ja ma käisin all lahe ääres vaatamas, kuidas nad püüavad kala railuust tehtud ahinguga. Ja üks must, kelle nimi oli Bob, noh, tema kutsus mind valgenahaliseks. Kujutad sa ette? Ma polnud kunagi selle peale mõelnud, et olen valgenahaline, enne kui seistes võõral rannal kõige suurema ja sinisema taeva all, mida kunagi olin näinud, ja vaadates mustanahalist, kes endale tee kõrvale ahinguga kala püüdis.
Marvellous naeratas. Ta võttis mehe käed oma pihku ja suudles neid.
Ja mees oleks tahtnud talle rääkida, et just sellest saigi ta koduigatsus alguse, kõrgel kummuvast taevast ja kõhnadest mustanahalistest meestest. Ta oleks tahtnud naisele kõnelda, kuidas miski ei tundunud õige ja et tal oli koduigatsus, sest kuidas saaks inimene luua endale kodu tigedaid sõnu sosistaval maal? Sellisel maal, kus kärbseid oli rohkem kui inimesi ja kuumus kerkis punaseks põlenud mullalt nagu sulatusahjust? Kuidas oleks ta saanud luua kodu maal, kus polnud seda naist? Ta oli nutnud sel rannal ja teeselnud, et kõrvetav keskpäevapäike põletab silmi, kui Bob talle otsa vaatas, naerma hakkas ja küsis: Mäs itked, semo?
Mis viga? küsis Marvellous.
Jack jäi vait. Ta võttis raske kullast uuri välja ning asetas naise pihkudesse. Vaata, ma tulin tagasi rikka mehena, sõnas ta.
Sa tulid tagasi härrasmehena.
Tõsi. Ja kas sina suudaksid härrasmeest armastada?
Ma eelistaksin pennita meremeest.
Jack hakkas naerma. Kuidas sa aru said?
Sest ma tunnen sind, Jack Francis. Ja ma suudan su kätelt su elu lõhna haista.
Marvellous kallas oma kruusi kannust uuesti täis.
Marve, maa all juhtus järjekordne õnnetus ja ma lõin araks. Ma ei suuda rohkem sinna alla minna. Muudkui mõtlesin Jimmy peale. Kas sina mõtled mõnikord tema peale?
Aeg-ajalt küll. Aga sinust mõtlen rohkem.
Kas sa armastad mind rohkem?
Jah. Sest mul on veel armastust jagada.
Mees sirutas käe õlle järele. Ma tunnen end ikkagi süüdi, sõnas ta.
Aeg neelas mu süütunde alla.
Vedas sul.
Ei. Olen lihtsalt väga-väga väsinud, kostis Marvellous.
Ma ei lähe enam maa alla, kinnitas Jack. Hakkan hoopis merel käima. Riskin parem lainetega.
Uju minuga koos, pakkus Marvellous.
Ma ei oska ujuda. Ma ei tea ühtegi meremeest, kes oskaks.
Me jääme madalasse vette ja ma hoian sind.
Ma olen hoidmiseks päris tüse tükk.
Ma olen hea ankur.
Nad seisid lambivalguses sildumiskivi juures, riietasid teineteist lahti ja vaatasid teineteise keha, nii et nende silmad muutusid käteks ja iha pani jõevee värelema. Ja kui nad ei suutnud enam vaadata, talutas naine mehe külma vette ja mehel hakkas pea ringi käima ning ta püsis vaevu püsti.
Kuni mees end riidesse pani, pakkis naine talle kotti laukaploomidžinni, marineeritud meritigusid ja safranisaiu. Ja lisaks ka kuivatatud kastaneid ja varemerohulehti, et leevendada hingamisraskusi, mida mees püüdis varjata.
Sel ööl enne lahkumist palus naine mehel temaga magada. Ta ütles oma soovi otse välja. Ta seletas, et nad on liigagi palju aega raisku lasknud ning et ta ihaleb seda väga. Alkoholist üles köetud mees läks naise järel paadikuuri ja päeva kuumusest sai küünla kuldses valguses öö kuumus. Naine tõmbas särgi üle pea seljast ning mees katsus ta rindu ja suudles neid – ja kui ta käe naisele seeliku alla pistis, ei puutunud ta sõrmed midagi muud kui paljast kananahal ihu. Mees nööpis lahti oma püksid ja naine veel kord oma südame. Enam polnud mingit häbelikkust.
Nad klammerdusid teineteise külge ja armastasid, nagu oleks see nende viimane võimalus armastada. Ja just selsamal ööl hakkasidki nad oma unenägusid jagama, sest nõnda juhtub, kui mõlemad teavad teise hingevaeva raskust.
Jack ootas, kuni naine magama jäi, ja kadus siis koiduvalgusesse. Ta oskas hääletult kadumise kunsti ja tõmbas kopsud õhku täis nagu õhupallid, et hinge kinni hoides maast lahti kerkida. Kui ta nobedalt puude vahelt läbi põikles, ütles naise hääl talle läbi une: Ma olen siin, kui sa tagasi tuled. Tule ruttu, mu armsam. Ma ootan.
Kuid mees ei kiirustanud. Naine ootas sellegipoolest. Ta ootas kakskümmend aastat. Ja kui mees tagasi jõudis, ei lebanud enam erksavärvilised meritähed maas nagu kullast rada naise ukseni. Siis oli vaid selgesti äratuntav kuulujuttude hääl.
3
Marvellous ärkas unenägudeta uinakust ilutulestiku peale. Ta oli esimese hooga mõelnud, et sõda on lahti, kuid mustlasvankrist välja tuikudes leidis ta ikkagi eest rahuaja ning jõudis ka etenduse lõpu ära näha: valged, rohelised ja punased särisevad sädemed kadusid puude taha, mähkides jõesuudme pehmesse piimjasse vaikusse ja jättes näha vaid tähed, lugematu hulga tähti.
Sorakil juustega hämmeldunud naine seisis üksinda kaldal, silmitsi tohutu tintmusta Cornwalli taevaga. Ta ei saanud aru, kas ta silmad läksid märjaks seepärast, et käsi paistis tähevalguse paistel nii vana, või seepärast, et ta ei teadnud ise ka, kellele või millele seal täiuslikult kaunis öötaevas lehvitas.
Ta komberdas nõlvast alla oma paati, ise pooleldi naine ja pooleldi laps – kusjuures kumbki pool ei osanud teisega midagi peale hakata. Ta süütas lambi, tõmbas teki põlvedele ja tõukas paadi kaldast lahti. Nii paat kui ta mõtted hulpisid omapäi. Ja taas oli kõik nii vaikne. Polnud lennukite ega generaatorite müra, sireene ega pomme. Ei mingit kajakate krääksumist ega märgadelt okstelt kukkuvaid veetilku. Ainult vatine vaikus, mis triivis nagu ajupuit kalda ääres.
Paat kerkis tasakesi ja õõtsus vaikselt. Nüüdseks oli see jõudnud vaid jala kaugusele Deliverance’ist ja laeva aukliku kere nägemine tegi naise meele kurvaks, sest mõnel päeval mõtles ta, et tema mälu on muutumas just selliseks auklikuks laevakereks. Ta tundis lekkekohta otse oma silmade kohal, tajus, kuidas veevool hetked sealt välja uhub, ja mõtles, kas ta pea on lõpuks sama tühi kui see laev. Ja seejärel mõtles ta, et selline tühi elu on väga üksildane, sest järel polnud kedagi, kes oleks saanud talle meelde tuletada, mida ta oli kunagi noorena teinud ja milline üldse olnud.
Mis siis, kui mõnel vaiksel pärastlõunal, mil ta armastas istuda ja elatud aegu meenutada, ei suudagi ta enam meelde tuletada Jacki või Jimmyt või majakavahti, kes talle esimesena armastust õpetas? Mis siis, kui ta ei mäletagi enam, kuidas päike üle nõmmede ruttab, või jõulude ajal kaevandustest kostvaid laule? Mis siis, kui ta ei tunne enam ära pihus säravaid austreid või nelinurkse purjega laevu, mis kihutasid üle silmapiiri päikesele vastu, kui kodus paistis alles kuu? Mis siis, kui ta ei tunne enam oma isa ära ja öökull pole enam öökull ning ta ei saa sõnumist aru? Mis siis, kui tornikell lööb üksteist ja need paugud on lihtsalt mingid helid? Mis siis saab, kui