Need kirjad võtavad Mortenil tuju ära, ajavad ihu sügelema ja pea valutama ning tekitavad tahtmise ennast täis juua või mõne libu juurde minna. Ta käib kõrtsis koos Laustiga, kes on nüüd tagasi, tervenenud oma haigusest, eimillestki tekkinud kurvameelsusest, mis oleks talle äärepealt otsa peale teinud. Nüüd kaldub ta teise äärmusse, laristab raha, üürib muudkui tõldu ja kipub kõigile välja tegema ja kutsub oma sõpru tihti Komöödiateatrisse, kus tal on oma loož. Morten istub plüüštoolil. Arvukas publik ja lambid, mis saali valgusega üle kallavad, ajavad ta higistama. Laval tammuvad lauljad ringi, teevad hirmsaid grimasse, vehivad kätega ja karjuvad üksteise peale. Etendatakse klassikalist itaalia ooperit. Publik kommenteerib valju häälega, pahameeleavaldused ja braavohüüded võistlevad omavahel, inimesed voorivad sisse ja välja, paugutavad uksi, kraabivad toolijalgadega põrandat, lobisevad ja kõlistavad õlleklaase, nii et etendust on võimatu jälgida. Muusika üürgab ja mürtsub, keegi tulistab püstolist, sopran kiljatab ja kukub pikali, orkestriaugu kohal hõljub püssirohusuits, maalitud kuliss vinnatakse kägiseva vintsi abil üles ja teine lastakse mürtsuga alla, on kuulda, kuidas lavatöölised müdinal edasi-tagasi käivad, ähivad ja puhivad, kontsertmeister hõikab orkestrile taktilööke ja üritab moosekante oma poognaga dirigeerida. Morten vaatab oma kohalt otse alla mitmekümnesse puhevil dekolteesse. Daamid on kahvatuks puuderdatud ja nende marmorvalgetele põsenukkidele, mõnel ka rinnale, on sätitud iludusmärgid. Nad lehvitavad endale tuult, kogu parter on nagu päikesesoe aas, täis lilli ja lendlevaid liblikaid. Mortenil on rinnataskus ema viimane kiri. Ta istub ja mõtleb, et maailmad on kummaliselt segunenud. Mõtle, kui mu vana ema oleks siin. Ta naeratab endamisi. See teatrimaailm on ema maailmast vist nii kauge, kui üldse olla saab. Morten soovib, et ema seda näeks. Aga tõenäoliselt saaks too šoki, võib-olla minestaks ehmatusest. Ema ei ole inimene, kes suudaks rebida end lahti ja tõusta kõrgemale sellest, kes ta on. Ta on ahelas nagu enamik inimesi.
Pärast sõidab ta koos Laustiga kõrtsi, kus nad istuvad ja mängivad peeni isandaid, kuni nad välja visatakse, ja siis seavad nad sammud vallide poole, sabas prostituudid, kes kõnnivad üksteise käevangus ja üürgavad joomalaule.
Siis kaob Laust jälle. Morten kuuleb jutte, et temaga on juhtunud õnnetus, aga ei saa midagi täpsemat teada. Ta kirjutab Lausti isale, Fyni tolliametnikule, aga ei saa vastust. Ta käib ühe korra Komöödiateatris, aga see on kallis ja pealegi hakkab igav, kui ei ole lõbusat Lausti, kes hõikaks prouadele järele solvanguid või natuke liiga intiimseid komplimente, ja kui ei ole pööbli pea kohal kõrguvat looži ning Morten seisab üksinda põrandal rahvasummas, ilma et kuuleks ega näeks midagi, ning mõtleb Rousseau peale, et inimene on sündinud vabana ja ometi on ta kõikjal ahelas! Ta ei saa seda lauset peast välja. Tal on tunne, nagu oleks filosoof talle käe õlale pannud ja tal oleks Mortenile mingi isiklik palve.
Talv 84–85. Kuningliku pealinna ujutavad üle talumehed ja noorukid, kes on sunnismaisuse ja teoorjuse eest pakku jooksnud ning tulnud linna õnne otsima. Jaanuarikuus tuleb käre külm. Surnuvankritel on kiired nädalad ja akadeemia alla krüpti jõudvad koolnud on hästi säilinud, peaaegu ahvatlevad, lumivalged, ei haise. Pärast Lausti kadumist on Morten loobunud linna pealt korjuseid otsimast, aga teenib pisut raha oma joonistustega, mis on enneolematult detailsed ja millest mõned ripuvad akadeemia loengusaalide seintel.
Morten näeb, kuidas tõllad toovad trükkali maja juurde noormehi, kes tõttavad trepist üles ja lastakse sisse. Austajad. Ta ei muretse selle pärast eriti. Tal on nüüd viimaks tekkinud huvi theologicum᾿i vastu ja ta veedab iga päev hulga tunde ülikooli raamatukogus. Peale selle on ta saanud tööd: õpetab paar päeva nädalas orbude varjupaigas poisikesi. Nüüd läheb ta iga kuu esimesel äripäeval advokaat Gilli juurde ja viib talle raha, selle asemel et raha küsida, ja saab vastu kviitungi hoiule antud summa eest, mis üha kasvab. Ta elab kokkuhoidlikult ja mõistlikult, käib harva linna peal. Linnaväravast väljas käies kõnnib ta jalgsi ja läheb harva kaugemale kui Valby mäele, kus ta istub lossi läheduses maha ning vaatab jäätunud järvede poolringi ja valli, paremal asuvat Vesterbrogadet – linna ja linnast välja viivat peateed – ja vallitaguseid kirikutorne ning sadu suitsevaid korstnaid. Tal ei ole aimugi, mida ta peale hakkab, kui ta suvel stuudiumi lõpetab. Võib-olla jätkab õpetamist. Võib-olla otsib endale kirikuõpetaja koha. Aga kohta leida on raske, tahtjaid on palju. Ja kus?
Talv. Külm on selle poolest hea, et saast külmub jääks, nii et linnas on kergem liikuda, ilma et määriksid ennast ära või mõni vankriratas sind märjaks pritsiks. Sibitünnide hais on vähem räige. See-eest lasub linna kohal paks ja liikumatu söesuitsupilv ning inimesed surevad sadade kaupa tiisikusse või külmuvad lihtsalt surnuks. Mortenil endal ei ole häda midagi. Linna saabumisest saadik ei ole tal õieti külmetustki olnud ning rõuge- ja kooleraepideemiad on temast mööda läinud. Tema kambri all asuv trükikoda on alati korralikult köetud, sest muidu läheb trükimust paksuks, ja kambris on ka väike kahhelahi, mida ta saab vajadust mööda kütta. Sütt toob ta trükkali söekeldrist ja maksab selle eest iga kuu väikest kindlat tasu. Pealegi viibib ta suure osa ajast ülikoolis, kus on kui mitte just soe, siis vähemalt mitte päris hundilaut. Tema poolest võiks külm ja talv vabalt kaua kesta. See tuletab talle meelde lapsepõlve ja kodukanti, mis on talle ajapikku väga kaugeks jäänud.
Ühel õhtul kõnnib ta külmetades mööda Vestergadet valli poole. Selles linnajaos elab palju õllepruule ja viinapõletajaid ning peaaegu igas majas on kõrts, mille kutsuv kollane valgus langeb lumele. Inimeste seltsi igatsedes astub ta sisse ühte kohta, kus aknast paistab tuli. Sees mängitakse muusikat, keegi laulab, mehed mängivad kaarte, kahhelahjus mühiseb tuli, laetalade ümber koguneb tubakasuitsupilv. Meeleolu näib olevat rahulik. Ühe laua ääres istub omaette üks poiss. Morten istub tema vastu ja tellib kruusi õlut. Tema ja poisi pilgud kohtuvad, aga kumbki ei tereta. Poiss on võõrapärase moega. Mustlane, paneb Morten ta paika, võib-olla juut.
Morten saab oma õlle kätte. Rüüpab sõõmukese.
Kas väljas on külm? küsib poiss.
Jaa, külm õhtu on. Kärekülm.
Poiss vahib väsimusest uduste silmadega Morteni poole. Tema pilk ripub Morteni suu küljes. Aadamaõun jonksatab. Mortenil on tahtmine teise lauda ümber kolida. Ta kuuleb ennast ütlemas: kas võtad seltskonna mõttes koos minuga ühe klaasikese?
Aitüma, ütleb poiss kähku. Ega ära küll ei ütle. Ta viipab kõrtsmikule ja hõikab oma tellimuse. Selle härra kulul, ütleb ta ja näitab demonstratiivselt näpuga. Morten noogutab kinnitavalt, aga ei vaata kõrtsmikule otsa. Ta kahetseb, et siia tuli. Ta ei tea isegi, miks ta selle noore sulleriga tegemist teeb. Siis tõuseb üks mees püsti ja hakkab pikka lauluviisi veeretama ning Morten nõjatub toolileenile ja kuulab laulu, mis on nõretavalt sentimentaalne lugu õnnetust armastusest.
Kui laul läbi saab, küsib poiss: Tudeng, eks ole?
Morten noogutab, aga ei pööra nägu tema poole. Ta tunneb, et teda uuritakse.
Pastor, ütleb poiss.
Morten vaatab tema poole. Kuidas sa oskasid ära arvata?
Poiss naerab häbelikult ja pühib käeseljaga suud. Mul on sihuke võime. Sihuke kunts.
Ah et kunst, ütleb Morten. Mida sa minu kohta veel oskad öelda?
Ma võin teile tulevikku ennustada,