Kirstine võtab tal käe alt kinni ja näitab talle, millised muutused on maal toimunud. Kõnnumaa taganeb, ühes soode ja soojärvede ja nende juurde kuuluvate putukatega, kes on aastasadu tõbesid levitanud, mets on juba ammu kadunud, ning seal, kus see kunagi kasvas, on lainetavad viljapõllud, mis annavad viiendiku võrra rohkem saaki kui veel kümme aastat tagasi. Vanad puud on maha raiutud, tuulevarjuks on istutatud hekid. Kõik on klanitud ja ilus, isegi karjamaal söövad lehmad näevad kuidagi puhtaks küüritud ja ujedad välja.
Inimesed naeratavad ja teretavad, kui nad läbi linna promeneerivad, mõni astub ligi ja tahab Kirstinega juttu puhuda. Kirikuõpetaja majas elav neiu meeldib kõigile. Morten tunneb uhkust. Kirstine on täielikult taani keelele üle läinud, aga kahekesi olles kõnelevad nad oma laulvat Akershusi murret, kus rõhk pannakse järjekindlalt sõna esimesele silbile. Nad jalutavad mööda randa, tonksivad jalaga adru ja otsivad merevaiku ning korjavad merikarpe. Kirstine pihib vennale, et teda vaevab koduigatsus, ta on elanud siin kaks aastat ega ole ikka veel õieti kohanenud. Vana kirikuõpetaja on muidugi igaühele katsumus, aga see, et Kirstine end hästi ei tunne, ei ole õpetaja süü. Asi on rohkem läbisaamises õpetaja naisega, kes on pealtnäha tagasihoidlik ja isetu inimene, aga nelja silma all peab ennast üleval nagu tujukas türann. Ma olen siin justkui selleks, et õppida perenaise ametit, et minust kodus kasu oleks, ütleb Kirstine, aga ma saan ju aru, mispärast ma tegelikult siin viibin.
Morten vaatab talle otsa.
Üks õpetaja neljast pojast õpib ka kirikuõpetajaks, ütleb Kirstine. Minu isa ja härra Gram on üksjagu kirju vahetanud.
Ahaa, ütleb Morten. Ja milline su tulevane siis on? Kas ma saan teda näha?
Ta läks ratsa Fynile sugulastele külla. Ta on tõesti viisakas ja korralik. Mul ei ole talle midagi ette heita. Asi ei ole selles.
Nii? lausub Morten.
Tänapäeva inimesed peaksid saama oma elu oma peaga korraldada, mitte oma vanemate suva järgi, ütleb õde.
Kulla Kirstine, vastab Morten, kui see mees on kombeline inimene, peaksid sa ta vastu võtma. Muidu pole teada, kuidas võib minna.
Ma tean. Ma ütlesin, et mul ei ole midagi tema vastu. Aga ma ei kannata seda tasast ja räpast maad. Tead, kui mägesid ei ole, siis koguneb hais ja räpp majade ümber nagu udu. Ma tunnen ka ennast räpasena. Seda ei saa maha pesta.
Võib-olla saab ta koha kusagil mujal, trööstib Morten teda. Sa võid seda talle rääkida, kui ta sinuga kurameerima hakkab. Panna talle ette tingimusi, kaubelda temaga. Kui ta on korralik inimene, siis ta kuulab sind ära. Ja mine tea, võib-olla otsiks ta endale hea meelega koha Norras.
Ah, need inimesed, lausub õde kannatamatult, on oma väikese räpase linna üle nii uhked. Selle kohta ei või sõnagi ütelda, muidu pasundavad nad sul kõrvad lukku jutuga oma viljakast mullast, selle linna vägevast ajaloost ja selle maa toredusest. Ma olen õppinud, et sel teemal ei maksa suud pruukida.
Praegu on veel aega, ütleb Morten. Võib-olla saab kõik iseenesest korda. Õe jutt ärritab teda pisut ning ta ei mõista, miks too nii kuri on. Peaaegu sama hästi võiks vihastada selle üle, et tuul puhub valdavalt läänest või et talv on pikem kui suvi. Tema meelest peaks õde olema õnnelik, et temast saab kirikuõpetaja naine. Ja kuidas on võimalik taga igatseda Lieri, kuningriigi kõige tühisemat maalapikest? Ta ei saa sellest aru.
Külaskäigud Nakskov᾿sse ei kesta kauem kui mõni päev, sageli sõidab ta tagasi varem, kui tal plaanis oli, sest teda hakkab vaevama Kirstine kurtmine ja tema enda koduigatsus. Igatsus linna järele. Kui postilaeva ei lähe, sõidab ta varahommikul Nykøbingi tõllaga minema, istub põhja poole minevasse postitõlda ümber, ööbib Vordingborgis, kus ta läheb Kronhjorteni kõrtsi, sööb rukkileiba ja rasvakõrneid ning magab talli peal lakas haisvate tekkide sees. Järgmisel päeval sõidab ta edasi Køge ja Kopenhaageni poole ning sööb õunu või pirne, mis ta on mõnest aiast näpanud. Postitõllas toetab ta jala vastasistmele ja püüab lugeda „Gulliveri reise”, ta loeb, kuidas hiiglaste maale sattunud kangelase eest hoolitseb noor naine, kes on temast kaksteist korda suurem. Morten laseb raamatul sülle vajuda, jättes nimetissõrme lehtede vahele, ta on paruka peast võtnud ja enda kõrvale istmele pannud, ta toetab otsaesise rappuva, kõikuva ja vankuva tõlla akna vastu ning vahib unistaval pilgul teeäärseid lainetavaid põlde. Kaksteist korda suurem neitsi, mõtleb ta, tavalisest kaksteist korda suurem suu, keel, käed, rinnad, häbe. Naisekujuline hiigelmaastik! Ta teeb raamatu uuesti lahti. Gulliver satub maadesse, kus inimesed on kas ebaloomulikult väikesed või ebaloomulikult suured või kalduvad kuidagi teisiti normist kõrvale. Aga võib-olla, mõtleb Morten, kaldub normist kõrvale hoopis Gulliver ise, see tähendab tema autor, ja ühtlasi ka lugeja, kes loosse sisse elab.
Ta mõtleb Rousseau᾿le ja tsitaadile inimese vabaduse kohta, millele Kirstine vihjas. „Inimene on sündinud vabana ja ometi on ta kõikjal ahelas!” Ka Gulliver on aheldatud selle külge, kes ta on. Kõikjal on ta ühesugune, tal ei ole kohanemisvõimet. Sellepärast tekivadki tal alatasa probleemid nende maade pärismaalastega. Tema, Morten Falck, ei muutu selliseks, tema ei kivine ega jää varakult vanaks. Säärase otsuse võtab ta vastu, kui postitõld piki Køge lahte põhja poole sõidab.
Reis saab peagi läbi. Ta näeb Kopenhaageni torne ja Amageri soist lauskmaad, vestleb kaasreisijatega, kes lasevad kollasel juustutükil, leival ja pudelil ringi käia. Ta on tundnud õe pärast muret, väikest kuulümmargust valu ribide all, aga paistab, et see mure on geograafiline ja tingitud näljast. Liginedes Kopenhaagenile, kõht täis, tunneb ta, et meel on jälle läbinisti rõõmus.
Nüüd ongi ta kodus. Vilistades astub ta Nørregadel trükkal Schultzi maja kangi alt läbi, keerab õues paremale, läheb trepist üles ja uksest sisse ja viskab koti nurka. Ta paneb pea plekilisele padjale oma kambris Schultzi masinate kohal, mis tiksuvad, kõmisevad, vinguvad, taovad, tümpsuvad, mürtsuvad. Ta ohkab rahulolevalt, Gulliver libiseb tal käest, ta jääb magama.
Kuninglikus pealinnas on üheksakümmend tuhat inimest surutud linnavalliga ümbritsetud maa-alale, mille jõuab vähem kui tunni ajaga läbi käia. Linna on aastasadade jooksul laastanud taudid, tulekahjud ja hulk joomatõbiseid, hulle, mandunud ja saamatuid valitsejaid. Siiski kasvab elanike arv kindlalt ja iga aastaga jääb vallide vahel aina kitsamaks. Morten paneb tähele, et kuigi enamikku inimesi ootab lühike elu ning piinarikas ja alandav surm, ei ole neil raske oma meelt lahutada. Pigem vastupidi. Linna turuplatsid on täis veiderdajaid, kangialused ja ukseläved lõbunaisi, ning paistab, et neil on piisavalt tööd.
Morten Falck jalutab mööda kitsaid tänavaid, kus majaseinad näivad üksteise najale toetuvat, nii et katuseräästaste vahelt paistab vaid kitsas ribake taevast. Ta jalutab üle avarate väljakute, suurejoonelise lossiplatsi, mille ääres on uus loss, tohutu, igavene Norra graniidist koloss, ta kõnnib bastionide poole ja Langebro juurde, mis nihutatakse iga kord kõrvale, kui mõni laev tuleb. Ta tuleb üle Amageri tammi ringiga tagasi Christianshavni. Parandusmaja ees platsil on üks veiderdajate trupp lava üles seadnud. Morten jääb seisma, et vaadata, kas rammumees Karl Johan von Eckenberg näitab ennast. Von Eckenbergil on alati palju publikut: flanöörid, peened krinoliinide ja päevavarjudega daamid, rikkad kaupmehed, laevareederid, kaptenid, madrused, ohvitserid ja sõdurid ning koguni need parandusmaja elanikud, kellel on linnaluba. Ja selleks on igati põhjust. Von Eckenberg on osav.
Morten on rammumehest lummatud. Tema numbrid on Mortenile pähe kulunud, aga ta ei tüdine neid vaatamast. Nendes on midagi ehtsat, tunneb ta, see ei ole ainult osav trikitamine. Milles see ehtsus seisneb, ei oska ta öelda. Aga just sellepärast käib ta rammumehe etteasteid ikka ja jälle vaatamas.
Mortenile meeldivad eriti kolm numbrit.
Esimene trummipõrin. Karl Johan von Eckenberg ronib umbes kümne küünra kõrguse puust kaadervärgi otsa. Ta istub kaksiratsi rõhtsale palgile ja annab maa peal seisvatele abilistele vaevumärgatava noogutusega märgu. Nüüd astub kahe livreesse riietatud ratsanikuga hobune tema all olevale platvormile, mille igasse nurka on kinnitatud köis. Von Eckenberg võtab need köied teist otsa pidi