Lauldes sõidavad nad läbi punase värava Dyrehavenisse, kuninga jahimaale, kuhu looduse järele janunevatel kopenhaagenlastel on olnud ligipääs Frederik V päevist saadik. Ka siin kulub aega, sest tõldu on palju. Kutsar peatub, asjad laaditakse maha, seltskond hüppab maha ja leiab allika lähedal koha, kus nad laotavad kaasavõetud tekid rohule ja jagavad toidukorvide sisu laiali. Kaupmees ja tema naine istuvad maha. Schultz saadab oma teenri hankima kohvi, mis on tema meelest vähemalt sama tervislik kui allikavesi, eriti kui seal on sees tilgake viina. Tema tütred kogunevad tema ümber nagu karikakrabukett murul. Nad nuruvad isalt luba ringi vaadata, armas, kallis isa, me ei lähe kaugele. Ainult siis, kui nad püsivad allika ümbruses, ütleb trükkal, ja ainult siis, kui igaühel neist on mõni mees valvuriks kaasas, kaigas käes. Dyrehaveni mägi on täis taskuvargaid ja pätte, juute ja mustlasi ja sibisid, ning arvata võib, et Kongens Lyngby foogt ja tema mehed, kes on saanud käsu korda pidada, on ennast juba silmini täis kaaninud, põristab Schultz, nii et nendest pole eriti tolku.
Morten kummardab Abelone ees. Preili, lubage mul võtta enda peale ülesanne teile seltsi pakkuda ja teie julgeoleku eest hoolt kanda.
Preili Schultz vahetab emaga pilke ja too noogutab. Ema kudrutab manitsevalt, tema kõrval istuv tädi samuti. Siis tõuseb neiu püsti ja pistab käe Morteni käevangu.
Nad käivad ringi ja vaatavad veiderdajaid, žonglööre, mõõga- ja tuleneelajaid, türgi löökpillimängijaid, lauljannasid, kes mängivad harfi ja muid keelpille ning näitavad ülevoolavaid dekolteesid. Noored siledaks aetud näoga juudid käivad ringi, müügikandikud kõhu peal, ja pakuvad Hollandi sigareid, paukherneid, saapaviksi ja süütenöörijuppe, mida saab põlema panna ja särinal inimeste jalgade vahele visata, nii et need ehmatusest tantsima hakkavad. Trikoosse rõivastatud köietantsija teeb kõrgel maa kohal peadpööritavaid trikke. Mitu korda näib ta äärepealt alla kukkuvat ja publik ahhetab, mõned kiljuvad, neiu näpistab Morteni käsivart, hoiab kätt suu ees ja tema pilk on naelutatud ülal turnivale kogule. Morten ei vaata köietantsijat, tema hoiab silma peal vargal, kes parajasti pealtvaatajate taskuid tühjendab. Kui varas tuleb lähemale, kohtub tema pilk Morteni omaga. Ta naeratab, ilusad huuled paotuvad, ta kummardab, tervitab elegantse käeliigutusega ja kaob. Morten vaatab talle järele. Tema suud täidab rasvane spermamaik.
Abelone vaatab talle otsa, põsed punased. Magister Falck, ütleb ta naerdes, sa ei kannata vist eriti närvikõdi.
Jah, krooksatab Morten ja pistab nimetissõrme särgikrae vahele.
Ega sa ometi haige ole? küsib neiu. Sa oled ju näost päris valge. Kas sa nägid tonti, Morten?
Ma tahaksin juua.
Abelone lippab ema juurde kruuse tooma ja vaatab tagasi tulles teda uuriva pilguga. Sa oled näost tõesti väga valge, ütleb ta.
Pole midagi. Morten ajab süü punši, pika teekonna ja palavuse kaela, tal hakkavat alati pea ringi käima, kui ta seisab, pea kuklas. Mul on nüüd parem. Ta võtab kruusi vastu, vaatab seda.
Kruus, mille seest ükski inimene ei ole veel joonud, ütleb neiu. Muidu allikavesi ei mõju.
Puust kaevuraketega allika ümber on justkui laatsaret. Haiged ja vigased istuvad jalapinkidel ja lamavad kanderaamidel või lonkavad abiliste najale toetudes. Allika taga nõlval vedelevad hunnikus kargud ning verised ja ligased sidemed, mis külastajad on paranemisrõõmu tuhinas minema visanud. Ninna tungib tõve ja halvaks läinud haavade lehk. Abelone hoiab rätikut suu ees ja nügib Mortenit edasi. Trepi kohal laval mängitakse muusikat ja lauldakse ja tantsitakse. Morten näeb keerlevaid kleite, kuuleb naeru, trummipõrinat, karu möirgab kaeblikult ja sikutab oma ohelikku. Morten tunneb nõrkust ja peapööritust, päike torgib tema kukalt, tal on tunne, et on sattunud puhastustule ringidesse. Abelone sikutab teda.
Nüüd on meie kord, magister.
Allika perenaine, tanu ja valge tikitud põllega talunaine, küsib, kas neil on kaasas kruus, mille seest ükski inimene ei ole veel joonud. Nad sirutavad oma kruusid ette, üks poiss täidab need allikaveega. Neid nügitakse edasi, nad jäävad veidi eemal seisma ja joovad vett. Sellel on pisut mudane maitse, nagu kaevuveel tavaliselt on, ja see ei näe päris puhas välja. Morten joob kruusi tühjaks. Abelone viskab oma kruusi vastu kivi, nii et see puruneb, ja palub Mortenil sedasama teha. Morten peab kolm korda viskama, enne kui kruus katki läheb. Viimaks ohverdab kumbki allikale ühe mündi. Siis eemalduvad nad rahvasummast ja lähevad teineteise käevangus metsa poole.
Kas sul oli meeles midagi soovida? küsib neiu, kui nad sealt ära lähevad.
Jaa, ütleb Morten. Mul ongi juba parem olla. Aga sinul?
Abelone naerab. Nüüd oleme puhtad, magister Falck. Nüüd võime teha, mida heaks arvame.
Nad kõnnivad teineteise käevangus piki randa, aga neiu laseb aegajalt lahti ja tantsiskleb liival, hüppab väikese kiljatusega lainete eest kõrvale ja pöördub siis Morteni juurde tagasi. Vaht limpsab tema jalajäljed ära. Neiu räägib ühtevalu. Tema olek on nüüd kuidagi iseteadlik, kuidagi nöökav või ehk väljakutsuv? Morten ei saa täpselt aru. Aga Abelone teeb tal olemise pisut ebakindlaks. Mida neiu tahab? Kas ta üldse teabki, mida tahab? Kuidas neid asju tehakse ja millises järjekorras? Miks ei ole selle kohta käsiraamatut?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.