Ja need sõnad kiskusid mu lõua ja pilgu põranda poole – ta seisis seal ees minu ja ainult minu pärast. Tema ehtsat ja lapselikku perekonnaarmastust ei tulnud tänada mitte ainult selle eest, et ta ennast seal umbes kahekümne aasta järel uuesti näitas, vaid ka selle eest, et ta avas oma vanaisasüdame inimestele, kes talle ei meeldinud ning keda ta ei uskunud ega usaldanud. Ta esines oma kogudusele klassikalise usutunnistusega. Seda polnud varem juhtunud (ega juhtunud ka hiljem). Ja ainult sellepärast, et mina välja ilmusin. Ilmaolek ja igatsus, mida ta neile häbenemata tunnistas, surus mu lõua madalale ega lasknud mul pead tõsta muuks kui üheks tänulikuks pilguks, mille talle saatsin. Ta ei tahtnud muud, kui vaid minuga jagada. Ta arvas ju, et olin tulnud päriseks. Ta küsis mult seda peaaegu kohe, kui ma pärast lennujaamast saabumist George’iga uksest sisse astusin. Pidin lubama, et ma ei sõida enam kunagi ära, mitte kaugemale kui George’i juurde San Franciscosse, tulen külla vähemalt neli korda aastas ja hoolitsen, et kõik oleks nagu enne. Pidin seda pühalikult tõotama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.