See, mida ma täna öösel 1977. aasta suvest kirjutasin, tundub praegu nagu ilmsi kangastuv unenägu. Tajun endiselt Madelaine’ist hoovavat elujõudu ja kõik, mis 1960. aastate algul tema ja George’i vahel juhtus, oleks ka viisteist aastat hiljem veel otsekui eile sündinud. Madelaine’i igatsus oli ehtne, kindlasti ka himu anda mulle minu osa armust. Ta tahtis näha mind paradiisis. Tal oli vajadus saata kõik pereliikmed igavikku, kindlustada mulle – nagu ka George’ile enne mind – hea ja õnnelik elu, mis pidi toimuma vanatädi imelise lapselapse seltsis. Kui Madelaine meid kirikus teineteisele tutvustas, läks algul kõik libedalt, tüdruk oli armas, leebe ja avameelne ning näitas üles äärmist austust Madelaine’i, oma vanatädi vastu, kel oli kuidagi õnnestunud ta vanematelt üle lüüa. Ka mina kohtusin nendega. Nad särasid rõõmust, surusid mul soojalt kätt, ütlesid mulle tere tulemast, kostitasid mind ülevoolava külalislahkusega, mässisid mu – George’i Norrast tulnud poja – kogudusesooja, tegid kõik, et tunneksin end Issanda kojas nagu kodus, et aidata igati Madelaine’i, ulatada talle abikäsi, et see noor inimene kaugest ja kõledast Norrast satuks sooja kätte, milleks minul kui tõelisel Kavanil oli täielik õigus ja kus ka George omal ajal seisnud oli, kindlalt, turvaliselt ja veenvalt ning enam või vähem täiuslikult.
Aga sel päeval vallandas päästeoperatsiooni hoopistükkis Gerald. Ta ei olnud pea kakskümmend aastat kohalikku adventkirikusse nägu näidanud. Ta oli kirikust välja astunud, sest ütles, et oli näinud, kuidas üha enam haljal oksal, rahakaid ja varakaid koguduseliikmeid juhtimise üle võttis – rahaahned jõmmid, keda ta seedida ei võinud, astusid kantslisse, et kuulutada ja levitada jumalasõna. Kui nad lugesid usutunnistust, mõtlesid nad oma äri edule. Raha oli käegakatsutav tunnistus sellest, et Jumal tasub parimatele. Ja tasub hästi. Aga seda sõnumit ei suutnud Gerald alla neelata ja lõi seetõttu kirikust lahku, püsis kodus ja kannatas aastaid Madelaine’i näägutamist, vingumist, epistleid ja tagakiusamist ega teinud tolle lõksutamisest lihtsalt välja.
Aga sel päeval, minu pärast, kuna ma kaasa tulin, läheb ka Gerald kirikusse. Inimesed näevad seda. Gerald Kavan näitab end hingamispäeval kirikus. Madelaine’i mees näitab end viimaks jälle omade keskel. Ja äkki, keset jumalateenistust, kui õpetaja kõneleb, tõuseb tema püsti ja palub sõna: terve koguduse ees tänab ta selgel ja kõlaval häälel Issandat, kes on saatnud koju tema armastatud pojapoja, kelle tõttu ta ongi sel päeval nii paljude aastate järel kirikusse tulnud, sest ma olin tagasi pöördunud, just nagu ta Jumalalt palunud oli. Ja tema palvet oli kuulda võetud, Issand oli teda kuulnud ja temast aru saanud ning tasunud oma armastatud pojale Gerald Kavanile külluslikult.
Ja ka oma ustavale tütrele Madelaine’ile. Too sai nüüd ootamatu abilise, kellega ta poleks iial tihanud arvestada, viimase inimese, keda ta kasulikuks oleks pidanud. Ja missugune abi, missugune kaasaaitamine, missugune moraalne tugi mehelt, keda ta oli aastate kaupa süüdistanud Issanda ja ta poja Jeesuse reetmises. Sest vahepeal, kui Gerald oli tänanud, oli terve kogudus püsti tõusnud ja paljud seisid nüüd ja viibutasid käsi vasakult paremale, tänades kõlaval häälel Jumalat, et armastatud Gerald Kavan taas nende seas oli ja eriti et tema palved olid toonud armastatud pojapoja Norrast tagasi koju – „Praise the Lord”, „Hallelujah” ja „His Kingdom Come” kajasid üle saali. Mina ja Gerald istusime seal nagu kindlad märgid. Selged ja ühemõttelised tõendid Jumala suurest heldusest. Ja nüüd nägi Madelaine, et aeg on küps, ja viis oma õetütre tütre altari ette, kus õpetaja seisis poodiumi juures, ja nad põlvitasid maha, sirutasid käed üles ja viibutasid neid aeglaselt vasakult paremale. Madelaine’il voolasid pisarad ojadena mööda põski alla. Minu vanatädi tütretütar punastas, söandas vaevu pilku tõsta ja matkis vaid Madelaine’i liigutusi. Nende kohal seisis õpetaja, huulil lai ja õnnis naeratus, ja peaaegu – aga ainult peaaegu – aplodeeris nii Madelaine’ile, tema õetütre tütrele, Geraldile kui ka mulle selle siiruse, usutunnistuse, tõekuulutuse ning tugeva ja kindla usu tõendi eest jumalakojas.
Kogu selle aja istusin ma Geraldi kõrval, ka pärast seda, kui ta oli lõpuni kõnelnud, ja ka siis, kui terve kogudus tõusis ja Jumalat kiitis. Mul olid käed vaheliti, lõug vastu rinda, jalad pistetud ees oleva pingi alla, pilk kangelt põrandale suunatud. Kõik pidid selgesti nägema, et ma ei taha toimuvast midagi teada. Nad nägid, et see on mulle liig mis liig. Aga Geraldi ausus surus mu näoli maha. Madelaine’i ja teiste Kavanitest adventistide päästeaktsiooni vältel oli ju tema kogu aeg minu kohal kaitsvat kätt hoidnud. Ja siis korraga – avalikult ja ausalt – laseb ta kuulda mitte üksi minul, vaid tervel kogudusel palju pikki aastaid kestnud lootusest, soovidest ja palvetest Jumalale. Kõik tõlgendasid seda nii, nagu oleks Issand kadunud poega kuulda võtnud. Aga Gerald teeb seda sellepärast, et tema loomuses on kõike jagada: tundeid, rõõmu, kahtlusi, usku ja viha ükskõik kellega, ükskõik kus ja ükskõik millal. Ta ei suutnud ennast tagasi hoida. Ta oli üksainus avali tunne. Ja nüüd tahtis ta tänada kõrgemaid vägesid. Seda tuli teha kirikus, kuhu ta ei olnud palju aastaid jalga tõstnud – mitte et midagi nõuda või mind survestada, vaid kuna ta oli üliõnnelik, et ma tagasi olin, mistõttu ta pidi jagama oma vanaisarõõmu võimalikult paljudega, ka kirikulistega, sest oli veendunud, et nood usuvad jumalikku armu nagu temagi, armu, mis mu Norrast tagasi tema juurde saatis.
Ta arvas ka, et olin tulnud, et jääda, arvas, et olin loobunud Norrast ja Åsest ja oma õdedest ja vennast. Ta oli George’i väikese poisi tagasi saanud ja uuesti vanaisaks muutunud. Ta oli meist puudust tundnud ja haiget saanud, kui me ära sõitsime ja liiga kaua liiga kaugel võõrsil viibisime. Ta tundis puudust ka Åsest. Too oli valmistanud talle kord kalapudingit. Algul oli Gerald keeldunud seda maitsmast, aga võtnud siis suutäie, söönud veel, tõstnud mitu korda ette, pistnud peaaegu kogu pudingi üksipäini pintslisse ja hüüdnud lõpetades: „By golly Aidy, this stuff’s great! Wow! Jeez! I love it! You’re my girl! You’re my Aidy girlie! I’m telling you, you’re really a great cook! Do you hear me? Do you? A great, great cook, by golly! A great, great girl!”
Samasuguse entusiasmiga tõusis ta tol laupäeval kirikus püsti ning tunnistas valju ja selge häälega, kõneles lapselastest Norras, palvetest, aastatest, mil ta põlvitas õhtuti voodi ees ja palus Jumalat, et saaks veel kord George’i lapsi näha. Ta lausus neid kaht sõna „The Lord” vaikselt ja ettevaatlikult, ilma maniakaalse nuuksumise, paatose ja hüsteeriata nagu Madelaine, õpetaja ja paljud teised saalisviibijad, see oli otsekui ahastus, mida ma ei olnud nende inimeste puhul varem näinud kui sel põgusal viivul, kui nad seisid minu ja Geraldi juuresolekul meie perekonna Jumalast antud taasühinemise tunnistajatena.
Aga tema tegu oli kõigile suur üllatus. Sest ta ei vihanud üksnes seda, kuidas kogudust juhatati, vaid ka õpetajat ja teisi eestseisuse liikmeid. Ja ka oma poegi (George välja arvatud), kes kõik neljakesi vaid rahast ja kasumist mõtlesid ning isekeskis konkureerisid, kellel õnnestub suurest rahapajast rohkem dollareid kahmata, et üksteist ja teisi pahviks lüüa. Eelkõige Madelaine’i. Igaüks neist neljast tahtis emale näidata, et on teistest parem ärimees, parim poeg – et tal on kõige ilusam naine, kõige paremad lapsed, kõige parem pereelu, kõige suurem õnn, et ta on ühesõnaga kõige enam teeninud välja emalt ja Meie Isalt õnnistuse. Geraldilt ei saanud neile osaks ühtki head sõna. Tema ootas vaid meid Norrast. Ühel päeval pidime tagasi tulema. Varem