George’i perekond koosnes sinu isapoolsest vanaemast Åsest, minust, minu kaks aastat vanemast õest Irisest ja nooremast õest Ingridist. Kõigepealt sõitsime kuussada kilomeetrit põhja poole, San Franciscosse, ja seejärel seitse aastat hiljem, 1969. aastal, Californiast ja Ameerikast ära üle mere Norrasse, Åse kodukohta Bjellosse, hulk kilomeetreid Bergenist lõuna poole. Me jäime Norrasse ega sõitnudki enam Californiasse tagasi, seadsime ennast siin sisse. Algul kui sisserändajad, ameeriklased, et siis ajapikku norrastuda, üpriski norrastuda ja muutuda isemoodi taustaga norralasteks, aga mitte nii erinevaks, et me poleks mõne aasta pärast seda maad oma kodumaaks hakanud nimetama.
Aga kord teismelisena, 1977. aastal, sõitsin ma Californiasse tagasi, et leida mingit pidepunkti, see tähendab identiteeti, mille juured oleksid kas USA-s või Norras, nagu ma end veensin. Ma pidin saama öelda, kes ja mis ma olen. Asi oli rahvuses – mis pidi otsustama elu üle. Seega ka tuleviku üle. Naiivsevõitu kinnismõte. Lootusetu. Aga Åse sai sellest aru ja lubas mul sõita ja elada aasta aega George’i pool San Franciscos, et ma oma identiteediasjad selgeks saaksin. Noh, et kas mul on üldse identiteeti. Ja kas sel identiteedil on rahvus. Ja kas see rahvus on kuidagi oluline. Kas mul on mingeid juuri, mida peaks kuidagi nimetama. Kas see nimi on vajalik. Kas mu nimi peaks olema midagi muud kui John. Sellest võinuks piisata. Oleksin oma rahvuse ja identiteedi kuradile saatnud.
Kui ma Norrast Ameerikasse ja edasi Los Angelesse sugulastele külla sõitsin, sai Madelaine hingepäästeks ja uskupööramiseks uue võimaluse. Nüüd võis ta George’i juures lüüasaamise eest revanši üritada ja võtta käsile mind, oma pojapoega, et kinkida mulle taevas, paradiis ja igavik takkapihta. Ta tahtis jagada minuga Jumala suurt armu ja lunastust ning hoolitseda ühtlasi selle eest, et ma täidaksin George’ist jäänud haigutava tühiku, millega ta polnud iial leppinud ja mida ta ikka veel koges kui kurbust, häbi, pettumust, kibedust, vaenulikkust ja jah, koguni viha. Ka tema oli nutikas, kiire ja mastaapse mõtlemisega, ning lisaks kalkuleeriv ja strateegiline ning planeeris oma misjonirünnakut mulle rafineeritult ja kindlameelselt: ta tahtis tõemeeli mõjutada ja ümber pöörata pikkade juuste ja hapu olemisega teismelist, kel oli hulk kriitilisi küsimusi ja ilmne soov kõiki lähenevaid täiskasvanuid provotseerida. Kellel polnud mingit vajadust usu järele. Mul ei olnud mingit tahtmist muutuda sõnakuulelikuks, nudipäiseks, armsaks ja jumalakartlikuks adventistipoisiks. Ei. Mitte ilma peal. Seepärast tuli tal mind jalust niita – kasutada välkrünnakut, Blitzkrieg’i põhimõtet, mille Hitler Teises maailmasõjas oma sõjakäikude tarvis välja nuputas ja mis lubab vaenlase kiireks hävitamiseks kõikvõimalikke vahendeid kasutada. See tähendab kõiki nükkeid ja knihve, mida tema pikaajalised kogemused ja fenomenaalne intuitsioon arvasid kasutada võivat, et lunastada ja päästa mind, paganlikust Norrast saabunud pojapoega.
Tegelikult oli tal hirmus mõnus mõelda, et lõpuks võib ta juhatada pojapoja täpselt sinna, kust tema ateistist poeg viieteistkümne aasta eest jalga laskis, mis oli tema erakordsesse mällu selgelt kinnistunud – tal oli eriline lembus ammuste, poolununenud ja lahendamata asjade vastu ja ta võis sõna-sõnalt korrata kõike, mida oli otsustanud mitte unustada, selles lõid tema täiuseiha ja pedantsus kõige tugevamini välja, olukordades, kus ta ründas inimesi sõnade eest, mida nood paljude aastate eest viha, raevu või meelepahaga välja olid pahvatanud. See tekitas absurdseid olukordi ja stseene; seda, mille tema fenomenaalne mälu oli talletanud, tuli mitu aastakümmet hiljem sõnasõnalt korrata ning selle meetodiga sai verbaalselt tappa ja moraalselt mõrvata – see, kellele ta oma moraalse näpuga osutas, aeti nurka, et teda seal süüdistada, noomida ja lõpuks hukka mõista. Madelaine’il oli õigus ja teine oli eksinud, seal polnud midagi arutada, nüüd oli küsimus kohtuotsuse väljajagamises, mida ta tegi rõõmu ja moraalse üleolekuga, haarates Jumala kümne käsu järele.
George sai seda oma nahal tunda ja sinu vaarisa Gerald ka, iga päev kogu pika abielu vältel. Aga mina mitte, minuga ei läinud see läbi, sest tal puudusid kompromiteerivad andmed, millega mind vahele võtta ja provotseerida; meil puudus ühine minevik, sest mina kadusin juba lapsena külma ja kaugesse Norrasse ning olin enne seda olnud vaid tunnistajaks tema ja George’i vahelistele inetutele stseenidele, kui ta Geraldiga meil San Franciscos külas käis. See oli minu mälestus temast, inimesest, kellele ilmselt meeldis moraliseerida, provotseerida, rünnata, tänitada ja näägutada. Aga minuga pidi ta olema riuklikum, loomingulisem ja leidlikum, et meelitada välja need mu keeled, millel ta saaks mängida. Ta sai aru, et selleks on kõige etem leida kogudusest mõni minuvanune.
Mulle suruti sülle mu vanatädi lapselaps. Tüdruk. Temaga oleks kõik sujunud tõrgeteta. Madelaine sai sellest aru, nägi kohe, et Blitzkrieg’i strateegia toimib kõige paremini, kui kasutada ahvatisena vastassugupoolt, kes võiks püüda selle tusase ja ateistliku Norra teismelise päästetute sekka. Madelaine oli hoolikalt välja sõelunud, keda kasutada. See pidi olema keegi, kes võtaks mu kohe õnge. Ta leidis sihvaka, saleda, armsa, imetoreda, hästi arenenud ja samas kummaliselt truusüdamliku neiu, kel olid pikad ja paksud heleblondid lainelised juuksed ja neitsilik adventisti identiteet. Nägin seda. Temasse ei olnud kunagi puututud. Madelaine mõtles, et mina võiksin seda teha – olla esimene. Ka tüdruk oleks seda lubanud, ennast mulle kinkinud. Mind pidi Kavani perekonda ja adventkirikusse kutsuma noor neiu, kes tahtis mulle kinkida oma tunded, mõtted, usu ja keha. Õige pea seejärel, juba kahekümneaastaselt oleksid meil lapsed ja kodu – see tähendab minu kui ümberpööratud ja ristitud adventistiga. See oleks pidanud olema kahjutasu Jumalalt Madelaine’ile, kel oli õigus kaotatud poeg teisel kujul tagasi saada, Norrast tulnud pojapoja näol, kelle ta oleks amerikaniseerinud, andnud mulle tagasi mu õige identiteedi ja mu tegeliku, esialgse rahvuse. Oleksin kinkinud talle lapselapselapsi, väikesi ilusaid truusüdamlikke adventiste, ja maksnud talle niiviisi hüvitist häbi ja alanduse eest, mida George oma skandaalse ja tänamatu ateismiga – võib-olla õela rõõmuga – oli toonud.
IV
Olen kogu päeva uimaselt ringi tuianud. Asi oli isegi nii hull, et jäin keskhommikul enne sind magama – öösel olin ühtsoodu edasi kirjutanud, järjepanu suitsu tormutanud ja Šoti linnaseviskit rüübanud. Tean, et mõlemast on abi – viski annab tarmu ja vingugaas soodustab ajutegevust. Joovet ja mürki enamasti alahinnatakse, see tähendab hinnatakse vääriti. Need on tänapäeval ainsad, kus oma surmateadvust rakendada. Ja ainult moraalses mõttes – kes hävitab oma keha, tapab oma hinge. Nagu polekski mõtteis pesitsev surm hoopis suurem. Nagu ei teekski joove ja mürk midagi muud, kui hävitavad. See on teadvustamise küsimus – seda ei maksa unustada, kui me keha paheliste rõõmudega küllastame. Tuleb seda pahelisust ette kujutada, kuulatada, tunnetada ja katsuda järele, kuidas see aitab.