Palju survet polnud vaja. Taka võis teda isegi suudelda, kui naine seda tahab, ja selleks ajaks kui ta suu tõstab, on ta läinud. See kõik oli nii lihtne. Nii loogiline ja mõistlik.
Tal polnud vaja Summeri abi, et tuua muuseumist Hayashi urn ära – ta oli üks Komitee tunnustatud ekspertidest sissemurdmises. Surres võtaks naine oma saladused endaga kaasa, mis oli kõige turvalisem valik. Nii kaua kui ta elab, oli suur võimalus, et Shirosama saab kätte tema ja saladused, mille olemasolust Summeril aimugi polnud. Kui ta on surnud, on see oht läinud.
Taka pigistas kaela tugevamini, avaldades sellele õige pisut survet, ning nägi äkilist kahtlust naise pilgus. Ta pidi kiiresti tegutsema, sest ta ei tahtnud, et see kahtlus suureneks ja muutuks kabuhirmuks, enne kui kõik mustaks läheb, ja kõhklemine teeks naisele vaid haiget.
„Ma oletan, et sa oled mingi eraturvamees, kelle mu ema on palganud,” jätkas Summer, kui Taka tema küsimustele ei vastanud. „Ta on vist kahtlema hakanud. Ta teab, kui sihikindel tema armas guru võib olla, kui ta midagi tahab, ja võib-olla arvas ta, et olen ohus. Kahju küll. Nad lihtsalt ei taibanud, kui lihtne oleks kaussi muuseumist varastada.”
Mees lõdvestas õige pisut haaret. Summer poleks seda märganud. „Mida sa silmas pead? Sansone’il on viimase peal turvasüsteem.”
„Noh, võiks arvata, et nad vähemalt püüavad seda kätte saada,” lausus naine. „Enamik turvasüsteemist on suunatud väärtuslikumatele esemetele. See oleks olnud palju lihtsam kui nad arvasid – ma lootsin, et nad teevad seda varem või hiljem.”
„Lootsid, et nad varastavad urni?” Taka oli nüüdseks täielikus segaduses. „Miks?”
„Sest see on võltsing,” sõnas naine selle vihaleajavalt rahuliku häälega. „Tõeline on peidetud. Anna andeks, aga ma ei usalda oma ema. Ma olen üsna liigutatud, et ta sind palkas…”
„Ma ei tunne sinu ema.”
Summeri naeratus hajus. „Miks sa mind siis jälgisid? Miks sa mulle järele tulid? Kes sa oled?”
Sinu kõige hullem luupainaja, tahtis mees talle öelda. Aga mäng polnud veel läbi ja tal oli veel töö teha.
Ta peab naise hiljem tapma.
3
„Kus Hayashi urn on?”
Summer heitis pimedas autos pilgu mehe rahulikule, oivalisele profiilile. Nüüd kui ta hakkas röövimise adrenaliinilaengust rahunema, hakkas ta asju pisut selgemini nägema. Ja tal hakkas tekkima ääretult õnnetu kahtlus, et tema ohtlik öö pole kaugeltki veel möödas. Miks kurat pidi ta mehele ütlema, et muuseumis olev kauss on võltsing?
„Kindlas kohas,” sõnas naine. „Ma arvan, et peaksid mu nüüd koju viima.”
„Ma ei arva, et see on hea mõte,” lausus mees autot käivitades. „Kui urn just sinna peidetud pole, mis tähendab, et nüüdseks on see arvatavasti juba läinud.”
„Ma pole idioot. Keegi tuhlas mu kodu juba seda otsides läbi. See on peidetud kohta, kust keegi seda ei leia.”
„Kuhu?”
Mnjah. Ta oli silmini jamas, vihma käest räästa all, ja ta polnud seda isegi märganud. Mees sõitis taas kiiresti ning ta ei saanud ust avada ja välja hüpata, isegi kui ta oli seda kümnetes filmides näinud. Ta saaks kohe surma… parem oli selle elegantse võõraga riskida. Mees polnud just sellist tüüpi, kes talle viga teeks.
„Kuule, ma ei tea, kes sa oled või miks sa juhtumisi muuseumis jõlkusid, kui mu ema sind ei saatnud, aga ma ei kavatse sulle midagi rääkida. Ma olen juba niigi liiga palju öelnud. Vii mind koju või viska järgmisel tänavanurgal maha ja ma lähen ise.”
Mees ei kostnud midagi, hoides pilku teel enda ees. Nad suundusid taas kiirtee poole ning sellele jõudes on Summer täiesti lõksus. Võib-olla pääseb ta vaid mõne sinikaga, kui proovib seda autost välja veeremise trikki. Ta libistas käe turvavöö klambri poole, aga mees liikus nii kärmelt, et see hirmutas Summerit, pannes oma kämbla kiiresti tema käele ja tõmmates selle eemale.
„Ära üldse mõtlegi sellele,” sõnas ta veelgi kiirust lisades.
Mees hoidis tema kätt raudses haardes. Summer peaks arvatavasti vastu punnima, teda lööma, ükskõik mida, et tema tähelepanu teelt pöörata. Ta oli täna õhtul ühe avarii üle elanud, arvatavasti elaks üle ka teise, kui see juhtub enne seda, kui nad liiga kiiresti sõidavad. Summer ei teadnud lihtsalt, mis oli riskantsem – selles väikeses autos teelt välja sõita või tolle mehega jääda.
Ta ei tee mulle haiget, ütles Summer endale. Ta ei puuduta teda. Mees oli ta päästnud. Ta pidi vaid sellest usust kinni hoidma, et ta ei satuks paanikasse ega teeks rumalaid vigu.
„Olgu peale,” lausus naine, lõdvestades rusikat, mille ta oli automaatselt moodustanud, ning hetk hiljem lasi mees tema käest lahti. Summer nägi tema profiili mööduvate autode valgussähvatustes ja vahtis teda lummatult. Nii ilus inimene ei saa ju olla mõrtsukas, ega?
Ta viskas selle segava mõtte peast. „Kuhu sa mind viid?”
„Sa ju tahtsid koju minna, eks ole?” Mees sõitis kiirteele ning Summer sulges silmad, olles kindel, et ta ikkagi sureb. Aga hetk hiljem kihutasid nad mööda mitme reisijaga autodele mõeldud sõidurada ikka veel ühes tükis ning ta lasi seni kinni hoitud hingeõhu välja. Kui ta koju jõuab, lukustab ta kõik uksed, koorib rõivad seljast, ronib vanni ega tule sealt kunagi välja.
Ta kippus oma Volvoga liiga kiiresti sõitma ja kui tema oleks rooli taga olnud, oleksid nad tema väikese bangaloni jõudnud viieteist minutiga. Mees jõudis kümnega, peatudes räämas majakese ees ja jättes mootori tööle. Summer oli oma tänavale jõudes püüdnud meeleheitlikult leida viisi, kuidas temast lahti saada, aga see muutus ebaoluliseks, tekitades temas veelgi enam segadust. Ta polnud mehele öelnud, kus ta elab.
„Me oleme kohal,” lausus mees, pannes vabakäigu sisse. „Ma saadaksin su ukseni, aga oletan, et see muudaks su vaid närvilisemaks.”
„Tahad öelda, et lased mul lihtsalt minna?” küsis Summer ettevaatlikkusega, millest kostus lootust.
„Tundub ju nii, kas pole?”
„Ja sa ei ütle, kes sa oled või miks mind jälitasid? Või kuidas teadsid, kus ma elan?”
Mees raputas sõnagi lausumata pead.
„Ma peaksin siis vist end õnneseeneks pidama, mis?” küsis Summer, sirutades käe turvavöö poole. Seekord ei peatanud mees teda ega liigutanud, kui ta ukse avas ja välja lipsas. Tema jalad värisesid pisut, aga tal õnnestus seda varjata, hoides hetkeks uksest kinni. Ta ei tundnud ikka ära, mis auto see on – midagi madalat, voolujoonelist ja kiiret, aga ta polnud piisavalt ehtne californialane, hoolimaks autodest. Ta pidi midagi politseile ütlemiseks välja mõtlema, aga tema pea ei töötanud täisvõimsusel.
Ema polnud talle kahekümne kaheksa aasta jooksul õpetanud midagi kasulikku, aga Hana oli pannud teda igas olukorras viisakalt käituma. Summer klammerdus ukse külge ja kummardus lähemale, piiludes pimedasse autosse. „Äää… aitäh elupäästmise eest,” sõnas ta hädiselt.
Mehe lopsakal, kaunil suul oli vaid aimatav naeratus. „Tühiasi,” lausus ta ning masendav tõde oli see, et ta mõtles seda tõsiselt. Summeri elu ei tähendanud talle midagi. Mitte et peaks, tuletas naine endale meelde. Ta eelistas nähtamatu olla.
Ta tundis mehe silmi end jälgimas, kui ta mööda kitsast kõnniteed oma eesukseni kõndis. Teda haaras samasugune sissetungimise, vallutamise ja kaitse tunne. See oli hullumeelne kombinatsioon kõigist kolmest, kuigi ta polnud päris kindel, kust see kaitseaspekt tuli. Võib-olla sellest, et mees oli enne hirmutamist tema elu päästnud.
Summer sulges enda tagant välisukse, keeras kolm lukku kinni ning toetus siis selle vastu, et hinge tõmmata. Ta kuulis mehe autot ära sõitmas, minema tema elust. Viimane pinge kadus tema kehast, põlved andsid järele ja ta langes põrandale, nõjatudes vastu uksepiita ja