Kolmele Jaapani loodusimele –
Etushi Toyokawale, Yoshiki Hayashile ja Gackt Camuile.
Tänusõnad Karen Harbaugh’le tehnilise nõuande, minu tütrele inspiratsiooni eest ning õele Taffy Toddile, kes kaebab, et ma ei pühenda kunagi ühtegi raamatut talle. Võta heaks, Taffy.
1
Summer Hawthorne’il ei olnud eriti lõbus õhtu, kuigi ta naeratas ja ütles õigetele inimestele õigeid asju. Keegi jälgis teda. Ta oli seda kogu õhtu tundnud, aga tal polnud õrna aimugi, kes see on. Või miks seda tehakse.
Elegantse Sansone’i muuseumi avamise puhul korraldatud vastuvõtt oli väike ja eksklusiivne – ainult väga rikkad ja võimsad kutsuti Santa Monica mägedes asuvasse tillukesse muuseumi oivalist Jaapani keraamika kogu vaatama. Ja kuigi Summer polnud ühte külalisse eriti kiindunud, polnud sel mehel mingit põhjust teda jälgida.
Tema tumelillas kuues särav assistent Micah Jones hiilis tema kõrvale. „Ma jätan su, mu kallis. See asi hakkab otsi kokku tõmbama ja keegi ei igatse minu järele. Ma eeldan, et kõik sujub hästi, ja mulle tehti pakkumine, millest ei saa loobuda.” Ta irvitas.
Summer võpatas ehmunult. „Õel mees,” sõnas ta sõbralikult. „Jätad mu raskel hetkel üksinda. Mine aga. Mul on kõik kontrolli all. Isegi tema pühadus.”
Micah heitis pilgu nende aukülalise poole ja võdistas dramaatiliselt õlgu. „Ma võin jääda ja sind katta…”
„Ei mingil juhul! Tõelise Mõistmise Vennaskond ja nende libe juht on vaid kari kahjutuid segaseid. Hollywoodi usk du jour. Pealegi oled sa liiga kaua tsölibaadis elanud, või nii oled vähemalt kaevanud.”
„Kui sa kannaksid midagi muud peale musta, läheks ka sul õnneks,” lausus Micah, otsekohene nagu alati. „Aga sa näed ikkagi imeline välja.”
„Sa valetad,” sõnas naine rahutust eirates. „Aga ma armastan sind ikkagi. Hoolimata tõsiasjast, et sa lased vastuvõtult varem jalga.”
Micah kinkis talle oma pimestava naeratuse. „Tõeline armastus ei oota kedagi.” Ta kummardus ja andis talle lopsaka musi. „Sa tead, et su tuba on valmis, kui seda vajad. Ära pane lihtsalt tähele mõnuhuilgeid, mis minu magamistoast ehk kostavad.”
„Sa oled väga halb mees,” lausus Summer kiindunult. „Mul pole häda midagi, ma luban. Sa võid end privaatselt hästi tunda.”
Mees saatis talle õhusuudluse ning lonkis läbi rahvamassi, samal ajal kui Summer tema minekut jälgis ja äkilist ebaloogilist rahutustunnet eiras. Tundes taas kord silmi tema selga puurimas.
Ta tundis pooleldi kiusatust Micah tagasi kutsuda ja paluda, et ta ootaks. Vastuvõtt pidi lõppema poole tunni pärast ja siis saab ta järgneda mehele muuseumist välja ning see kummaline pinev tunne kaob.
Aga ta ei olnud oma elus nii kaugele jõudnud põhjendamatule hirmule alla andes. See lihtsalt pidi olema lugupeetud aukülaline, tema pühadus Shirosama. Mehel oli põhjust teda oma värvitutest silmadest jälgida – Summer seisis tema ja auhinna vahel, mille Summeri rumal ema Lianne oli mehele lubanud. Ja Shirosama polnud jõudnud ülemaailmse usuliikumise etteotsa, teadmata, kuidas saada, mida ta tahab.
Shirosama tahtis tema Jaapani kaussi, tõenäoliselt sama palju kui tema ei tahtnud seda talle anda – kaussi, mille tema jaapanlannast lapsehoidja oli talle andnud pisut enne seda, kui ta autoõnnetuses surma sai. See oli veel üks reetmine tema enesekeskse ema poolt, miski, millega ta oli nüüdseks juba harjunud. Summer oli kausi laenanud eksklusiivsele muuseumile, kus ta töötas, et seda tolle usušarlatani käest hoida nii kaua kui võimalik. Aga varem või hiljem pidi judinaid tekitav, sarmikas Shirosama selle endale saama ning Summer ei saanud sinna eriti midagi parata. Vähemalt oli ta selle praeguseks edasi lükanud.
Aga teda ei jälginud Shirosama ega ükski tema valges rüüs alamatest – vähemalt Summeri meelest. Ta tundis kellegi pilku selga puurimas ning pööras ringi, püüdes selle omanikku tabada. Kindlasti mitte vanem asiaatide paar neljateistkümnenda sajandi viirukialuste juures. Ega ka pikk sale mees päikeseprillidega, kes tundus olevat palju rohkem huvitatud vestluskaaslaseks oleva blondiini muljetavaldavast dekolteest kui näitusest. Võib-olla kujutas Summer kõike endale ette.
Ta tundis ära vaid pooled elegantselt riietatud külalised, kes galeriid selleks privaatseks avamiseks täitsid, ja kellelgi polnud põhust olla huvitatud tagasihoidlikust nooremkuraatorist Sansone’i muuseumis. Tema seotus Lianne ja Ralph Lovitzi ning nende Hollywoodi elustiiliga polnud üldiselt teada ning lõuna California standardite järgi oli ta täiesti tavalise välimusega ja ta püüdis seda igati säilitada.
„Tema pühadus soovib teiega rääkida.”
Summer oskas väga hästi oma tundeid varjata ning ta pöördus munga poole, kui meest võis selleks nimetada. Askeetide rühma kohta kippusid Tõelise Mõistmise Vennaskonna jüngrid eriti hästisöödetud olema ning tüse noormees tema ees polnud mingi erand. Tal oli samasugune ümmargune nägu, paljakspöetud pea ja kergelt vagatsev ilme nagu neil kõigil, ja see tekitas Summeris tahtmist tema sandaalis jalal trampida.
Ta oli lapsik ning ta teadis seda. Ta võis mõelda välja vabanduse, aga vastuvõtt hakkas lõppema, abilised saatsid külalisi ära ja tal polnud mingit tõsist põhjust nende aukülalist vältida.
„Loomulikult,” sõnas ta, püüdes oma häälde soojusnooti panna. Keegi oli kolm õhtut tagasi tema maja pahupidi pööranud, kuid mitte midagi võtnud, aga ta teadis kohe, mida oli otsitud. See Jaapani kauss, mida nad ihkasid, oli nüüd nende ees, kaitstud suurepärase turvasüsteemi poolt.
Summer läks teisele poole tuba, tundes end kui hukkamisele minev vang. Ta tundis ikka veel sedasama pilku selga puurimas, aga kõik Shirosama kaaslased, sealhulgas mees ise, olid tema ees. Ta heitis pilgu selja taha, aga seal olid vaid blondiin ja tema kaaslane. Summer otsustas, et ta on paranoiline, otsides häda selja tagant, kui see seisab otse tema ees.
„Dr Hawthorne,” tervitas tema pühadus teda oma vaiksel häälel. „Mul on au.”
See oli eriti vargsi tehtud torge – mees teadis väga hästi, et tema osutas muuseumile au, vähemalt üldise arvamuse järgi. Shirosama oli väga nõutud inimene, tema viibimine seltskonnaüritusel oli suur saavutus.
Erinevalt oma jüngritest polnud ta pead paljaks ajanud – tema lumivalged juuksed olid pikad, langesid õlgadele ning sobisid täiuslikult tema pabervalge naha ja kahvaturoosade silmadega. Valge rüü kattis tema ümmargust keha ning tema käed olid pehmed ja töntsakad. Ta oli karismaatiline kergesti mõjutatavate, näiteks Summeri udupeast ema jaoks. Kahjutu. Kui teda just ei takistatud ning Summer tegi seda.
Aga naine teadis, kuidas seda mängu mängida. „Teie teete meile au, teie pühadus.” Ta isegi ei kogelenud seda öeldes.
„Ja kas see on kauss, millest teie ema rääkis?” küsis mees vaikselt. „Huvitav, et sellel pole mingit tähtsat päritolu, aga te panite selle ikkagi välja.”
Shirosama teadis sama hästi kui tema, et naine oli selle näitusele pannud, et seda tema käest hoida. „Me uurime selle tausta, teie pühadus,” lausus Summer, mis oli ka täielik tõde. „Seni väärib nii kaunis ese nägemist ja me olime valmis avama Jaapani keraamika näitust. Tundus loogiline seda välja panna.”
„Loogiline,” kordas mees. „Mind huvitab kõik, mida selle eseme kohta teada saate. Ma olen keraamikas omamoodi ekspert ja ma pole kunagi sellist sinist tooni näinud. Äkki laenate seda mulle, et saaksin seda lähemalt uurida ja teid aidata.”
„Te olete väga lahke,” pomises Summer. „Aga ma olen kindel, et kausil on väike rahaline väärtus – see oli lihtsalt kingitus minu hoidjalt ning mina pean seda seetõttu kalliks. Kui sellel on siiski märkimisväärne väärtus, tagastaksin selle Jaapani valitsusele.”
Shirosama sõbralikku naeratust ei varjutanud miski. „Te olete sama helde ja auväärne kui teie ema.”
Summer surus turtsatuse alla. Sellest ei piisanud, et Lianne suunas tohutuid rahasummasid Tõelise Mõistmise Vennaskonnale, millel näis olevat kustutamatu rahajanu. Summeri Jaapani kaussi nad ei saa, ükskõik kui väga nad seda tahtvat ei tundunud. Ta teadis, miks Lianne tahtis sellest lahti saada. Ralph oli talle öelnud, et see on väärtuslik, ning Lianne oli Summeri hoidja peale alati armukade olnud. Hana-san oli ema – roll,