Ja madal, kaunis Lianne tahtis selle anda oma hetkeguru kätesse. Üle Summeri laiba.
„Teie ema on väljendanud suurt kurbust, et te pole viimasel ajal tema juures käinud,” lisas mees oma pehme, sujuva häälega. „Ta soovib teiega rahu sõlmida.”
„Kui lahke,” pomises Summer. Lianne Lovitz eelistas, et tema tütar oleks võimalikult kaugel – maailma on neetult raske veenda, et oled neljakümnendate eluaastate alguses, kui kusagil tolkneb kahekümnendate eluaastate lõpus olev tütar. Kui Shirosama tahtis, et ta veel midagi ütleks, siis ta ei kavatsenud seda teha; tema suhted emaga polnud mehe asi.
Shirosama pöördus, et heita pilk keraamilisele kausile. „Te teate, et ta lubas selle mulle?”
Midagi ei saanud võrrelda otse asja juurde asumisega. „Ja teie teate, et see polnud tema lubada, teie pühadus,” sõnas Summer oivalise viisakusega.
„Ma mõistan,” pomises Shirosama, kuigi Summeril polnud kahtlust, et ema oli ta kõigega kurssi viinud. „Aga kas te ei leia, et selle peaks viima tagasi selle õigesse kohta Jaapanisse? Pühamusse, kuhu see kuulub?”
„Peaaegu kõik siin ruumis peaks olema Jaapanis,” sõnas naine. Sealhulgas ka teie, lisas ta vaikides. „Äkki peaksin kunstiministeeriumiga ühendust võtma ja vaatama, ega nemad sellest huvitatud pole.”
Oli haruldane, et ilma pigmendita nahaga inimene muutub veelgi kahvatumaks. „Ma kahtlen, kas see on vajalik. Ma naasen mõne aja pärast Jaapanisse – võin ise teie eest järelpärimisi teha.”
Summer kummardas, nagu Hana oli talle õpetanud. „See oleks teist väga lahke,” vastas ta oivalise viisakusega. Ta oli kuulnud kuulujutte, et Shirosama ja tema Vennaskond polnud Jaapanis eriti hea mainega – arvatavasti oli selle taga usaldamatus, mis oli kogunenud pärast närvigaasirünnakuid Tokyo metroodes enam kui kümme aastat tagasi, mille korraldas äärmuslik viimsepäeva fanaatikute sekt. Jaapani valitsus kaldus alternatiivreligioonidesse ettevaatlikult suhtuma, isegi sellistesse, mis olid imalalt heategevusele suunatud, nagu Tõelise Mõistmise Vennaskond. Aga Shirosama oli oma töös osav ja arvatavasti oli tema enesepetjatest jüngrite hulgas ka valitsuse ministreid. Kui ta kausi neile annab, võib see sama hästi ka mehe kätte langeda.
Shirosama vahtis kaussi, mis istus süütu iluga ereda valguse all. „Ma lubasin teie emale, et toome teid täna õhtul pärast vastuvõttu külla,” sõnas mees teemat muutes. „Ta tahab väga teid näha ja võimalikke arusaamatusi siluda.”
„Ma kardan, et see on võimatu,” lausus Summer. „Mul on täna õhtul liiga palju tegemist. Ma helistan talle ja vaatan, kas saame mõne päeva pärast lõunasöögiks kokku.”
„Ta tahab teid täna õhtul näha. Ma ei saa eirata oma kohust viia taas kokku teineteisest võõrdunud ema ja tütre.” Mehe rikkalikus helisevas hääles oli teravust vaid aimata. Mõni ime, et ta suutis tuhandeid lummata. Aga Summer Hawthorne’i ei suutnud libekeelsed vanamehed nii kergesti lummata.
„Mul on kahju,” sõnas naine. „Mul on kiire.” Ja enne kui Shirosama jõudis veel midagi öelda, pööras Summer ringi ja suundus toitlustajate kaheldava kaitse poole ja peitis end nende taha, samal ajal kui Shirosama aeglaselt ja liuglevalt väljapääsu poole suundus, olles ümbritsetud oma kaaskonnast.
Summer tundis kiusatust hakata šampanjaklaase koristama ja neid köögialasse viima, ükskõik mida, et tal tegemist oleks, aga neil oli selle jaoks terve kelnerite armee ning see oleks veider olnud. Muuseumi külalised olid lahkunud, sealhulgas ka too pikk mees ja tema bimbo, ning Summeril polnud enam seda kummalist tunnet abaluude vahel. Nüüd oli see kõhus ning ta teadis täpselt, kes oli teda varjatud vaenulikkusega jälginud. Shirosama.
Toitlustajad olid neetult asjalikud, pühkides kõik puhtaks rekordajaga ja jättes Summeri hoonesse üksi tubli pool tundi enne seda, kui öövalvurid pidid saabuma. Vastuvõtt oli varakult lõppenud, kuid Sansone’i turvasüsteem oli suurepärane ning Summer ei muretsenud hindamatute kunstiteoste ohutuse pärast. Ega keraamilise kausi pärast, mille Hana-san oli tema hoolde jätnud. Shirosama teadis, kus see on, ning keegi ei murra uuesti tema majja sisse ega häiri teda, kui on teada, et kaussi pole seal. Aarde näitusele välja panek oli olnud takistav samm ja kasulik liigutus.
Summer kustutas viimased tuled ning pani tööle infrapunakiirte ja soojussensoritega valvesüsteemi. Seejärel viskas ta jalast kõrgekontsalised kingad, mida ta oli end kandma sundinud, ja paterdas paljajalu läbi kreekapärase villa tohutu marmorist koridori, mis ümbritses sissepääsu. Kuu paistis, paks sirp rippus mägede kohal ja isegi neid ümbritseva lõputu linna valguses säras see selgelt ja säravalt. Summer vaatas seda hetkeks ja hingas seda taevalikku ilu sisse. Päev oli olnud pikk ja pinev, aga see oli peaaegu möödas. Ta pidi vaid ronima oma vanasse Volvo furgooni ja sõitma koju, kus ta saab riided seljast koorida, klaasi veini juua ja liguneda puidust vannis, mis oli olnud tema ainuke ekstravagantne ost.
Äkitselt ta polnud enam üksi. Ta tundis endal taas neid silmi, mis teda jälgisid, nende intensiivsus teda füüsiliselt tõmbamas. Summer vaatas ringi nii muretult kui suutis, aga kedagi polnud näha. Sansone’i ümbrus pakkus rikkalikult kohti, kus end peita ja luurata – keegi võis olla kaheksateistkümnenda sajandi lehtlas keset formaalseid aedu paremal pool või peita end põõsaste taga vasakul. Summer oli auto parkinud parkla tagumisse otsa, et külalistele ruumi jätta, ja see oli masina kohal rippuvate puude all varjus. Üheks põgusaks argpükslikuks hetkeks kaalus naine tagasi muuseumi minemist ja turvameeste saabumise ootamist.
Aga ta oli kurnatud ning otsustas, et kujutlusvõime mängib tema meeltega. Ta oli Micah’ juures ööbinud pärast seda, kui tema majja sisse murti, aga viimane, mida ta tahtis, oli segada oma parima sõbra äsja elluäratatud armuelu. Pealegi igatses ta oma voodi järele.
Valvurid jõuavad varsti kohale ja kui terve murdvaraste armee otsustab välja ilmuda, ei saa tema sinna suurt parata. Kui ta nii kaua ootab, jääb ta arvatavasti rooli taga magama. Ei, ta mõtles absurdsusi ja oli paranoiline. Keegi ei tahtnud talle midagi teha, isegi mitte ahne Shirosama. Ta ei tahtnud Summerit. Ta tahtis kaussi, kuigi naisel polnud aimugi, miks.
Summer hakkas mööda teed edasi minema, tillukesed valged kruusakivid paljaste taldade all teravad, ja ta vandus endamisi. Miski ei saanud teda sundida toppima jalgu tagasi kõrgekontsalistesse kingadesse, aga võib-olla räägib ta direktorite nõukoguga parkla asfalteerimisest, selle asemel et seda ilu pärast tillukeste kivikestega üle puistata.
Tema auto oli liiga vana, et sellel kesklukk oleks, ja ta oli pistnud võtme lukuauku, et seda avada, kui ta kuulis heli, nii vaikset, et ta võis seda ka ette kujutada. Ta tõstis järsult pea ja vaatas enda ümber pimedusse – ta tundis taas seda pilku –, kui äkitselt läks tema Volvo uks lahti ning keegi kargas talle kallale, paisates ta maha, nii et tillukesed kivid kaevusid tema selga, kui mingi riie tema näo kattis ja ta tundis lämmatavat pimedust enda ümber sulgumas.
2
Ta ei kavatsenudki võitluseta alla anda. Ta virutas kõvasti jalaga, aga paljad jalad polnud just suurem asi kaitsevahend ning kes iganes autos peidus ei olnud, oli tugev, põimis jämedad käsivarred tema ümber ja lohistas ta üle kivide. Summer hakkas kisama, karjudes valjusti appi, ja miski andis tema peale lopsu. Ta kuulis vaikseid ja summutatud hääli ning hetk hiljem ebameeldivat pagasiruumi avamise heli. Ta punnis vastu, aga veel üks kätepaar tuli appi ning ta visati pagasiruumi ja luuk virutati kinni enne, kui ta suutis neid takistada.
Ta lükkas eemale õhukese teki ning hakkas pagasiruumi luuki jalgade ja rusikatega taguma. Ta oli mingis luksusautos – ruum oli hiiglaslik ja seal oli vaip maas – ja tal oli üsna hea ettekujutus sellest, kes oli seda teinud. Tõelise Mõistmise Vennaskond oli tuntud selle poolest, et nad said, mida tahtsid, ja keegi teine peale Shirosama ei tahtnud temalt midagi. Ta põtkis taas jalaga ja karjus vangistajate peale, kuni keegi virutas vastu pagasiruumi valju tümaka, mis oleks odavama auto metalli mõlgi jätnud.
Ja hetk hiljem asus sõiduk liikvele mööda pikka kurvilist teed, mis Sansone’ist välja viis, sõites ohtlikult kiirelt ja raputades teda pagasiruumis nagu