Osalemiseks on vaja toetavat keskkonda, kus õppijad/osalejad saavad julgelt harjutustes ja protsessides kaasa lüüa. Oluline on suhelda osalejatega läbipaistvalt ja ausalt, rääkides otsekoheselt ka osalemise piirangutest. Parem on osalemise piirangud kohe teatavaks teha, kui üritada olukorda manipuleerida või osalust mängida.
Koostöös õppimine
Teistest inimestest lugupidamise ja koostöö õppimine on üks inimõigustealase hariduse eesmärke. Koostöös õppimine aitab inimestel näha, kuidas nad saavad nii neile endile kui ka kõigile rühma liikmetele kasulike tulemuste nimel ühiselt töötada. Koostöös õppimine soodustab suuremaid saavutusi ja paremat sooritust, hoolivamaid, toetavamaid ja pühendunumaid suhteid, suuremat sotsiaalset pädevust ja eneseväärikust. See vastandub olukorrale, kus õpe on rajatud konkurentsile. Konkurentsil põhinev õppimine kipub tihtipeale soodustama iseenda huvide eelistamist, lugupidamatust kaasõppijate vastu ja võitjate ülbust, samas kui kaotajaid ähvardab motivatsiooni ja eneseväärikuse kadumise oht.
Kogemuspõhine õpe
Kogemus- või avastuspõhine õpe on inimõigustealase hariduse nurgakivi, sest inimõigustealaseid põhioskusi ja väärtushinnanguid, näiteks suhtlemine, kriitiline mõtlemine, huvikaitse, sallivus ja lugupidamine, ei saa õpetada. Need tuleb omandada kogemuste põhjal ja harjutamise käigus.
Teadlikkus inimõigustest on oluline, aga ainult sellest ei piisa. Noored peaksid õppima märksa sügavamalt mõistma seda, kuidas inimõigused kasvavad välja inimeste vajadustest ning miks need õigused vajavad kaitset. Näiteks kui noored ei ole rassilise diskrimineerimisega otseselt kokku puutunud, võivad nad arvata, et see teema neid ei puuduta. Inimõiguste perspektiivist ei ole selline seisukoht vastuvõetav, sest iga inimese ülesanne on kõikjal kaitsta teiste inimõigusi.
Ainult kogemused ei ole õppimiseks piisavad.
Kompass võimaldab õppijatel saada kogemusi mitmesuguste harjutuste abil, näiteks rollimängud ja juhtumivaatlused, kus esitatakse osalejatele läbikaalumiseks küsimusi ja probleeme. Kuid ka kogemused üksinda ei ole piisavad. Et kogemustest midagi õppida, tuleb nende üle arutleda, järeldusi teha ning õpitut praktikas rakendada: ilma kinnistamiseta läheb õpitu kaotsi.
David Kolbi kogemusliku õppimise tsükkel
Aastal 1984 avaldas David Kolb teose „Experiential learning: experience as the source of learning and development” (Kogemuslik õpe: kogemus kui teadmiste ja arengu allikas). Tema teooria kohaselt koosneb õppeprotsess neljast etapist.
Kõik Kompassis kirjeldatud harjutused põhinevad sellel mudelil. Protsess algab teatud kogemusest (plaanitud sündmus/stiimul/tegevus, nt rollimäng), millele järgneb analüüs (2. etapp) ja hindamine (3. etapp). Iga harjutuse kirjelduse juures on esitatud soovituslikke suunavaid küsimusi, mis aitavad osalejatel toimunu ja oma kogemuste üle arutleda ning võrrelda seda varasemate teadmiste ja üldise maailmapildiga. Lõpuks jõuavad osalejad 4. etappi, kus õpitut rakendatakse praktikas. Kompassis antakse soovitusi jätkutegevusteks ning pakutakse võimalusi, kuidas noored saaksid õpitut kasutada praktilises tegutsemises oma kogukonna heaks. Oluline on mõista, et kõik neli etappi on õppeprotsessi lahutamatud osad. Ilma arutlemata ei teki inimestes mõistmist ning õpe jääb kasutuks, kui seda praktikas ei rakendata. Harjutuse läbimine (1. etapp) ilma sellele järgnevate etappideta on võrreldav inimõigustealase hariduse põhimõtete rikkumisega.
Mõnda inimest võib siin sisalduv ühiskondlike muutuste soov ärevaks teha ning neile võib tunduda, et aktivismi edendamine on liiast. Ärevuseks pole siiski põhjust. Inimõigustealase hariduse pakkujatena tahame saavutada seda, et inimõigused läheksid noortele korda, ning anda neile töövahendid, mis võimaldavad tegutseda siis, kui see tundub vajalik.
Siinkohal tuleks võib-olla selgitada, kuidas on Kompassis kasutatud sõna „harjutus”. Ühelt poolt nimetame nõnda õppimistsükli 1. etappi kuuluvat stiimulit, meetodit või sündmust, kuid teisalt peame sellega silmas ka harjutust tervikuna, mis hõlmab õppimistsükli kõiki nelja etappi. Praktikas peaks selle sõna kasutuskonteksti põhjal olema selge, kas juttu on ainult algstiimulist või tervikprotsessist, mis hõlmab analüüsi, hindamist, tegutsemist ja jätkutegevusi.
Õppijakesksus
Inimõigustealasel haridusel on väga selge eesmärk: võimaldada õppimist inimõiguste kohta, nende nimel ja nende kaudu. Kuigi teadmised inimõigustest ja pädevus nende teostamiseks kuuluvad täiel määral inimõigustealase hariduse juurde, on selle keskmeks siiski õppija või osaleja. Peamine pole see, mida korraldaja või õpetaja edastab, samuti mitte õppe sisu („Tänases tunnis käsitleme surmanuhtlust”). Kesksel kohal on ikkagi õppija/osaleja, sest kõige olulisem on see, mida ta tegelikult omandab või kuidas ta õpetatust või kogetust ise aru saab. Ainult nii muutub õppesisu osalejale isiklikult oluliseks (või üldse mitte oluliseks – ka selliseid olukordi tuleb märgata) ning omandab suurema tõenäosusega praktilise tähenduse. Õppijakesksusega kaasneb ka mitmeid muid eeldusi ja tagajärgi, sealhulgas korraldaja valmisolek kohandada õppe sisu ja taset vastavalt osalejate tegelikele kogemustele. Kompassi koostamise käigus ütlesime sellise tööprotsessi kohta, et „alustada tuleb inimestest”.
2.3 Inimõigustealane haridus, protsess ja väljundid
Kompassis kasutatud põhilised õppemeetodid (koostöös õppimine, osalus ja kogemuspõhine õpe) saavad kokku harjutustes ning neile järgnevates aruteludes ja jätkutegevustes. Tulemuseks on protsess, mis
• lähtub inimeste olemasolevatest teadmistest, arvamustest ja kogemustest ning võimaldab neil sellelt pinnalt otsida ja ühiselt avastada uusi ideid ja kogemusi (õppimine inimõiguste kohta);
• innustab noori osalema, vestlustes sõna võtma ning võimalikult palju üksteiselt õppima (õppimine inimõiguste kaudu);
• aitab inimestel teisendada õpitut lihtsateks, kuid tõhusateks tegevusteks, millega nad saavad näidata oma vastuseisu ebaõiglusele, ebavõrdsusele ja inimõiguste rikkumisele (õppimine inimõiguste nimel).
Et õpe oleks tõhus, peavad inimõigustealase hariduse praktikud alati silmas pidama soovitud eesmärki: inimõiguste vallas haritud noored inimesed, isegi kui nad otsustavad jääda passiivseks. Praktikas ei eristata inimõigustealase hariduse protsessi ja tulemust. Harjutuste kaudu moodustub neist üks tervik, mille protsess ja sisu, meetod ja tulemused on vastastikku üksteisest sõltuvad. Sarnast mõtteviisi kajastab Mahatma Gandhile omistatud tsitaat: „Rahuni ei vii ükski tee. Rahu ongi tee!”
Samuti nagu me püüdsime loetleda inimõiguste kultuuri tunnuseid, nii püüdsime käsiraamatus loetleda ka inimõiguste vallas haritud isiku teadmisi, oskusi ja hoiakuid. Vastavate pädevuste põhjal töötasime seejärel välja harjutuste eesmärgid.
Üldiselt kirjeldame inimõigustealase hariduse väljundit teadmiste, arusaamade, oskuste ja hoiakute alusel.
• Teadlikkus ja arusaamine inimõigustest, et olla võimeline ära tundma inimõiguste rikkumisi: õpe selle kohta, mis on inimõigused, kuidas saaks neid antud riigis kaitsta, millised asutused nende kaitsmisega tegelevad, millised rahvusvahelised dokumendid kehtivad, millised on osalejate/noorte endi õigused (õppimine inimõiguste kohta).
• Oskused ja võimed iseenda ja teiste inimõigusi kaitsta: teadlikkuse suurendamine, huvikaitse ja kampaaniate korraldamine, suutlikkus pöörduda asjaomaste ametiasutuste või ajakirjanduse poole jne (õppimine inimõiguste nimel).
Lugupidav suhtumine inimõigustesse, mis takistab teiste õiguste tahtlikku rikkumist ning suunab osalejaid elama inimõiguste alusväärtuste järgi. See on inimõiguste „horisontaalne mõõde” ehk inimõiguste avaldumine inimeste endi suhetes, mitte üksnes inimeste ja riigiasutuste