Kedagi ei tohiks kritiseerida selle eest, et ta õpetab inimõiguste alusväärtusi.
Maailmaharidus
Maailmahariduses mõistetakse, et teemale tuleb läheneda terviklikult, sest meie maailma sotsiaalsed, majanduslikud, keskkonnaalased ja poliitilised aspektid on tugevalt üksteisega seotud, ning maailmakodanikena on meil vastutus kõigi maailma inimeste ees.
Maastrichti maailmahariduse deklaratsioonis (2002)9 öeldakse, et maailmaharidus on haridus, mis avab inimeste silmad ja meele globaliseerunud maailma tegelikkusele ning ärgitab looma maailma, kus on suurem õiglus, võrdsus ja inimõigused kõigi jaoks. See hõlmab haridust arengu, inimõiguste, jätkusuutlikkuse, rahu ja konflikti ennetamise ning mitmekultuursuse kohta.
Meie maailma sotsiaalsete, majanduslike, keskkondlike ja poliitiliste aspektide käsitlemisel inimõigustest lähtumine võimaldab maailmaharidusega tegelejatel pakutavat õpet rikastada.
Kuna maailmahariduse tegevused innustavad õppijaid ja pedagooge uuenduslike harjutuste abil ühiselt maailma probleeme lahkama, aitavad need tänapäeva maailma keerukat tegelikkust ja protsesse paremini mõista. Püütakse arendada väärtusi, hoiakuid, teadmisi ja oskusi, mis võimaldavad inimestel üha tihedamalt kokku kasvavas maailmas toime tulla, seda mõista ja selle probleeme lahendada, ning suurendada maailmakodanike vastutustunnet kogu maailma suhtes.
Kompass sisaldab tervet hulka teema „globaliseerumine” alla kuuluvaid harjutusi, sest paljudel inimõigustega seotud küsimustel on tänapäeval väga oluline ülemaailmne mõõde. Näiteks leheküljel 115 esitatud harjutuses „Kas ma võin siseneda?” saavad osalejad mängida varjupaigataotlejat.
Mitmekultuuriline haridus
Mitmekultuurilise hariduse eesmärk on kasvatada kultuuridevahelist mõistmist, uurides eri kultuuride ja rahvaste sarnasusi ja erinevusi. Kultuuridevahelise mõistmise puudumine põhjustab sageli kohalikul ja globaalsel tasandil rassilist diskrimineerimist, sallimatust, halvakspanu ja vägivalda. Kõigis ühiskondades esinevad kurvad näited rassismist, diskrimineerimisest ja vägivallast iseloomustavad ilmekalt probleeme, mis tekivad juhul, kui inimesed ei suuda teiste kultuuride esindajaid austada ega nendega koos elada.
Konfliktide põhjused pole kunagi lihtsad, kuid sallimatuse ja diskrimineerimise algpõhjused peituvad tavaliselt ressursside ebavõrdses jagamises ning ebavõrdsetes poliitilistes ja sotsiaalsetes õigustes. Seega oleks mitmekultuurilise haridusega tegelejate jaoks loogiline lähtuda õiguste perspektiivist, mille kohta nad leiavad Kompassist ja teistest Euroopa Nõukogu publikatsioonidest rohkesti toetavat materjali.
Euroopa Nõukogu noortesektsioon on teinud mitmekultuurilise hariduse valdkonnas palju tööd, seda eriti Euroopa noortekeskuste ja Euroopa Noortefondi kaudu. Aastal 1995 käivitati rassismi, ksenofoobia, antisemitismi ja sallimatuse vastu suunatud kampaania All Different – All Equal, millega taheti pakkuda vastukaalu vähemusrühmade vastu suunatud rassilisele vaenulikkusele ja sallimatusele.10 Kampaania jaoks koostatud õppematerjalide paketist sai Kompassi eelkäija ning see sisaldab mitmeid kasulikke harjutusi, mis täiendavad Kompassis teema „diskrimineerimine ja sallimatus” all esitatud harjutusi.
Rassismivastane kasvatus
Rassismivastase kasvatuse eesmärk on nõrgestada sajandeid valitsenud rassihoiakute ja – ideoloogiate mõju, lähtudes eeldusest, et me elame mitmekultuurilises demokraatlikus ühiskonnas, kus kõigil kodanikel on õigus võrdsusele ja õiglusele. Teisiti öeldes: õigustel põhinev lähenemisviis on tihedalt seotud mitmekultuurilise haridusega.
Rassismivastase kasvatusega tegelejatele on heaks lähtekohaks Kompassi temaatiline alajaotis „diskrimineerimine ja sallimatus” ning vastavad harjutused. Kui teid huvitavad omaealiste koolituse meetodid, leiate täiendavaid ideid ka Euroopa Nõukogu publikatsioonist Domino.
Euroopa Nõukogus on inimõiguste ning rassismivastase kasvatuse ja tegevuse teemadega tegelemiseks loodud rassismi ja sallimatuse vastane Euroopa komisjon. Komisjoni eesmärk on võidelda rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia, antisemitismi ja sallimatuse vastu kogu Euroopas, lähtudes inimõiguste kaitse aspektist. Selle töö aluseks on Euroopa inimõiguste konventsioon koos lisaprotokollidega ja seotud pretsedendiõigus.
Arenguharidus
Inimõiguste ülddeklaratsioon ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt sisaldavad mitmeid artikleid, mis seostuvad inimeste õigusega arengule. Neis artiklites käsitletakse näiteks ühiskondliku arengu ja parema elatustaseme edendamist, õigust mittediskrimineerimisele, õigust ühiskonnaelus osaleda, õigust piisavale elatustasemele ja enesemääramisõigust. Samuti nähakse neis ette inimeste õigus ühiskondlikule ja rahvusvahelisele korrale, mis võimaldab deklaratsioonis nimetatud õigusi ja vabadusi täielikult teostada.
Inimõigused on arenguhariduses oluline mõõde.
Otseselt arenguõigust käsitleb ÜRO 1986. aasta arenguõiguse deklaratsioon, mis võeti vastu ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga 41/128. Õigus arengule, mida kinnitati 1993. aasta Viini deklaratsiooniga, on inimestele ühiselt kuuluv grupiõigus, eristudes sellisena üksikisikutele kuuluvatest õigustest.
Arenguharidusega tegelejad juba mõistavad, et inimõigused moodustavad nende tööst olulise osa. Siiski ei pruugi nad oma tegevuses alati lähtuda õiguste aspektist. Tavapäraselt on arenguhariduses uuritud põhjapoolsetes „arenenud” maades ja lõunapoolsetes „arenevates” maades elavate inimeste seoseid ning püütud mõista inimeste elu kujundavaid majanduslikke, sotsiaalseid, poliitilisi ja keskkonnaga seotud jõude. Meie leiame, et inimõiguste perspektiivist lähtumine annab sellele tööle täiendava stiimuli. Lisaks aitavad Kompassis pakutud harjutused arendada inimeste oskusi, hoiakuid ja väärtushinnanguid, mis võimaldavad neil ühiselt ühiskondlike muutuste nimel tegutseda – see on arenguharidusele oluline eesmärk.
Kõige otsesemalt on arenguharidusega seotud sellised Kompassi teemad nagu „tööelu”, „vaesus”, „tervis”, „globaliseerumine” ja „keskkond”.
Säästva arengu haridus / keskkonnaharidus
Kui me tahaksime keskkonnaküsimustes lähtuda inimõiguste perspektiivist, võiks üheks lähtekohaks olla inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 25: õigus piisavale elatustasemele, sealhulgas toit, riietus ja eluase. Kuna inimkond sõltub tervest ja kestlikust keskkonnast, seostub vajadus tagada kogu maailma ja tulevaste põlvede inimeste inimõigusi paratamatult ka keskkonnateemadega. Praegusel ajal räägitakse mõnikord isegi vajadusest tunnustada õigust keskkonnale kui eraldi inimõigust.
Keskkond hoiab meid elus ja võimaldab meil järgida teatud elustiili. Samas on ammu selge, et meie planeedi varud ei ole lõputud ning inimkonna tegevus avaldab keskkonna tervisele ja inimeste heaolule ränka mõju. Sellest aspektist tuleb edasise majandusarenguga seotud küsimusi käsitledes kaaluda ka selle hinda inimkonna ja looduse jaoks tervikuna. Keskkonnaharidus tahab tõmmata sellistele küsimustele üldsuse tähelepanu ning suurendada hoolivust ja lugupidamist maailma loodusvarade suhtes.
Sageli keskkonnaharidusega seotud säästva arengu haridus rõhutab samuti vajadust suhtuda keskkonna- ja arenguteemadesse terviklikult. Termin „säästev areng” muutus üldkasutatavaks pärast 1992. aasta Rio de Janeiro tippkohtumist ning see tähendab arengut, mille puhul praegusi vajadusi ei rahuldata tulevaste põlvede arvelt. Seega seisneb säästvus maailma eest hoolitsemises nii, et see oleks tulevastele põlvedele elamiseks kõlbulik. Järelikult lähtub säästvuse idee õiglusest ja võrdsusest ehk inimõiguste alusväärtustest.
UNESCO