«Siis tädi muretses preilile selle koha siin?» küsis kojamadam vahele.
«Jah, tädi muretses, ja kui ma sinna lähen, siis toon passi ära, nii et homme siis…»
«Tädi on siis härraga tuttav või ehk sugulasi koguni?» päris kojamadam, kel poleks nagu Irma passi ja tema «meldimise» vastu enam põrmugi huvi.
«Seda just mitte,» lausus Irma, ilma et oleks õieti teadnud, mis vastata, sest ta juba aimas, et asjandus, mille eest härra oli teda hoiatanud, hakkas juba liikuma.
«Nojah, muidugi,» oli kojamadam nõus, «nii et sugulane ei ole siis, ainult tuttav. Kui preililt küsida tohib, kas ammugi juba tuttavad või alles nüüd?»
«Seda ma ei tea, pole tädilt küsinud, tulin hiljuti maalt, nii et homme siis…» rääkis Irma.
«Ah preilid tulid alles hiljuti maalt!» imestas kojaeit. «Ärge pange pahaks, aga kas peretütreid või midagi muud niisukest, nagu on kaupmehed, kingsepad, puusärgitegijad, paljugi mis ei ole laias ilmas?»
«Ei see, teine ega kolmas,» vastas Irma ja lisas ruttu juurde: «Täna toon tädi juurest passi ära, nii et homme võite sisse kirjutada.» Ütles ja sulges ukse.
Seks korraks oli see «asjandus» läbi. Jumal tänatud, et härra oli ette hoiatanud, muidu oleks Irma ei tea mis endast ja teistest kokku rääkinud. Aga nüüdki oli ta ehk liiga öelnud. Kuid olgu, järgmisel korral on ta juba targem, sest on juba paremini ette valmistatud. Selle lohutusega hakkas ta tube korraldama, püüdes tädi tarku õpetusi silmas pidada: tolmu pühkides asju mitte katki murda, mitte maha pillata ja ikka endisele kohale panna, ikka endistpidi. Kui muidu meeles ei seisa, siis enne hoolega vaadata, mitmel korral vaadata, majakord ära õppida, pähe panna ja siis peale hakata.
Nõnda siis Irma algaski nii-öelda majakorra «pähetuupimisega» – käis mööda tube ja vaatles, puutus ühte asja siin, teist seal, katsus avada mõnda sahtlit või ust, sest ka need kuulusid ju majakorra hulka. Viimaks jäi peatuma raamatukapi ette, mille uste ülemiste klaasosade läbi paistsid säravad kuldköited. Katsus lugeda nimesid, ja et seda oleks mugavam teha, avas teise uksepoole, kus võti ees. Oma üllatuseks leidis ainult ülemiselt kapiriiulilt raamatud, nimelt need, mis särasid oma kullatud selgadega läbi klaaside, kuna allpool asusid muud elutarbed: albumid, moelehed, vanad ajalehed ja kirjad, pappkarbid kas tühjalt või mingisuguse rimpsu-rämpsuga kehakatte alalt, vanad kingad ja tuhvlid, paar uusi kalosse jne.
Raamatukapilt Irma siirdus riidekapile, sest kui juba kappe tundma õppida, siis põhjalikult. Riidekapi ühel poolel oli kolm värvilist ülikonda, peale selle smoking ja frakk. Teine kapipool oli lukus. Tähendab, seal on õe riided, mõtles Irma ja tal tõusis kange uudishimu neid näha, ta hakkas otse põlema nende järele. Aga kus võiks see võti olla. Muidugi, õde võttis selle endaga kaasa. Aga siis tuli Irmale hea mõte: ehk on mõlemal kapipoolel sama võti. Läks ja katsus: just nõnda. Kuid suur oli tema pettumus ja ka üllatus, kui leidis teiselt poolelt ainult pesusahtlid. Õige! Nõnda see pidigi ju olema, sest pesu tarvis polnud majas mingit muud kohta. Aga kus on siis härra õe riided, kus nad võiksid üldse olla? Irma käis mööda korterit, arutas ja vaatles. Ei kuskil! otsustas ta lõpuks. Õde pidi omad riided kõik kaasa võtma. Aga milleks seda, kui ta sõitis ainult paariks päevaks, nagu härra ütles? Või polnudki tal rohkem riideid kui aga need, mis seljas? Nii et vennal oleks oma viis, kuus vahetust, õel ainult üks või kaks: üks seljas, teine, kolmas käsikohvris? Aga kusagil peab ometi mõni pesutükk leiduma, mõni sukk või midagi selletaolist. Aga ei leidunud, Irma näppu või silma igatahes ei puutunud midagi, otsis ta nii palju kui tahes.
See mõjus, nagu oleks ta sattunud mingisuguse kuriteo jälile. Irma seisis hulk aega keset tuba ja mõtles. Siis hakkas ta kärmesti tööle, aga mõtted vilasid ikka endiselt peas ringi. Nad vilasid seal siiski veel, kui ta läks juba uksest välja, et tädi poole tõtata ja temaga aru pidada. Puudus vähe, siis oleks Irma ka oma kohvri ja paki kaasa võtnud ja alatiseks jalga lasknud, jättes lauale mõned viisakad read seletuseks, et see koht temale ei sobi. Kuid mis peale hakata? Kuhu minna? Kust sellinegi uus koht saada? Ja mille poolest oleks uus parem kui see? Nii siis – kõigepealt tädiga nõu pidama, võib-olla pole asi ometi nii hull, kui Irma kardab. Ehk on härral ometi õde olemas ja kõik. Pealegi, mõne päeva võiks ikkagi vaadata, selle ajaga ei saa midagi erilist sündida.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.