Aga kinosolemine ei kujundunud Irmale nii lõbusaks kui sinna minemine. Alguses oli kõik hea, sest siis oli ruumi laialt, nii et Irma ja Lonni võisid asuda kahekesi peaaegu tühjale toolide reale, ainult vastu seina istusid noormees ja neiu, kes sosistasid ja kihistasid vahetpidamata. Pealegi, esimene tükk oli kerge jant, mis ajas rahva ühes Lonniga laginal naerma, aga Irma ei mõistnud hästi, mille üle siin nii väga naerda. Teise tükiga muutus seisukord hoopis: see oli Irma arvates tõsine ja raske eludraama noore neiu elust, kes meenutas Irmale kangesti teda ennast. Ja selle noore neiu võistlejaks, tema nii-öelda kurjaks ja kiusakaks saatuseks oli teine neiu, kes oma julguse ja kavalusega, aga ka välimusega nagu välja valitud Lonni. Tõepoolest, Irmale näis, et just neist kahest oligi selles haledas filmis juttu. Ja Irmal hakkas iseendast kinodraamat vaadates hirmus kahju, nii et pisarad aina tükkisid ja tükkisid kurgust silmi. Aga ta hoidis neid kõigest väest tagasi, kartes Lonni ja teiste inimeste naeru. Eriti käis tal hinge peale tema kõrvale asunud tüse härrasmees, kes hoidis oma «kõva» põlvil, surus küünarnuki nii tugevasti istmetoele ja sellest ülegi, et Irma oma kätt selle eest kuhugi ei saanud nihutada, siblis peaaegu vahetpidamata oma jalgega, nagu kiheleksid need või nagu otsiks ta nendega midagi, ja ohkas ise linadraama südantlõhestavail kohtadel südame põhjast, sest ka tema tundis nähtavasti süütu tütarlapse kurvale saatusele kõigest hingest kaasa. Irmal tõusis juba teatud sümpaatia selle võõra härrasmehe vastu, kes oli draama võlust sedavõrd kütkestatud, et unustas peaaegu kogu oma ümbruse ja oli nagu valmis murtuna Irma rüppe vajuma, ise aina ohates. Aga siis sosistas Lonni itsitades:
«Vana kiilaspea sulab sinu kõrval hoopis ära. Kuula, kuis ähib ja puhib teine. Pane sa tähele, kui tükk läbi, siis on tooli all ainult suur loik ja põrandal pikk oja.»
Need sõnad olid Irmale nagu lahkam külma vett, seda eriti sellepärast, et Lonni rääkis nii valjusti, nagu tahaks ta, et ka härra ise kuuleks, mis tema kohta öeldakse. Pealegi, Lonni oli jõudnud juba midagi sellist tähele panna, millest Irmal polnud veel vähimatki aimu: ta oli näinud härra paljast lagipead, mis osutus järgmisel vaheajal kindlaks tõsiasjaks. Ja ei tea miks muutus hiljuti sümpaatne härrasmees Irma silmis kohe naeruväärseks, sest paistis võimatuna, et keegi võiks pimedas kinos noore neiu kõrval tõsiselt ohata, kui tal on paljas pealagi, nii et mõni võib teda kiilaspeaks nimetada. Oleks tal lokid, eriti veel pisutki kräsus, siis oleks hoopis teine asi, kuid nüüd – ei, Irmal kippus peaaegu naer peale. Aga härra ohkas edasi, nagu oleks tema kiilaspea ainult silmapete või nagu arvaks ta, et pimedas kinos pole sest midagi, kui pealagi paljas, sest tema ohkab ainult siis, kui pime, mitte vaheajal, kui valge.
«Vahetame kohad,» sosistas Lonni ja tõusis püsti, nii et ka Irma pidi tõusma. Ning see vahetus sündis Lonni poolt sellise räpakusega, et ta sattus ohkava härra siblivaile jalgele, komistas, pidi peaaegu kukkuma ja lõi kuidagi härra kübara põlvilt põrandale, kust see teda koobitses tükk aega ähkides ja puhkides, kuna Lonni end aina vabandas. Seks ajaks, kus härra oma kübara maast kätte sai, oli Lonni enda mugavalt toolile kehitanud ja tema küünarnukk ulatus nüüd üle toolitoe sama palju härra toolile nagu härra küünarnukk esteks Irma toolile. Aga see seisukord ei kestnud kuigi kaua, sest härra tõusis varsti oma paigalt ja istus teise ritta.
«Läks uut lolli otsima,» ütles Lonni Irmale. «Hea meelega läheks talle järele. Tahad, lähme, teeme nalja.»
Aga ei, Irma ei tahtnud, sest tema ei saanud Lonni naljast hästi aru; nõnda siis jäid nad eeskava lõpuni endistele kohtadele. Kuid endine meeleolu ei saabunud Irmal enam: õnnetu neiu kurb saatus jättis ta üsna ükskõikseks, nagu oleks ka siin tegemist mõne naeruväärse kiilaspeaga. Aga Lonni võttis aina rohkem tuld ja ei võinud kuidagi vaikida. Näis, nagu oleks ta ise tahtnud linale karata ja seal hakata oma arusaamise järele õigust mõistma.
«Tead sa, Irma,» rääkis Lonni, «kui mina sinule midagi niisukest teeks, nagu see jälk loom seal, siis hävita mind kas või rotikihvtiga ära. Otseteed rotikihvtiga! Ja seda on kerge saada: võta kärbsepaberid, võta hea hulk, ja ongi paras jagu käes. Ning selle mehe laseks ma nurga tagant maha lasta! Ära karda, küll ma juba inimese leiaks, kes talle otsa peale teeks.»
Aga viimaks lõppes ometi kõik hästi: paljukannatanud süütu armastus pääses võidule ja kurikaval intrigeerija sai oma kohase palga – jäi armastatud noormehest ilma ning heitis enda raudteerongi alla, kas puhtast kadedusest või põlevast armastusest, see jäi pisut tumedaks. Igatahes hea, et talle tehti linal ots peale, seda tundis Irma oma rahuldatud südames, kui ta lahkus kinost. Ja et oma rahuldustundest Lonnilegi aimu anda, ütles ta:
«Näed, mis hea, et sa ei saanud sellele nõiale rotikihvti anda ega noortmeest nurga tagant maha lasta, siis oleks kõik õnnetult lõppenud, aga nüüd lõppes õnnelikult.»
«Ja sina usud seda, mis kinos näidatakse?» imestus Lonni. «Ole hea, mine näitelina taha, küllap seal näed, kuidas lugu tõelikult on: seal läheb see süütu neiu rongi alla ja kuri nõid võtab noorelmehel käe alt kinni, omal valge kleit seljas, nõnda kõnnivad nad altari ette. Minuga on see nõnda sündinud, mina tean.»
«Aga sa pole ju kordagi altari ees käinud,» ütles Irma arusaamatuses.
«Olen siis mina see kuri nõid?» küsis Lonni peaaegu haavunult vastu.
«Ei, kallis,» ehmus Irma nüüd, sest talle näis, nagu oleks ta oma endised mõtted kinos välja lobisenud, kus ta tõepoolest oli Lonnit võrrelnud kurja neiuga ja iseend heaga. «Aga ega sa ju rongi alla ka pole läinud.»
«Isegi kaks korda,» ütles Lonni. «Tervelt kaks korda oma elus. Muidugi mõista, oma mõttes, südames, sest mina olen kaks korda niisukese nõia käes olnud. Aga seda ma ütlen, et kui tuleb kolmas kord, siis nõiale rotikihvti ja mehele, sellele närakale, kes laseb end nõnda ninapidi vedada, mehele kuul nurga tagant, nii et ta teaks, see sulle selle eest, et süütu neiu läheb raudteerongi alla ja nõid altari ette.»
«Aga nõid ei saanud ju altari ette,» katsus Irma vastu vaielda.
«Muidugi sai, seda ära tule minule rääkima,» ütles Lonni ägedalt. «Nõid sai tingimata ja see teine läks rongi alla, see süütu ja aus, kes tõsiselt armastas. Sest tõsine armastus läheb ikka kuhugi alla, nõnda on, aga mitte nõnda, nagu kinos.»
«Aga me ju räägimegi praegu kinost,» katsus Irma seletada.
«Muidugi räägime kinost,» vastas Lonni. «Aga kinos on vale, mõistad. Linal võidab tõsine armastus, aga lina taga nõid, seda ütlen ma. Sest mina tean, olen kaks korda rongi alla läinud. Õieti öelda, teise korra tahtsin ma trammi või auto alla, sest rongi peab väga kaua ootama, aga auto või trammiga pole muud kui mine ja viska pikali, küll tema juba üle sõidab. Kinos näidatakse ka, et noored neiud lähevad auto alla, sest see on kergem kui rongi alla. Ja õigem! Surma näidatakse kinos palju õigemini kui armastust, surma ja kübaraid ja kleitisi. Nende pärast maksab kinos käia. Sest kui on pariisi mood, siis on pariisi mood, mitte aga pettus nagu armastusega. Moodidega pole vaja petta nagu armastusega ja sellepärast armastan ma moode rohkem kui armastust. Armastus, tead, kallis Irmakene, on laste ja lollide asi, aga moodid, neid oskab ainult täie aruga inimene hinnata. Seda võib kinost õppida, kui õieti vaadata, s. t. mõttega vaadata. Aga inimesed ei vaata õieti ja sellepärast näevad nad võereti, näevad armastust ja vihastavad nagu mina täna, sest see kiilaspea ajas mu aru segi. Tema ohkab, aina ohkab, nagu oleks armastus selles, et ohkad! See on ju puha pettus. Sest usu ometi – ega ta ei ohka ju, ta ainult teeb, nagu ta ohkaks. Seesama, mis kinoski! Näidatakse, et see süütu neiu läheb noormehega altari ette, aga ei ju lähe – läheb see kurikaval nõid, sest mehed on rumalad, kui on armastus, mehed on närakad, sellepärast…»
Nõnda rääkis Lonni Irmale kinost ja armastusest, kui nad läksid tasakesi kodu poole. Aga Irma peaaegu ei kuulanudki teda, sest temal olid omad mõtted. Tema arutas seda, kui hirmus rõõmsana ta oli uuelt kohalt koju tulnud, südames nagu mingisuguse uue elu algus.