See viimane oligi õieti see peaasi, mille üle ta esteks nii väga rõõmutses. Sest, arvas ta, seda kohta on ta sunnitud pidama ainult seni, kui kursused lõpetatud, siis leiab ta tingimata uue koha, mis tema haridusele vastav. Tähendab, ainult mõni kuu pingutust ja nii-öelda enesealandust, siis on kõik raskused võidetud. Ja küllap ta juba selle aja kuidagi läbi ajab, surub hambad kokku ja kannatab, kui vaja. Sest mis siis temasugusel elus ikka muud üle jääb.
Nõnda endamisi arutades ja teise kõrvaga Lonni juttu kuulates sai ta kui mitte just endise rõõmu, siis vähemalt endise rahugi ja meelekindluse tagasi. Nõnda oli tal öösel magus uni ja järgmisel hommikul võttis ta omad kimpsud-kompsud, et asuda uuele kohale elama.
«Noh, mis su oma süda ka ütleb?» küsis tädi Irmalt lahkumise eel.
«Süda ei ütle midagi,» vastas Irma, «valutab ainult pisut.»
«Seda muidugi,» nõustus tädi, «noor süda ei saa kunagi ilma valuta. Minul vanalgi pakitseb teine mõnikord, nagu oleks ei tea mis tulemas, aga ei tule midagi, kõik läheb hästi. Peaasi, ole ise viks ja sõnakuulelik, ära vastu haugu. Ole siiski vait, kui sul on õigus, sest saksad tahavad ikka, et neil oleks õigus. Näe minulgi vahel toovad katkise pesu, aga pärast ütlevad, et toonud terve. Tule jumal appi! ütlen ma, kuis siis terve, kui oli katkine. Aga pole parata, jääb ikkagi sellega, et pesu olnud terve ja mina pesenud katki. Samuti plekkidega! Need on ikka pesunaiste tehtud! Kõik plekid! Niisukesed on saksad. Sellepärast pea meeles: hea, kui vähe ütled, veel parem, kui mitte midagi.»
Selle viimase tädi tarkusega asus Irma teele. Oma väikese kohvri ja paki ta oleks jaksanud käe otsaski ära kanda, aga ta arvas, et viisakam on autoga, sellepärast siis võttiski selle, kuigi oli kulutatud rahast hirmus kahju.
Uues kohas avas ukse majahärra ise, oli viisakas ja lahke ning võttis Irmalt kohvri, et seda tema tuppa panna. Siis tutvustas ta. Irmat majakorraga ja ütles lõpuks, et õde pidanud paariks päevaks ära sõitma ja sellepärast nad ehk mõnel esimesel päeval lõunat ei teegi. Tema, härra, lõunatab väljas ja Irma katsugu endale kodus midagi leida. Et nõnda vaba aega jääb, siis kuulaku Irma järele, millal need kursused on, millest ta kaubategemisel rääkis, nii et võiks asju sellekohaselt seada. Õhtul pidi härra kodus teed jooma, või kui mitte, nagu sagedasti juhtub, sest et on istangud, olengud või nõupidamised, siis teatab ta sellest õigel ajal. Irma ometi mõistab telefoniga ümber käia? Ja muidugi, õige, ta on ju haritud preili, küllap ta juba telefoniga hakkama saab. Peaasi, mõnikord kõlistatakse, kui teda, härrat, pole kodus, antakse võib-olla mõni tähtis teade edasi, see siis sealsamas kohe paberile märkida – teade, saatja või telefoni number. Nõnda! See on pisut keeruline, aga küllap Irma harjub, sest ta on ju rohkem arenenud. Just haritud inimest tema, härra, otsiski, sest harituga on palju kergem asju ajada, temal on rohkem arusaamist. Siin pole ainult see, et oskad oma töö teha, vaid peab oskama nii-öelda pisut perenaist, majapreilit või majaprouat mängida.
«Teile ajab see naeru peale, on naljakas, mis?» küsis härra ja jatkas: «Aga sel on oma salajane mõte, sel majapreili või – proua mängimisel. Teie pole ehk veel kaua linnas olnud ja sellepärast te ei tea ega tunne meie nii-öelda asjandust. Mina nimelt nimetan seda nõnda. See teeb minu õele kangesti nalja. Sest mõelge ometi – majandus, kalandus, asjandus, aga aevastus, armastus, arvustus. Meie asjandus on aga selles, et üks inimene on teisest pööraselt huvitatud. Otse hullumeelselt! Omad asjad, s. t. oma asjandus, see on ükskõik, see mingu kas või uperkuuti ja lähebki ka, aga peaasi, mis teeb teine, mis on teisega, kuis on teisega, kes on teisega, kus ollakse teisega. Ja siis sosistatakse, mõistatakse ning arutatakse. Teie, näiteks, tulite täna siia, aga ma olen päris kindel, võin isegi oma pea anda või rotikihvti sisse võtta, et juba mõni eideke majas midagi sosistab, kuhugi läheb, kellegilt nii ja teisiti küsib, läbi lille muidugi, mõistate, ja niipea kui oma jala välja tõstate, ootab teid hooviväravas, solgitünnil, prügikastil, trepiotsal või kusagil nurga ääres mõni eit või madam, kes alustab kohe teiega juttu, et kes olete, kelle lapsi, kust tulete, maalt või linnast, kui vana, kas omakseid või sugulasi on, kus need elavad, mis amet neil, kui rikkad või vaesed? jne, jne., sest küsimustel pole siinilmas üldse lõppu. Muidugi, minul on üsna ükskõik, mis mõni eit kas minust või kellegist teisest vaterdab, aga teie oma kasu pärast annan ma teile nõu: mitte neid sosistajaid ja soolapuhujaid kuulata, mitte nendega rääkida. Mina tahan, et minu maja oleks sellest asjandusest puhas ja puutumata ja et ka inimene, kes minuga ühise katuse all elab, minu ruumides liigub, oleks sellest asjandusest puhas ja puutumata. Sest mina tahan, et maailmas oleks mul vähemalt ükski nurgake, kus ma võiks puhata kurjadest keeltest, kahtlastest pilkudest, valearvamistest, võõriti mõistmistest, ühesõnaga kõigest sellest, mida nimetatakse eluvõitluseks. Preili Irma, teie olete alles noor, teie ei tea veel õieti, mis on elu, eluvõitlus. Teil pole aimugi, kui kurjad ja ülekohtused, otse õelad on inimesed, kui vähe on maailmas otsekohesust, avameelsust, ausust, õiglust ja armastust, eriti seda viimast, ning truudust. Ja kui keegi on tema suureks õnnetuseks pisutki teisiti loodud, siis seisab ta kui hunt aianurgas ja laksutab hambaid. Sellepärast, preili Irma, kui teie ka olete pisutki teisiti loodud kui teised inimesed, kui teil on pisutki kõrgemaid püüdeid ja kavatsusi, nii-öelda ideaale, siis ei mingeid seisatamisi nurkade taga, aiaväraval, prügikastil või solgitünnil, ei mingeid sosistamisi eitedega ega teiste teenijatega, kuigi nad oleksid noored nagu teiegi, sest linnas on inimesed rikutud juba maast madalast, nii-öelda emaihus juba. Kui me selles asjas üksteist mõistame, üksteist austame, siis võime meie kaks kauaks kokku jääda, kas või eluajaks. Ärge naerge ühtigi! Nali naljaks, aga inimesel on mõnikord otse pöörane tarvidus üksi olla, mis tähendab ka kaksiolemist, aga kuis sa siis oled üksi-kaksi, kui kõik kohad on sosistamist ja kadedat keelekandmist täis. Nii et nüüd teil on pisut meie majakorrast aimu ja võite end selle järele seada, nii-öelda sisse seada. Ja mis puutub teie kursustesse, siis need asjad ajage täna-homme joonde, nii et kord saaks majja, sest mina ja mu õde, meie armastame korda, puhtust ja korda. See on välismaalt külge hakand, sest meie oleme palju reisinud. Pealegi pole me päris eestlased, vaid meie emal oli rootsi verd. Isast ei ole kindlasti teada, mislane tema just on, aga emal on kindlasti rootslastega pisut tegemist. Ja rootslane armastab puhtust ning korda!..»
IV
Kui majahärra lõpuks kodust lahkus ja Irma jäi üksinda, istus ta esimesele juhtuvale toolile ja jäi sinna tükiks ajaks. Midagi head ja mõnusat valgus nagu kogu kehasse laiali, tungides seal isegi kuni varvasteni ja sõrmeotsteni. Kunagi varemalt polnud Irma kuulnud, et mõni mees, liiatigi härrasmees, kel on pisut võõrast verdki, võiks nii lihtsalt ja südamlikult rääkida, pealegi nii mõistlikult ja arusaadavalt. Annaks ainult jumal, et õde, kui ta kord tagasi tuleb, sama südamlik ja avameelne oleks!
Õieti öelda, nõnda oli Irma haritud meest alati kujutelnud, nii et kui võrrelda majahärrat oma kujutelmaga, siis polnud temas midagi harukordset. Harukordne oli aga see, et üldse leiad midagi, mis harmoneerib kujutelmaga. See ongi see harukordsus, mis annab elule väärtuse, teeb ta ilusaks ning õilsaks, ideaalseks. Jah, elu võib olla ideaalne, kui on ideaalseid inimesi, ja mehed on ennemini ideaalsed kui naised, seda tundis Irma täna siin toolil istudes.
Ta oleks ehk ei tea kui kauaks siia mõtisklema jäänud, kui mitte uksekell poleks kõlisenud. Ega ometi härra? sähvatas ta peas. Aga ei, oli ainult kaunis tüse eidekene, kes viisakalt, peaaegu aupaklikult teretas ja siis küsis, et kas preilid jäävad nüüd päriselt siia või ainult ajutiselt, sest tema olevat kojarahvas ja pidavat valvama, et majas «meldimata» inimesi ei elaks. Peremees olevat selles asjas (tähendab – asjanduses, täiendas Irma mõttes, meenutades härra ütlust) hirmus kapriis, sest saanud mineval aastal kord nõelata, politseilt muidugi, kes pannud «strahvi» peale, sest keegi olnud ju nädal aega meldimata. Sellepärast siis tema, kes on siin oma «vanamega» juba põlvest põlve kojarahvaks olnud, tulebki kohe ja palub väga vabandust, et peab vabandust