Stefan naeratas ja raputas pead.
„Ei, sa tead, miks sa mulle maksad. Sa vajad abi ja need väiksed kõrvalekalded jätavad meile vähem aega, et rääkida sellest, millest me peaksime rääkima.“
Sebastian ei vastanud. Ei liigutanud oimugi. Talle meeldis Stefan. No bullshit.
„Nii et kui pöörduksime nüüd su ema juurde tagasi. Millal matus toimub?“
„See on juba toimunud.“
„Kas sa olid seal?“
„Ei.“
„Miks?“
„Sest ma arvasin, et see tseremoonia on neile, kellele ema päriselt meeldis.“
Stefan silmitses meest paarisekundise vaikuse jooksul.
„Näed sa, meil on palju jutuainet.“
Rongiaknast avanes kaunis maastik. Rong möödus helerohelistest aasadest ja Stockholmist loodesse jäävatest metsadest. Puude vahelt helkis viivuks Mälareni järv. Kes tahes teine reisija oleks ehk mõelnud elu võimaluste üle. Sebastiani jaoks oli see aga vastupidi. Ta ei näinud end ümbritsevas ilus ühtki võimalust. Ta pööras pilgu rongi lakke. Ta oli kogu oma elu vanemate eest põgenenud. Oma isa eest, kelle vastu ta oli juba nooruspõlves võidelnud, ja oma rahuliku ja väärika ema eest, kes ei hoidnud kunagi tema poole. Mitte kunagi. Vähemasti selline mulje oli talle jäänud.
Sebastiani silmi valgusid hetkeks pisarad. See oli viimaste aastatega lisandunud. Pisarad. Imelik, mõtles ta, et minu vanuses tuleb avastada midagi nii lihtsat nagu pisarad.
Emotsionaalne.
Irratsionaalne.
Selline polnud ta kunagi tahtnud olla. Ta pöördus teema juurde, mis suutis need mõtted summutada – naised. Veel üks lubadus, mille Sebastian oli murdnud. Sellest hetkest, kui ta kohtas Lilyt, oli ta otsustanud naisele truuks jääda. Kuid teda öösiti painava unenäo ja tähtsusetute, tühjade päevade tõttu ei näinud ta muud lahendust. Uute seikluste otsingud ja lühikesed perioodid koos erinevate naistega täitsid ta elu, nii et tal õnnestus korrakski jõetusest jagu saada. Ta elas mehe, armukese ja kiskjana, kes jahtis uusi naisi. See võime oli temas kõigest hoolimata säilinud. See tekitas temas nii rõõmu kui ka hirmu. Et ta polnud midagi enamat. Üksik mees, kes veetis aega vanade ja noortega, õpilaste ja kolleegidega, abielus ja vallalistega. Ta ei diskrimineerinud kedagi. Tema jaoks kehtis vaid üks reegel – naine peab tema omaks saama. Tema peab kinnitama, et Sebastian ei ole väärtusetu, et ta elab. Sebastian taipas ka ise, kui laastav on tema käitumine, kuid ta otsustas selle teadmise kõrvale heita. Millalgi on ta sunnitud leidma väljapääsu.
Ta asus rongis ringi vaatama. See oli pooleldi tühi. Ta silmad peatusid ühel brünetil natuke maad eemal. Umbes nelikümmend, kallis hallikassinine pluus, kallid kuldkõrvarõngad. Pole väga viga, mõtles ta. Naine luges raamatut. Täiuslik, raamatut lugevad neljakümnesed naised olid tema kogemuse põhjal raskusskaala kolmandal astmel. Veidi sõltub küll sellest, mida nad loevad, aga ikkagi.
Sebastian tõusis ja kõndis naise juurde.
„Lähen kohe restoranivagunisse. Kas soovid ka midagi?“
Naine tõstis raamatu kohalt küsiva pilgu, kas kõnetati just teda. Kui ta mehe pilku kohtas, oli ta selles kindel.
„Ei, aitäh, pole vaja.“ Ta pöördus raamatu juurde tagasi.
„Kindel? Isegi mitte tassi kohvi?“
„Ei, aitäh.“ Seekord ei vaadanud ta isegi üles.
„Teed? Kuuma šokolaadi?“ Nüüd vaatas naine juba ärritusega Sebastianile otsa. Sebastian manas näole naeratuse, mis oli tal samahästi kui patenteeritud.
„Praegusel ajal võib siit isegi veini saada, aga ehk on selleks veel vara?“ Naine ei vastanud.
„Võib-olla sa mõtled, miks ma seda küsin,“ jätkas Sebastian. „Ma olen selleks sunnitud. Tunnen, et minu kohus on sind selle raamatu eest päästa. Ma olen seda lugenud. Sa veel tänad mind.“ Naine vaatas üles, kohates taas mehe pilku. Sebastian naeratas. Naine vastas naeratusega.
„Tass kohvi oleks hea. Must, ilma suhkruta.“
„Kohe toon.“ Uus lühike naeratus, mis venis laiemaks, kui Sebastian edasi kõndima hakkas. Võib-olla tuleb sellest ikkagi normaalne reis Västeråsi.
Västeråsi politseijaoskonnas kihas tegevus. Kerstin Hanser vaatas kerge murelikkusega kella. Ta pidi kohe minema hakkama. Olgugi et ta ei tahtnud seda üldse teha. Ta võinuks loetleda üheksakümmend üheksa asja, mida ta oleks eelistanud Lena Erikssoniga surnukuuris kohtumisele. Ometi tuli seda teha. Ehkki selles polnud kahtlustki, et leitud poiss on Roger Eriksson, tahtis ema teda näha. Hanser oli keeldunud, aga Lena Eriksson oli endale kindlaks jäänud. Ta tahtis oma poega näha.
Ema oli kohtumist kaks korda edasi lükanud. Miks, seda Hanser ei teadnud. Ta ei hoolinud sellest samuti. Ta lootis, et seda kohtumist ei toimu üldse. Igatahes mitte nii, et tema peab seal viibima. See osa tööst meeldis talle kõige vähem, ja kui aus olla, ei olnud Hanser selles ka kõige tugevam. Ta üritas võimalikult palju niisuguseid olukordi vältida, kuid teised paistsid arvavat, et tema tuleb paremini toime, sest on naine. Et tema leiab õiged sõnad kergemini. Et omaksed ja leinajad tunnevad end tema juuresolekul mugavamalt, ja seda ainuüksi tema soo pärast. Hanseri meelest oli see jama. Ta ei teadnud kunagi, mida öelda. Ta suutis väljendada oma sügavat kaastunnet, võib-olla inimest kallistada, pakkuda õlga, millel nutta, anda number, kuhu helistada, ja kinnitada üha uuesti, et politsei teeb omalt poolt kõik, et leida see, kes on nii palju kannatusi põhjustanud. Muidugi, ta võis seda kõike teha, ent enamasti pidi ta vaid juures seisma. Samahästi võinuks see olla kes tahes.
Hanser ei suutnud isegi meenutada, kes oli temaga kaasas siis, kui tema ja ta mees olid identifitseerinud Niklase. See oli keegi mees. Mees, kes oli seal lihtsalt seisnud.
Tegelikult oleks ta võinud kellegi teise Lena juurde saata. Kindlasti oleks ta nii ka teinud, kui juurdlus oleks teisiti kulgenud. Nüüd ei saanud ta millegagi riskida. Meedia on eriti tähelepanelik. Ilmselt nad juba teadsid, et poisi süda on puudu. Ilmselt on vaid aja küsimus, kui nad saavad teada, et poiss oli kadunud peaaegu kolm ööpäeva, enne kui politsei otsinguid alustas. Peale selle veel traumeeritud alaealised skaudid metsas ja Haraldssoni „välja väänatud jalg“. Nüüdsest ei tohi olla midagi, mida selle juurdluse puhul kritiseerida. Selle eest kannab ta juba hoolt. Ta teeb koostööd parimatega ja peagi on see kohutav juhtum minevik. Selline oli tema plaan.
Telefon helises.
Valvelaud.
Keskkriminaalpolitsei otsis teda. Hanser vaatas seinakella. Nad olid varem jõudnud. Kõik ühekorraga. Ta on sunnitud neid vähemalt tervitama. Pole midagi parata, Lena Eriksson peab paar minutit ootama. Hanser silus oma pluusi, ajas selja sirgu ja kõndis sissekäigu juurde viivate treppide poole. Ta jäi seisma lukustatud ukse taga, mis eraldas vastuvõtulauda politseijaoskonna sisemusest. Läbi klaasi ruudumustri nägi ta Torkel Höglundi ringi lonkimas, käed selja taga. Akna all rohelisel diivanil istusid üks mees ja naine. Mõlemad Hanserist nooremad. Torkeli kolleegid, mõtles ta ja vajutas võtmekujutisega nupule, mis avas ukse. Kui Torkel lukuklõpsatust kuulis, pööras ta end ringi ja naeratas naist silmates.
Hanser tundis end ootamatult veidi ebakindlalt. Kuidas käituda? Kallistus või ametivennalik käepigistus? Nad olid koos paaril kursusel käinud, paar korda lõunat söönud ja vahel koridoris kohtunud.
Tal polnud vaja selle üle pead murda. Torkel astus ise tema juurde ja kallistas naist sõbralikult. Siis pöördus ta oma kaaslaste poole, kes olid nüüd diivanilt tõusnud, ja tutvustas neid. Kerstin Hanser tervitas Torkeli kolleege.
„Mul on kahju, aga mul on veidi kiire. Olen teel kohtumeditsiini.“
„Poiss?“
„Jaa.“
Hanser pöördus vastuvõtulaua töötaja poole.
„Haraldsson?“
„Peaks