Siiski õnnestus Haraldssonil rääkida Lisa Hanssoniga, kes oli Rogerit reede õhtul viimasena näinud. Lisa käis paralleelklassis. Haraldsson leidis ta viimaks gümnaasiumi kohvikust. Tegu oli armsa, ent täiesti tavalise tüdrukuga. Blondid sirged juuksed, tukk lihtsa juuksenõelaga kinni. Meikimata sinised silmad. Valge pluus peaaegu viimse nööbini kinni, selle peal vest. Kui Haraldsson tema vastas istet võttis, kandusid ta mõtted automaatselt vabakoguduse peale. Või siis sellele tüdrukule sarjas „Den vita stenen“1, mida Haraldsson oli noorena vaadanud. Ta küsis, kas Lisa soovib midagi kohvikust. Tüdruk raputas pead.
„Räägi mulle reedest, kui Roger sinu juures oli.“
Lisa vaatas mehele otsa ja kehitas õlgu.
„Ta tuli võib-olla pool kuus. Istusime minu toas, vaatasime telekat ja siis läks ta kümne ajal koju. Või vähemalt ta ütles, et läheb koju …“
Haraldsson noogutas. Neli ja pool tundi tema juures. Kaks kuueteistaastast. Vaatasid telekat, jah, tüdruk võis ju tahta, et ta seda uskuma jääks. Või oli ta lihtsalt sellest sooskäigust väsinud? Millal oli viimane kord, kui nad Jennyga õhtut teleka vaatamisega sisustasid? Ilma kähkukata reklaamipausi ajal? Mitu kuud tagasi.
„Kas midagi muud ei juhtunud? Kas te ei riielnud ega läinud tülli või midagi sellist?“
Lisa raputas pead ja hammustas olematut pöidlaküünt. Haraldsson märkas, et küüneserv oli näritud.
„On ta kunagi varem ka niimoodi ära kadunud?“
Lisa raputas uuesti pead.
„Minu teada mitte, aga me pole väga kaua koos olnud. Kas te tema emaga pole rääkinud?“ Haraldssonile tundus hetkeks, et tüdruk süüdistab teda, kuid nii see polnud. Hanseri viga. Hanser oli pannud teda endas kahtlema.
„Paar politseinikku käisid, aga me peame kõigiga rääkima. Et saada terviklik pilt.“ Haraldsson köhatas. „Milline on Rogeri ja tema ema suhe? On neil probleeme?“
Lisa kehitas taas õlgu. Haraldssonile jäi mulje, et tüdruku eneseväljendus on pisut piiratud. Pearaputused ja õlakehitused.
„Kas nad vaidlesid omavahel?“
„Küllap ikka. Mõnikord. Emale ei meeldinud kool.“
„See kool?“
Lisa noogutas.
„Tema arvates oli see liiga snooblik.“
Selles on tal kuradima õigus, mõtles Haraldsson.
„Aga Rogeri isa, kas tema elab linnas?“
„Ei. Ma ei tea, kus ta elab. Ma ei tea, kas Rogergi seda teab. Ta pole temast kunagi rääkinud.“
Haraldsson märkis selle üles. Huvitav. Võib-olla on poeg läinud isa otsima. Ja on seda ema eest varjanud. Imelikumaidki asju on juhtunud.
„Mis teie arvates temaga juhtunud on?“
Haraldssoni mõtted katkesid. Ta vaatas Lisale otsa ja nägi, et tüdruk on iga hetk nutma puhkemas.
„Ma ei tea. Ilmselt annab ta end jälle näole. Võib-olla on ta lihtsalt mõneks ajaks Stockholmi sõitnud või midagi. Tead küll, väike seiklus.“
„Miks ta seda tegema peaks?“ Haraldsson silmitses küsivalt Lisat. Äranäritud lakkimata küüs värvimata huulte vahel. Ei, see vabakoguduse preili ei saaks sellest ilmselt aru, aga Haraldssonile tundus üha enam, et see kadumine on tegelikult põgenemine.
„Vahel tekivad imelikud mõtted, mis tunduvad just sel hetkel õiged. Küll sa näed, et ta ilmub kindla peale välja.“ Haraldsson naeratas julgustavalt, aga sai siis aru, et Lisa ei tõlgendanud seda sugugi nii.
„Ma luban,“ lisas ta.
Enne äraminekut palus ta Lisat koostada nimekiri Rogeri sõpradest ja nendest, kellega ta suhtles. Lisa mõtles pikalt, pani vastavad nimed kirja ja ulatas siis paberi politseinikule. Kaks nime – Johan Strand ja Erik Heverin. Üksik poiss, mõtles Haraldsson. Üksikud poisid põgenevad.
Kui Haraldsson sel esmaspäeva pärastlõunal autosse istus, tundis ta, et on päevaga siiski rahul. Vestlus Johan Strandiga ei andnud midagi uut. Johan oli näinud Rogerit viimast korda reedel pärast koolipäeva lõppu. Tema teada pidi Roger õhtul Lisa juurde minema. Tal polnud õrna aimugi, kuhu ta pärast seda võis minna. Mis puudutas Erik Heverini, siis tema oli pikal puhkusel. Kuus kuud Floridas. Ta oli juba seitse nädalat ära olnud. Poisi ema oli konsultandi ülesannetes ühes perega USAsse läinud. Osadel ikka veab, mõtles Haraldsson, üritades meenutada, millistes eksootilistes kohtades ta ise oma tööga seoses käinud oli. Talle meenus ainult seminar Riias, aga poole ajast oli tal kõht valutanud, nii et samal ajal kui kolleegid lõbutsesid, oli tema sinise plastämbriga tõtt vahtinud.
Sellegipoolest oli Haraldsson üpriski rahul. Ta oli leidnud mitu jälge, ja mis kõige olulisem – ta oli teada saanud ema ja poja võimalikust tülist, mis viitas sellele, et peagi polnud enam tegu politseijuhtumiga. Kas ema ei olnud mitte kasutanud oma avalduses sõna „lasi jalga“? Jah, nii see oli. Haraldssonile meenus, et see oli juba alguses ta tähelepanu köitnud. Tema poeg mitte „ei läinud“ ega „kadunud“, vaid „lasi jalga“. Kas see ei vihja mitte sellele, et ta lahkus kodust vihahoos? Saatusele alistunud ema, nina ees kinnilöödud välisuks. Haraldsson oli selles üha kindlam. Tüüp on Stockholmis ja veedab seal aega.
Igaks juhuks otsustas ta siiski korraks Lisa maja juurest mööda sõita ja ümberkaudseid inimesi küsitleda. Ta tahtis end veidi näidata, et ta edaspidi ära tuntaks, juhuks kui keegi juurdluse käigu kohta midagi küsima peaks. Võib-olla oli keegi isegi näinud Rogerit kesklinna või rongijaama minemas. Ja sealt edasi juba poisi ema juurde, et küsida, kui tihti nad tülitsesid. Hea plaan, mõtles Haraldsson endamisi, kui autot käivitas. Mobiil helises. Ekraanile pilku heites tundis ta külmavärinaid. Hanser.
„Kuradi päralt, mida tema siis nüüd tahab?“ pomises Haraldsson ja jättis mootori seisma. Kas ta peaks kõnet eirama? Ahvatlev, aga äkki on see tüüp välja ilmunud. Võib-olla tahabki Hanser seda öelda. Et Haraldssonil on kogu aeg õigus olnud. Ta võttis kõne vastu.
Kõne kestis vaid kaheksateist sekundit ja koosnes Hanseri lausutud kuuest sõnast.
„Kus sa oled?“ olid kolm esimest sõna.
„Autos,“ vastas Haraldsson ausalt. „Rääkisin just koolis poisi õpetaja ja tüdruksõbraga.“
Oma meelepahaks kuulis Haraldsson, et võttis kaitsepositsiooni. Ta hääl muutus kuulekaks ja natuke heledaks. Kurat, ta oli teinud täpselt seda, mida talt oodati.
„Tule kohe siia.“
Haraldsson valmistus just selgitama, kuhu ta teel on, ning küsima, mis see nii oluline on, aga Hanser lõpetas enne kõne. Kuradi Hanser. Haraldsson pani mootori käima, pööras auto ringi ja sõitis politseijaoskonna poole.
Hanser ootas teda seal. Need jahedad silmad. Natuke liiga täiuslikud blondid lopsakad juuksed. Hästiistuv ja kindlasti kallis pükskostüüm. Hanserile oli just helistanud ärritunud Lena Eriksson, kes tahtis teada, mis toimub, ja nüüd pidi Hanser endale sama küsimuse esitama: mis toimub?
Haraldsson andis kiire ülevaate pärastlõuna tegevustest ja mainis neli korda, et temani jõudis avaldus esimest korda alles sel pärastlõunal. Kui Hanser tahab kedagi süüdistada, peab ta pöörduma nende poole, kes olid tööl nädalavahetusel.
„Seda ma teengi,“ vastas Hanser rahulikult. „Miks sa mind sellest ei teavitanud, kui nägid, et keegi polnud juhtumiga tegelnud? Täpselt selliseid asju mul ongi vaja teada.“
Haraldssonile tundus, et vestlus ei lähe nii, nagu ta soovib. Ta seisis seal ja üritas endalt süüd ära veeretada.
„Sellised asjad juhtuvad. Kurat võtaks, ma ei saa ju kohe sinu juurde joosta, kui kõik ei kulge ilma tõrgeteta. Sul on ju olulisemaidki