„Kohe viis.“
Naine ajas end küünarnukkidele. Kui vana ta oli? Alla neljakümne? Ta lükkas näo eest juuksesalgu. Uni oli kadumas ja selle asemele ilmumas teadmine, et hommik ei kujunegi selliseks, nagu tema oli arvanud. Mees oli tema kõrvalt minema hiilinud, riidesse pannud ja plaaninud lahkuda ilma teda äratamata. Nad ei söö koos hommikust ega loe õdusalt vesteldes Dagens Nyheterit ega tee pühapäevast jalutuskäiku. Mees võib öelda mida tahab, aga ta ei soovi teda lähemalt tundma õppida ega uuesti helistada.
Naine teadis seda. Sellepärast laususki Sebastian lihtsalt: „Nägemist.“
Sebastian ei püüdnudki nime ära arvata. Enam ei olnud ta isegi kindel, et see algab K-ga.
Tänav oli varahommikuselt vaikne. Eeslinn magas ja kõik helid olid summutatud, justkui selleks, et ümbrust mitte äratada. Isegi liiklus eemal Nynäsvägenil näis aupaklikult sordiini all. Sebastian jäi ristmikul tänavasildi ees seisma. Varpavägen. Kuskil Gubbängenis. Koju oli omajagu maad. Kas metroo üldse sõidab nii vara? Täna öösel sõitsid nad taksoga. Ostsid 7-Elevenist hommikusöögiks saia. Naisele oli meenunud, et tal on see kodus otsa saanud. Sest mees jääb ju hommikusöögiks sinna? Nad olid ostnud saia ja mahla, tema ja … no mida kuradit, ausõna … No mis ta nimi oli? Sebastian kõndis mööda inimtühja tänavat edasi.
Ta oli naisele haiget teinud, mis tahes tolle nimi ka poleks.
Neljateistkümne tunni pärast jõuaks Sebastian Västeråsi ja jätkaks oma tööga. Ehkki olukord on nüüd muutunud – naisele Västeråsis ta enam haiget teha ei saa.
Hakkas sadama.
On ikka kuradima hommik.
Gubbängenis.
Tundus, et kõik kisub täielikult metsa. Kriminaalkomissar Thomas Haraldssoni kingad lasid vett läbi, tema raadio ei toiminud ja ta oli teised silmist kaotanud. Päike oli ere, nii et ta oli sunnitud kissitama, et mitte soisel pinnasel võsa ja puujuurte otsa komistada. Haraldsson vandus endamisi ja vaatas kella. Umbes kahe tunni pärast hakkab Jennyl haiglas lõunapaus. Siis sõidab naine autoga koju, eeldades, et Haraldsson on selleks ajaks juba tagasi jõudnud. Aga seda ei juhtu. Ta peab siin neetud metsas passima.
Haraldsson vajus vasaku jalaga veel sügavamale mülkasse. Ta tundis, kuidas külm vesi madalast kontsaga kingast sokki tungis. Kui õhus oli tunda kevade mööduvat soojust, siis vees püsis talvine külmus. Ta lõdises, kuid sikutas jala veest välja ja leidis taas kuiva pinnase.
Haraldsson vaatas enda ümber. Ida peaks asuma sealpool. Kas ajateenijad ei ole mitte sealpool? Või skaudid? Võib-olla käis ta lihtsalt 360 kraadi ringiratast, mõistmata, kuspool asub põhi. Natuke maad eemal hakkas talle siiski silma väike küngas, mis tähendas omakorda kuiva maad – paradiis keset märga põrgut. Ta hakkas sinnapoole liikuma. Jalg vajus taas sohu. Seekord parem jalg. Nojah, kuradi tore ikka küll.
See kõik oli Hanseri süü.
Ta ei peaks seisma siin, sääremarjadeni märg, kui Hanser poleks tahtnud jätta muljet endast kui tegusast ja otsusekindlast juhist. Ja mis Hanseril muud üle jäigi – ta polnud ju mingi päris politseinik. Ta oli hoopis jurist, kel oli õnnestunud käsi määrimata – või jalgu märjaks tegemata – kõigest ebameeldivast kõrvale hiilida.
Ei, kui Haraldsson oleks vastutav, oleks kõik teisiti toimunud. Muidugi – poiss oli alates reedest kadunud ja politsei korra järgi tuli piirkond läbi otsida. Eriti pärast seda, kui üks tunnistaja oli rääkinud „öisest tegevusest“ ja „metsast paistvast valgusest“ Listakärri lähistel justnimelt sel nädalalõpul. Siiski teadis Haraldsson oma kogemuse põhjal, et see on täielikult mõttetu üritus. Tüüp on Stockholmis ja peab oma mureliku ema üle peent naeru. Ta on kuusteist aastat vana. Just nii teevad kuueteistaastased poisid. Naervad oma ema üle.
Hanser.
Mida enam Haraldsson läbi vettis, seda enam ta teda vihkas. Hanser oli kõige hullem, mis oli temaga juhtunud. Noor, atraktiivne, edukas, poliitiliselt meelestatud, moodsa politsei esindaja.
Ta oli Haraldssoni teele ette seisnud. Kui Hanser Västeråsi politseis esimese koosoleku pidas, mõistis Haraldsson, et tema karjäärile on pidur peale tõmmatud. Tema kandideeris sellele töökohale. Hanser sai selle. Ta on seal ülemuseks vähemalt viis aastat. Viis aastat, mis oleksid pidanud Haraldssonile kuuluma. Tema tee ülespoole oli läbi lõigatud. Nüüd oli Haraldssoni karjäär toppama jäänud ning paistis, et allakäik oli vaid aja küsimus. Tundus peaaegu et sümboolne, et ta seisis praegu Västeråsist paari miili kaugusel metsas haisvas mudas.
Hommikul saadud sõnumis seisis „ÕDUS LÕUNA TÄNA“. See tähendas, et Jenny tuleb lõunaks koju, et temaga seksida, ja siis proovivad nad seda õhtu jooksul veel paar korda. Selline oli nende elu praegu. Jenny sai viljatusravi ning arst oli talle koostanud kava, mis suurendaks lapsesaamise võimalusi. Täna oli selleks soodne päev. Sõnum. Haraldsson oli kahevahel. Ta hindas, et nende seksuaalelu oli viimasel ajal hulga aktiivsemaks muutnud. Et Jenny tahtis teda alati. Samas ei saanud ta mööda tundest, et see tahtmine polnud päris. Ta tahtis tema spermat. Last igatsemata ei tuleks tal pähegi lõunal kähkuka ajaks koju sõita. Selles kõiges oli miskit, mis meenutas indlemist. Niipea kui munarakk hakkas emaka poole liikuma, olid nad tegevuses nagu jänesed. Ja kui aus olla, siis vahepeal ka, lihtsalt igaks juhuks. Aga mitte kunagi enam naudingu ega läheduse pärast. Mis oli saanud kirest? Ihast? Ja nüüd läheb Jenny lõuna ajal koju tühja majja. Võib-olla oleks ta pidanud naisele enne helistama ja küsima, kas ta peaks pihku taguma ja purgi külmkappi panema. Kõige hullem oli see, et ta polnud sugugi kindel, kas Jenny ikka peaks seda läbinisti halvaks mõtteks.
See oli alanud eelmisel laupäeval.
Päästeteenistus oli edastanud kella kolme ajal pärastlõunal ühe naisterahva kõne Västeråsi politseisse. Ema oli teatanud oma kuueteistaastase poja kadumisest. Kuna juhtum puudutas alaealist, klassifitseeriti see esmatähtsaks. Igati nagu kord ja kohus.
Kahjuks seisis see pakiline avaldus kuni pühapäevani, kui patrullile edastati otsingukäsklus. Selle tulemusel käis kaks mundris politseinikku kella nelja ajal kõne teinud ema juures. Naisel lasti veel kord avaldus kirjutada ja see kanti sisse hiljem samal õhtul, kui patrulli teenistus läbi sai. Seni ei olnud veel kasutusele võetud ühtki abinõud, kui välja arvata see, et nüüd oli ühe ja sama kadumise kohta kaks identset avaldust. Kusjuures mõlema juurde oli tehtud märge: VÄGA TÄHTIS.
Esmaspäeva hommikul, kui Roger Eriksson oli kadunud olnud juba viiskümmend kaheksa tundi, märgati, et avaldusega pole midagi ette võetud. Riigi politseiameti kokkukutsutud koosolek uute politseivormide asjus nõudis omajagu aega, nii et Haraldssonile anti käsk juhtumit uurida alles esmaspäeva pärastlõunal. Näinud avalduse esitamise kuupäeva, tänas Haraldsson õnne, et patrull oli pühapäeva õhtul Lena Erikssoni juures käinud. Hanser ei pidanud ju seda teadma, et kogu selle aja jooksul oli kirjutatud kõigest veel üks raport. Ei, uurimistöö oli juba pühapäeval korraliku hoo sisse saanud, kuid polnud seni veel tulemusi andnud. Just sellisena kavatses Haraldsson olukorda esitleda.
Ta mõistis, et peab hankima pisut uusi andmeid, enne kui Lena Erikssoniga räägib. Nii üritas ta telefoni teel ühendust saada tüdruksõbra Lisa Hanssoniga, aga tüdruk oli veel koolis.
Siis otsis ta karistusregistrist nii Lena Erikssoni kui ka tema poja Rogeri kohta. Rogeriga seostus paar pisivarguse juhtumit. Neist viimane oli toimunud ligi aasta tagasi ning seda oli raske kadumisega ühendada. Ema kohta polnud mingit infot.
Haraldsson helistas kohalikele ametivõimudele ning sai teada, et Roger õpib Palmlövska koolis.
See küll hea pole, mõtles Haraldsson.
Palmlövska on internaadiosaga eragümnaasium. Õpitulemuste järgi on see üks riigi edulisemaid koole, kus õpivad rikaste ja tutvustega vanemate andekad ja motiveeritud lapsed. Nüüd hakatakse otsima patuoinast, keda süüdistada juurdluse viibimises. See ei jäta sugugi head muljet, et nad kolme ööpäevaga kuhugi jõudnud pole. Haraldsson otsustas, et jätab kõik muu kõrvale. Kuna ta karjäär oli niigi madalseisus,