Kogu primitiivses oleluses toimib nii vahetu jõuga “miski”, mingi kosmiline element, et kõik mikrokosmilised väljendused müüdi, kommete, tehnika ja ornamendi näol kuuletuvad ainult täiesti hetkelisele tungile. Nende väljenduste kestus, kiirus ja kulgemine pole seotud mitte mingite meile äratuntavate reeglitega. Nii näeme mingi valitseva ornamentaalse vormikeele (mida ei tuleks stiiliks nimetada) levikut, muutumist ja lõpuks kustumist laialdaste maa-alade rahvastiku hulgas. Selle kõrval ja võib-olla hoopis teistsugusel levikualal näitavad relvade laad ja kasutamine, hõimude liigendus, religioossed tavad igaüks omaette arengut, millel on iseseisvad ajastud ning algus ja lõpp, mida ei mõjuta ükski teine vormivaldkond. Kui oleme teinud eelajaloolises kultuurikihis kindlaks meile täpselt teadaoleva keraamikaliigi, ei luba see teha mingeid järeldusi selle kihiga kokkukuuluva rahvastiku kommete ja religiooni kohta. Ja kui ükskord juhuslikult mingil kindlal abieluvormil või näiteks teatud laadi tätoveeringul on sama levikuala, siis ei ole selle aluseks kunagi mingi idee, nagu see seob näiteks püssirohu leiutamist perspektiivi väljamõtlemisega maalikunstis. Pole mingeid paratamatuid seoseid ornamendi ja vanuseastmete korrastuse vahel või selliseid, mis ühendaksid mõne jumaluse kultuse põlluharimise laadiga. Ikka ja jälle on tegemist primitiivse kultuuri üksikute joonte ja külgede, mitte nende kultuuride eneste arenemisega. See’p see on, mida ma nimetasin kaootiliseks: primitiivne kultuur pole ei organism ega organismide summa.
Koos kõrgkultuuri tüübiga astub selle “miski” asemele tugev ja ühtne suundumus. Lisaks indiviididele olid primitiivses kultuuris hingega olenditeks ainult hõimud ja suguvõsad. Nüüd aga on seda kultuur ise. Primitiivse kultuuri sisuks oli algeliste inimühenduste väljendusvormide kogusumma. Kõrgkultuur on üheainsa hiiglasliku organismi virgeolek, mis teeb ühtse ajalooga ühtse vormikeele kandjaks mitte ainult kombed, müüdid, tehnika ja kunsti, vaid ka sellesse organismi kuuluvad rahvad ja seisused. Inimkeele vanim ajalugu seondub primitiivse kultuuriga ja tal on omaenese saatus, mida ei saa tuletada ornamendi või näiteks abielu arengukäigust. Kirja arenemine seevastu kuulub üksikute kõrgkultuuride väljenduse ajalukku. Egiptuse, hiina, babüloonia ja mehhiko kultuuri eelajal kujunes välja omaenese erilist tüüpi kiri. Asjaolu, et seda ei juhtunud india ja antiikkultuuris, ning et vanade naabertsivilisatsioonide kõrgeltarenenud kirjad võeti neis üle alles väga hilja, samal ajal kui araabia kultuuris iga uus religioon ja sekt peagi omaenese kirja loob, on sügavaimas seoses nende kultuuride vormiajalooga ja selle sisima tähendusega.
Jättes kõrvale asjaolu, et meie arvestustest jäävad täiesti välja kosmilised seosed, mis inimliigi saatust valitsevad, võib öelda, et nende kahe ajastuga piirdubki meie tegelik teadmus inimese kohta, ja sellest ei piisa, et teha mingeid järeldusi võimalike või kindlate uute ajastute kohta või koguni küsida “millal?” ja “kuidas?”
Minu mõtteviis ja vaatlusmeetod piirdub tegelikkuse füsiognoomikaga. Selle piirid on seal, kus lõpeb inimesetundja kogemus ümbritseva maailma suhtes, teoinimese elukogemus tõsiasjade suhtes. Mainitud kahe ajastu olemasolu on ajaloolise kogemuse tõsiasi. Primitiivsete kultuuride kogemine tähendab, et meil on võimalik vaadelda seda vähest, mis on jäänud üle millestki suuremast, mis sai valmis ja lõppes, kuid mille sügavamat tähendust me võime mingi sisemise suguluse põhjal veel kuidagi tajuda. Seevastu teine ajastu lubab meile täiesti teistlaadi kogemust. See, et inimajaloos ilmub järsku kõrgkultuuri tüüp, on juhus, mille tähendust pole võimalik kontrollida. Samuti pole kindel, kas mingi ootamatu sündmus Maa olemasolus ei kutsu esile mõnd hoopis teist vormi. Kuid tõsiasi, et meie ees on kaheksa sellist kultuuri, kõik ühesuguse ehituse, arengu ja kestusega, lubab meile võrdlevat vaatlust ja seega ka teadmust, mis hõlmab nii kadunud ajastut kui ka eelseisvaid aegu, muidugi eeldusel, et mõni teistsugune saatus seda vormimaailma järsku üldse millegi uuega ei asenda. Niisuguseks võrdlemiseks annab meile õiguse meie üldine kogemus orgaanilise oleluse suhtes. Röövlindude ja okaspuude ajaloos pole võimalik ette näha, kas ja millal kujuneb uus liik, ning samuti ei näe me kultuuriajaloos ette, kas ja millal sünnib uus kultuur. Aga sellest hetkest alates, mil emarüpp on saanud käima peale uue olendiga või mil seemnetera on mulda langenud, tunneme juba ette uue elutee sisemist vormi, mida kõikvõimalikud kallalekippuvad väed võivad ta arenemise ja täiusele jõudmise rahus küll häirida, kuid mitte tema olemust muuta.
Veel õpetab nimetatud kogemus, et tänapäeval kogu maakera hõlmav tsivilisatsioon ei ole kolmas ajastu, vaid eranditult õhtumaise kultuuri paratamatu staadium, mis igast teisest üksnes ulatuse poolest erineb. Siin saab kogemus otsa. Juurelda selle üle, millistes uutes vormides elavad oma elu tulevased inimesed, kas neid ülepea ongi, või isegi visandada majesteetlikke kavandeid deviisi või motoga “Nii peab see olema, nii saab see olema” – see on mäng, mis näib mulle liiga tähtsusetu olevat, et mõne kuigivõrd väärtusliku elu jõudu selle mängimisele kulutada.
Kõrgkultuuride rühm pole orgaaniline üksus. Asjaolu, et need kultuurid sündisid just niisugusel arvul, neis paigus ja sel ajal, on inimsilma jaoks sügavama mõtteta juhus. Kuid neist igaühe liigendus on olnud niivõrd selgesti märgatav, et hiina, araabia ja õhtumaine ajalookirjutus ning tihti ka juba haritlaste ühtmoodi tunne on verminud selle kohta mitmeid nimetusi, millest paremaid polegi võimalik leida.14
Niisiis on ajaloolisel mõtlemisel kaks ülesannet: võtta ette üksikute elukäikude võrdlev vaatlus ja uurida, milline on kultuuride vahel toimivate juhuslike ja korratute suhete tähendus. Esimene neist on küll selgesti esile kerkinud, kuid sellest on seni ikka veel mööda vaadatud. Teist ülesannet on siiamaani käsitletud hooletult ja pealiskaudselt, ühendades kogu selle segadiku põhjusliku seletuse abil maailma-ajaloolise “protsessiga”. Seeläbi muutub nende suhete väga keeruline ja õpetlik psühholoogia niisama võimatuks nagu kultuuride eneste siseelu psühholoogia. Pigemini eeldab see teine ülesanne, et esimene oleks lahendatud. Kultuuride suhted on väga erinevad, alates juba nende ruumilise ja ajalise vahemaa erinevusest. Ristisõdades seisis koiduaeg vastamisi vana ja küpse tsivilisatsiooniga, Egeuse mere Kreeta-Mükeene maailmas eelkultuur vastamisi õitsva hilisajaga. Tsivilisatsioon võib saata oma kiiri väga kaugelt (nagu saatis araabia maailmale india tsivilisatsioon ida poolt), või laotuda lämmatav-raugalikult nooruse kohal (nagu tegi seda tema suhtes antiikmaailm lääne poolt). Kuid erinev on ka kultuuride suhete laad ja tugevus: õhtumaine kultuur otsib suhteid, egiptuse oma väldib; õhtumaine kultuur jääb traagilistes vapustustes vastasmängijale alati alla, antiik kasutab nad ära ega kannata seeläbi. Kuid selle kõige eeltingimused kätkevad kultuuri enda hingelises sfääris ja õpetavad seda hinge vahel paremini tundma kui ta enese keel, mis sageli rohkem varjab kui edasi annab.
Põgus vaade kultuuride rühmale toob nähtavale terve rea ülesandeid. 19. sajand, mil ajaloo uurimist mõjutasid loodusteadused ja ajaloomõtet suunasid barokiajastu ideed, viis meid ainult tipule, millel seistes me näeme oma jalge ees uusi teid. Kas me neile ka suundume?
Tohutu raskus, millele nende suurte elukäikude ühismõõduline käsitlemine senini on põrganud, seisneb kaugete alade tõsise läbiuurimise puudulikkuses. Taas kord puutume kokku lääneeurooplase isandliku vaateviisiga, milline märkab ainult seda, mis talle keskaja kaudu antiigi poolt läheneb, ega suhtu piisava tõsidusega ülejäänusse. Hiljuti on hakatud uurima mõnda üksikut hiina ja india maailma valdkonda: nende kunsti, religiooni ja filosoofiat. Poliitilist ajalugu käsitletakse lobisevas stiilis