Sest lõppeks elab üksnes tegutseja, saatuseinimene, tegelikus, poliitiliste, sõjaliste ja majanduslike otsuste maailmas, kus ei räägi kaasa mõisted ja süsteemid. Siin on rohkem väärt tubli hoop kui hea järeldus. Põlgusel, millega sõdur ja riigimees on igal ajal alla vaadanud tindinäppude ja raamatukoide peale (kes arvasid, et maailma-ajalugu on olemas vaimu, teaduse või koguni kunsti pärast), ei puudu teatav mõte. Ütleme selle ühemõtteliselt välja: tajumisest vabaks saanud taipamine on vaid üks elu külgedest – ja mitte see otsustav. Õhtumaise mõtlemise ajalugu tohib mitte mainida Napoleoni nime, tegelikes ajaloosündmustes aga võis Archimedes koos kõigi oma teaduslike avastustega avaldada väiksemat mõju kui too sõdur, kes ta Sürakuusat rünnates maha lõi.
Teooria-inimesed eksivad väga, kui nad arvavad, et nende koht on suurte sündmuste eesotsas ja mitte tagatipus. See tähendab täiesti valesti hinnata rolli, mida etendasid politiseerivad sofistid Ateenas või Voltaire ja Rousseau Prantsusmaal. Riigimees “ei tea” alati, mida ta teeb, kuid see ei takista teda tegemast seda, millega kaasneb edu; poliitiline doktrinäär teab alati, mida tuleb teha, ometi on tema tegevus, kui see ei piirdu paberimäärimisega, ajaloos kõige edutum ja seega väärtusetum. Ebakindlatel ajajärkudel, nagu näiteks atika valgustusajal või Prantsuse ja Saksa revolutsiooni päevil, tuleb liigagi sageli ette ülbust, et kirjutav ja kõnelev ideoloogia, oma kohta tunnetamata, tahab süsteemidega tegelemise asemel mõjutada rahvaste tegelikku käekäiku. Kõigi oma põhimõtete ja programmidega kuulub ta kirjanduslukku, mitte mujale. Päris ajalugu ei tarvitse otsuse langetamiseks teooriat ümber lükata, vaid lihtsalt jätab teoreetiku koos kõigi tema mõtetega sinnapaika. Platon ja Rousseau, vähematest vaimudest rääkimata, võisid ju oma abstraktseid riiklikke moodustisi konstrueerida, kuid sellel ei olnud mingit tähtsust Aleksandri, Scipio, Caesari ega Napoleoni jaoks (nagu ka nende kavatsuste, lahingute ega reaalsete lahenduste suhtes). Targutagu need esimesed pealegi saatusest – teisi rahuldab see, et ise saatus olla.
Kõigi mikrokosmiliste olendite mitmekesisusele vaatamata moodustuvad ikka ja jälle hingestatud massiüksused, kõrgema korrastusastmega olendid (kes võivad kujuneda pikkamisi või äkitselt olemas olla), kellele on omased kõik üksikisiku tunded ja kired, olles sisimas mõistatuslikud ja arule ligipääsmatud – kuigi asjatundja näeb nende hingeliigutused läbi ja võib nendega arvestada. Siingi eristame üld-loomseid, tundepäraseid üksusi – neid, mis on tärganud oleluse sügavaimast seotusest saatusega nagu too linnuparv taevas või pealetungiv sõjavägi – ning puhtalt arupäraseid, ühesuguste arvamuste, eesmärkide ja teadmiste põhjal kujunenud inimkooslusi. Kosmilise takti ühtsus toimib meie tahtest küsimata; ilmavaateliste aluste ühtsus omandatakse soovi korral. Vaimse kogukonna võib leida või maha jätta; sellest võtab osa üksnes virgeolek. Kosmilise ühtsuse puhul langetakse kogu oma olemisega selle osaks või saagiks. Vaimustustorm haarab inimhulki niisama kiiresti kui paanika. Nad on pöörased või ekstaasis, nagu oldi Eleusises või Lourdes’is, või haaratud mehelikust vaimust, nagu olid spartalased Termopüülide all ja viimased goodid Vesuuvil. Nad moodustuvad koraali-, marsi- ja tantsumuusika saatel ning on vastuvõtlikud värvisära, ehete, riietuse ja mundri mõjule, nagu kõik rassilised inimesed ja tõuloomad.
Need inspireeritud hulgad sünnivad ja surevad. Vaimsed kooslused, esialgu vaid oma liikmete kogusumma, suurenevad ja vähenevad, kuni ükskord tungib nende kõikide verre ühise muljena mingi koosmeelepuhang, mille mõjul moodustub üksikliikmete kogumist äkitselt uus olend. Igal poliitilisel pöördehetkel võivad sõnadest saada kired, avalik arvamus, saatus. Tänaval koguneb karjana juhuslik rahvahulk, kellel on üks ja seesama teadvus, ükssama tunne, ükssama keel, kuni see lühiealine hing kustub ja igaüks läheb oma teed. 1789. aasta Pariisis sündis see iga päev, kohe kui kõlas üleskutse kellegi võllatõmbamiseks.
Neil hingedel on oma eriline psühholoogia, mida peab mõistma, et avaliku eluga toime tulla. Hing on igal tõelisel seisusel ja klassil, rüütelkonnal ja ristisõdade-aegsel vaimulikul ordul, Rooma senatil ja jakobiinide klubil, Louis XIV aegsel suursugusel seltskonnal ja Preisi aadlil, kõigil talupoegadel ja töölistel, suurlinnapööblil, kõrvalise oru elanikel, rahvasterändamise-aegsetel hõimudel, Muhamedi kummardajatel ning üldse igal vastsel religioonil või sektil, prantslastel revolutsiooni ja sakslastel vabastussõdade aegu. Kõige vägevamad sedalaadi entiteedid, mida me teame, on kõrgkultuurid, sündinud mingist suurest hingelisest vapustusest, mis tuhandeaastases oleluses seovad ühtsuseks kokku kõik vähemat liiki hulgad – rahvad, seisused, linnad, põlvkonnad.
Kõiki suuri ajaloosündmusi kannavad sellised kosmilist laadi olendid – rahvad, parteid, armeed, klassid –, sellal kui vaimu ajalugu kulgeb avatud kooslustes ja ringides, koolkondades, haritlaskihtides, – ismides. Ja siin on taas saatuseküsimuseks, kas niisugused inimhulgad leiavad otsustaval hetkel endale mõjuka juhi või aetakse neid pimedalt edasi, kas juhuse jõul juhtima saanud on kõrgeimat liiki inimesed või täiesti tähtsusetud isikud, kelle tõstab tippu sündmuste voog, nagu ta tõstis Pompeiuse ja Robespierre’i. Riigimeest iseloomustab see, et ta kõigi nende ajahoovuses tekkivate ja lagunevate massihingede tugevuse ja püsi, suundumuse ja kavatsuse selgesti läbi näeb, kuid ometi on siingi juhuse määrata, kas ta suudab neid valitseda või nad kisuvad ta kaasa.
II. Kõrgkultuuride rühm
Kuid ükspuha, kas inimene on sündinud elu või mõtlemise jaoks – niikaua kui ta vaatleb või tegutseb, on ta virge, ja virgena on ta pidevalt “toimuvaga kursis”, s.o. keskendunud tähendusele, mis on hetkel tema jaoks teda ümbritseval valguse-ilmal. Vist igaühele on tuttav see peaaegu valus ümberlülitumine, kui ta näiteks jälgis füüsikalist katset ja oli järsku sunnitud mõtlema mõnele päevasündmusele. Olen varem osutanud, et meie virgeoleku arvutud, pidevalt vahelduvad häälestused (Einstellungen) jagunevad selgesti kahte rühma – ühed kuuluvad takti ja saatuse, teised pinge ja põhjuste toimevalda. Ma andsin neile kahele maailmapildile nimeks: “maailm kui ajalugu” ja “maailm kui loodus”. Esimese puhul kasutab elu kriitilist arukust enda huvides; ka silmanägemine on elu käsutuses; takt tuntakse ära ja muundub sisimaks lainetuseks, mida inimene kaemuslikult kogeb, ning läbitehtud vapustused loovad ettekujutuse ajastust, milles elatakse. Teises valitseb mõtlemine ise; põhjuslik kriitika käsitleb elu kindlakujulise protsessina ning mõnegi tõsiasja elavat sisu abstraktse tõena; pinge pannakse vormelisse.
Kuidas on see võimalik? Kumbki maailmapilt on saadud nägemismeele kaasabil, kuid siiski nii, et esimesel juhul on inimene andunud mitte kunagi tagasipöörduvatele tõsiasjadele, teisel aga tahab viia tõdesid muutumatusse süsteemi. Ajaloopildis, mis ainult toetub teadmusele, kasutab kosmiline element mikrokosmilist. Selles, mida me mäluks ja mälestuseks nimetame, on asjad just nagu sisemise valguse käes ja tulvil meie oleluse takti. Kronoloogiline element kõige laiemas mõttes – aastaarvud, nimed, numbrid – reedab, et niipea kui me ajaloost mõtleme, ei saa me läbi ilma virgeoleku põhitingimusteta. Looduspildi puhul osutub võõraks ja petlikuks pidevalt