3000. aasta16 paiku e.Kr. said pärast pikka “Merovingide aega”, mis on Egiptuses veel selgesti eristatav, äärmiselt väikestel aladel Niiluse ja Eufrati alamjooksul alguse kaks vanimat kultuuri. Siin on erinevust koidu- ja hilisaja vahel juba ammu tähistatud nimedega Vana riik ja Keskmine riik, Sumer ja Akad. Alates kuuendast dünastiast ilmutab Egiptuse feodaalaja lõpp, mil pärusaadli kujunemine tingis varase kuningavõimu langemise, nii imekspandavat sarnasust asjade käiguga Hiina (alates Yi-wangist 934–909 e.Kr.) ja õhtumaisel koiduajal (alates keiser Heinrich IV-st), et tuleks julgeda ette võtta nende võrdlev uurimine. Babüloonia “baroki” algul ilmub suur Sargon I (2300 e.Kr.), kes tungib kuni Vahemereni, vallutab Küprose, ning nimetab end (Justinianus I ja Karl V moodi) “nelja maailmajao isandaks”. Nüüd, Niiluse ääres u. 18. sajandil e.Kr., Akadis ja Sumeris veidi varem, kujunevad välja ka esimesed tsivilisatsioonid, millest Aasia oma ilmutab vägevat ekspansioonijõudu. Siitpeale kandusid “Babüloonia tsivilisatsiooni saavutused”, üht-teist mõõtmise, loendamise ja arvutamisega seonduvat, Põhjamere ja Kollase mereni. Mõnelgi tööriistal leiduvat babüloonia tootemärki võisid germaani metslased võlumärgiks pidades austada, ja sellest võis tärgata mõni “ürggermaani” ornament. Kuid babüloonia maailm ise läks ühest valdusest teise. Pealinnas vahetasid üksteist välja kassiidid,17 assüürlased, kaldealased, meedlased, pärslased, makedoonlased – puha väikesed18 sõjaväed tugeva juhiga eesotsas –, ilma et rahvas oleks neile tõsiselt vastu hakanud. See on esimene näide “Rooma keisririigi” stiililaadist. Egiptuses läheb samamoodi. Kassiitide võimu all panevad seal valitsejaid paika ja võtavad maha pretoriaanid; vanu riigiõiguslikke vorme hoiavad ülal assüürlased – samamoodi nagu Rooma sõdurkeisrid Commodusest alates; riigivalitsejatena käituvad nii pärslane Kyros kui idagoot Theoderich; ning isandrahvastena võõral maal tunnevad end ka meedlased ja langobardid. Kuid need on riigiõiguslikud, mitte tegelikud erinevused. Aafriklase Septimius Severuse leegionid tahtsid täpselt sedasama, mida Alarichi läänegoodid, ning Adrianoopoli lahingus võis “roomlasi” ja “barbareid” vaevalt enam eristada.
Alates 15. sajandist e.Kr. tekib kolm uut kultuuri: kõigepealt india kultuur Ülem-Pandžabis, seejärel hiina kultuur Huang He keskjooksul (14. saj. e.Kr.) ja antiikkultuur Egeuse mere ääres (11. saj. e.Kr.). Kui Hiina ajaloolased räägivad kolmest suurest dünastiast (Xia, Shang ja Zhou), siis vastab see umbes Napoleoni arvamusele, kes nimetas end neljanda dünastia rajajaks pärast Merovinge, Karolinge ja Kapetinge. Tegelikult koges kogu kultuuri arengukäiku kummalgi juhul ainult see kolmas. Hiinas läks kultuur tsivilisatsiooniks üle siis, kui Zhou dünastia titulaarkeisrist (441. a. e.Kr.) sai “idapoolse valitseja” riigipensionär; Õhtumaal toimus see siis, kui hukati “Louis Capet” ehk Louis XVI (1792). Shangi lõpuajast on säilinud mõned pronkskujud, mis on hilisema kunstiga samasuguses vahekorras nagu Mükeene keraamika varase antiigi omaga ja Karolingide kunst romaani kunstiga. Koiduajad – nii veedade, Homerose kui Hiina – oma linnuste ja losside, rüütelkonna ja feodaalkorraga esindavad kogu gootikat, Hiina “suurte kaitsjate aeg” (Mingzhu, 685–591) aga vastab igati Cromwelli, Wallensteini, Richelieu ning antiigi varasemate türannide ajajärgule.
Aastaid 480–230 e.Kr. nimetavad hiina ajaloolased “võitlevate riikide ajastuks”. See kulmineerus saja-aastase lakkamatu sõja, hiigelsõjavägede ja kohutavate sotsiaalsete vapustustega, ning sellest sai alguse Rooma riiki meenutav Qin kui Hiina imperialismi rajaja. Sedasama koges Egiptus aastail 1800–1550 e.Kr. (mida on alates 1675. aastast nimetatud hüksoslaste ajajärguks); antiik alates Chaironeia lahingust, ning kõige hirmsamal kujul Gracchuste tribunaadist kuni Aktioni lahinguni (133–31 e.Kr.). Samasugune on Lääne-Euroopa–Ameerika maailma saatus 19. ja 20. sajandil.
Samamoodi nagu antiikajal kandub raskuspunkt Atikast Latiumi, kandub see Hiinas Huang He jõelt (Henani juures) Jangtse äärde (tänapäeval Hubei provints). Xi Jiang, ‘läänejõgi’ oli hiina õpetlastele niisama ebamäärane kui Aleksandria õpetlastele Elbe, ja India olemasolust polnud neil veel aimugi.
Nii nagu Juliuste-Claudiuste koja keisrid maakera teisel poolel, ilmub siin vägev Ying Zheng, kes Qini riigi otsustavates lahingutes ainuvalitsusele viib. Aastal 221 e.Kr. võtab ta endale augustuse tiitli (seda tähendabki shi) koos tseesari-nimega Huangdi. Tema rajab “Hiina rahu”, viib väsinud impeeriumis läbi suure sotsiaalse reformi ning alustab juba päris Rooma kombel Hiina limes’e, kuulsa müüri ehitamist, milleks ta aastal 214 e.Kr. vallutab osa Mongooliast. (Roomlastel hakkas arusaam kindlast piirist barbarite vastu kujunema pärast Varuse lahingut; kindlustused rajati 1. sajandil.) Suurtes sõjakäikudes alistas Shi Huangdi kõigepealt barbarite hõimud lõuna pool Jangtsed ning kindlustas selle piirkonna sõjavägede jaoks kõlblike teedega, asunduste ja kastellidega. Niisama roomalik on aga ka tema koja perekonnalugu, mis leidis kiire lõpu nerolikes õudustes, kus mängisid oma osa kantsler Lü Buwei, keisrinna-ema esimene abikaasa, ja suur riigimees Li Si, oma aja “Agrippa” ning hiina standardkirja looja. Nüüd järgnesid kaks Hani dünastiat (läänepoolne 206 e.Kr. – 23 p.Kr., idapoolne 25–220), kelle ajal piir üha edasi liikus, sellal kui eunuhhidest ministrid või kindralid ja sõdurid pealinnas omal valikul valitsejaid pukki panid ja maha võtsid. Mõnel kummalisel hetkel, keisrite Wudi (140–87 e.Kr.) ja Mingdi (58–76) päevil olid hiina konfutsianistlik, india budistlik ja antiigi stoitsistlik maailmariik jõudnud Kaspia merele nii lähedale, et oleksid kergesti võinud ka kokku puutuda.19
Juhus tahtis, et hunnide rängad kallaletungid murdusid Hiina limes’e vastu, mida iga kord kaitses tugev keiser. Aastail 124–119 e.Kr. said hunnid otsustavalt lüüa Hiina “Traianuse” Wudi käest, kes vallutas lõplikult ka LõunaHiina, omamaks pääsu Indiasse, ja ehitas hiiglasliku ning kindlustega kaitstud Tarimi sõjatee. Hunnid pöörasid lõpuks läände ja ilmusid hiljem, germaani hõimusid jälitades, Rooma piirivalli ette. Siin oli neil edu. Rooma impeerium leidis lõpu, ja seetõttu on siiani alles veel ainult Hiina ja India impeerium, need alaliselt vahelduvate võimude himustatud objektid. (Tänapäeval on himustajateks lääne “punapäised barbarid”, kes kõrgesti tsiviliseeritud braahmanite ja mandariinide silmis ei mängi teistsugust ega paremat rolli kui mogulid ja mandžud, ning kes ei tarvitse jääda viimasteks.) Hävitatud Rooma impeeriumi koloniseeritava ala loodenurgas seevastu valmistus tärkama Õhtumaa eelkultuur, sellal kui idas oli juba arenemas araabia koiduaeg.
Araabia kultuuri võib pidada avastuseks.20 Hilisemad araablased küll aimasid selle ühtsust, õhtumaistel ajalookirjutajatel aga jäi see nii täielikult kahe silma vahele, et seda ei osata isegi rahuldavalt nimestada. Valitseva keele järgi võiks vastavat eelkultuuri ja koiduaega nimetada aramealikuks, hilisaega araabialikuks. Õiget nime polegi. Kultuurid paiknesid siin tihedalt kõrvuti, ja seepärast tuli korduvalt ette neist arenenud suurte tsivilisatsioonide üksteise peale ladestumist. Araabia eelaeg ise, mida