Tajumisest lahutatud arusaamist nimetatakse mõtlemiseks. Mõtlemine on inimese virgeolekusse toonud ühe alalise vastuolu. Algusest peale on see hinnanud arukust kui kõrget ja meeli kui madalat hingejõudu. See on loonud saatusliku vastuolu silmade valguse-ilma – mida nimetatakse näivuseks ja meelepetteks – ning sõna otseses mõttes ettekujutatud maailma vahel, kus oma asja ajavatel mõistetel on nõrk valguse-varjund, millest nad kunagi ei vabane. Niikaua kui inimene “mõtleb”, on viimatinimetatu tema jaoks tõene maailm, maailm kui selline. “Mina” oli algul virgeolek üldse, kuivõrd ta nägevana tajus end valguse-ilma keskpaigana; nüüd muutub ta “vaimuks”, nimelt puhtaks arusaamiseks, mis ennast ise sellisena “tunnetab”, ning mis käsitab endast madalamal olevana mitte ainult võõrast maailma enda ümber, vaid väga varsti ka elu ülejäänud osiseid, sealhulgas oma “keha”. Selle märgiks on lisaks inimese püstisele kõnnakule tema pea väljanägemise vaimsemaks muutumine, mispuhul pilk ja otsaesise ning oimude ehitus saavad aina enam väljenduse kandjaks.4
Selgub, et iseseisvaks saanud mõtlemine on avastanud endale uue tegevusliini. Praktilisele mõtlemisele, mis on ühte või teist eesmärki silmas pidades suunatud ümberkaudsete valguse-asjade põhiomadustele, lisandub teoreetiline mõtisklemine, mis tahab jõuda asjade kui selliste põhiomadusteni, tabada “asjade olemust”. Sellest, mida on nähtud, lahutatakse valgus, ning jõuliselt vabanedes tugevneb silma sügavuselamus nüüd hoopis teistmoodi sügavuselamuseks, mis pärineb valguse-varjundiga sõnatähenduste toimevallast. Arvatakse, et on võimalik vaadata tõeliste asjade sisse, neid vaimusilmaga läbi näha. Kujutlus järgneb kujutlusele, jõudes viimaks suurejoonelise mõttearhitektuurini, mille ehitisi nähakse selgesti mingis sisemises valguses.
Koos teoreetilise mõtlemisega tekkis inimese virgeoleku sfääris iselaadi aktiivsus, mis nüüd on teinud vältimatuks ka võitluse oleluse ja virgeoleku vahel. Animaalne mikrokosmos, kus olelus ja virgeolek loomulikuks eluühtsuseks liituvad, tunneb ainult virgeolekut oleluse teenistuses. Loom lihtsalt “elab”, ta ei mõtle elu üle järele. Kuid nägemismeele absoluutne juhtpositsioon laseb elul paista nähtava olendi eluna valguses, ning keelega seotud arusaamine moodustab peagi mõiste ‘mõtlemine’ ja selle vastandmõiste ‘elu’, eristades lõpuks elu, nagu see on, sellest, milline see olema peaks. Muretu elu asemele ilmub vastandlikkus, mis kätkeb mõistepaaris “mõte ja tegu”. See, mis pole võimalik loomariigis, muutub peagi tõsiasjaks ja lõpuks alternatiiviks iga inimese elus; see on kujundanud kogu küpse inimkonna ajaloo ja kõik selle nähtumused, ning mida kõrgemaid vorme üks kultuur omandab, seda enam valitseb niisugune vastandlikkus just tema virgeoleku tähtsamaid hetki.
Taimeline, kosmiline element, saatusraske olelus, veri, soolisus evib ürgvana väge ja säilitab selle. Ta on elu. Virge teadvus vaid teenib elu, kuid ei taha seda teha. Ta tahab valitseda ja arvab valitsevat: inimvaimu üks resoluutsemaid nõudmisi on, et keha, “loodus” oleks tema võimuses. Ent tuleb küsida, kas pole äkki see arvamuski elu teenistuses. Miks mõtleb meie mõtlemine nii? Vahest sellepärast, et kosmiline, see “miski”, seda tahab? Mõtlemine tõendab oma jõudu, nimetades keha kujutluseks, tundes ära tema armetuse ning käskides verehäälel vaikida. Veri aga valitseb tõesti, kusjuures ta vaikivana lubab mõtlemisel alata või lõppeda. Seegi on üks elu ja jutupuhumise erinevusi. Olelus on võimalik ilma virgeolekuta, elu võimalik ilma arusaamiseta, mitte vastupidi. Lõppeks valitseb mõtlemine ainult “mõtete riigis”.
See, kas pidada mõtlemist inimese looduks või kõrgemat inimest mõtlemise looduks, on vaid sõnamäng. Aga mõtlemine ise hindab oma tähtsust elus alati valesti ja liiga kõrgelt. Ta ei märka või ei tunnista enda kõrval teisi teadmise nõutamise viise ning minetab seega eelarvamusteta üldvaate. Tõepoolest on kõik elukutselised mõtlejad – ja peaaegu kõigis kultuurides on sellistes asjades sõna ainult neil – pidanud külma, abstraktset mõtlemist endastmõistetavaks meetodiks, mille abil on ainsana võimalik “viimsete asjadeni” jõuda. Niisamuti on nad veendunud, et “tõde”, milleni nad sel teel jõuavad, ongi seesama tõde, mille poole nad pürgisid, mitte tunnetamatuid saladusi asendav kujutluspilt.
Aga kuigi inimene on mõtlev olend, on ta ometi kaugel sellest, et olla keegi, kelle olelus seisneb mõtlemises. See on niisugune erinevus, millest sündinud mõtisklejad aru ei saa. Mõtlemine taotleb tõde. Tõed tuvastatakse, s.t. lahutatakse valguse-ilma elavast käsitamatusest mõistelises vormis, et anda neile alaline koht süsteemis ehk iselaadi vaimses ruumis. Tõed on absoluutsed ja igavesed, s.t. neil pole enam midagi tegemist eluga.
Kuid looma jaoks on olemas ainult tõsiasjad ja pole mingeid tõdesid. Niisugune on praktilise ja teoreetilise arusaamise erinevus. Tõsiasjad ja tõed erinevad teineteisest nagu aeg ja ruum, saatus ja põhjuslikkus. Tõsiasi on oleluse teenistuses, on olemas kogu virgeoleku jaoks, mitte ainult selle ühe külje tarbeks, mis arvab end olelusest eraldada võivat. Tõeline elu, ajalugu tunneb ainult tõsiasju. Elukogemus ja inimesetundmine lähtuvad ainult tõsiasjadest. Aktiivsele inimesele, kes tegutseb, ihkab, võitleb, kes peab end iga päev tõsiasjade väe eest kaitsma ning need ennast teenima panema või neile alistuma, ei piisa ainuüksi tõest. Tõelise riigimehe jaoks on olemas ainult poliitilised tõsiasjad ja pole poliitilist tõde. Pilatuse kuulsa küsimuse võinuks esitada iga fakti-inimene.
Üks Nietzsche vägevamaid saavutusi on see, et ta püstitas tõe, teadmuse, teaduse väärtuse probleemi – mis on frivoolne teotus iga sündinud mõtleja ja õpetlase silmis, kelle jaoks on seeläbi kogu tema oleluse mõte kahtluse alla pandud. Kui Descartes tahtiski kõiges kahelda, siis kindlasti mitte oma küsimuse väärtuses.
Kuid üks asi on küsimusi esitada ja teine asi lahendustesse uskuda. Taim elab ja ei tea seda. Loom elab ja teab seda. Inimene imestab oma elu üle ja küsib. Vastust ei suuda ta anda. Ta võib ainult oma vastuse õigsusse uskuda, ning selles suhtes pole Aristotelesel ja viletsaimalgi metslasel mingit vahet.
Miks tuleb saladused ära arvata, küsimustele vastata? Kas see pole mitte hirm, mis kõneleb juba lapsesilmist, virge inimese kohutav kaasavara, kelle meeltest vabastatud arukus nüüd omaette haududes peab tungima kõigisse ümbritseva maailma sügavustesse ja keda võivad lunastada ainult lahendused? Kas meeleheitlik teadmuse-usk saab vabastada suurte küsimuste luupainajast?
Das Schaudern ist der Menschheit bestes Teil.5 Kellele saatus seda keelanud on, peab püüdma saladusi paljastada, aukartustäratavat rünnata, eritleda, hävitada, ning lahingust teadmiste saagiga tagasi tulla. Süsteemitahe on tahtmine tappa elavat. See määratakse kindlaks, muudetakse tardunuks, pannakse loogika keti otsa. Vaim on võitnud siis, kui ta on kõik lõpuni tarretanud.
Sõnadega ‘mõistus’ (Vernunft) ja ‘arukus’ (Verstand) on kombeks eristada ühelt poolt taimelist laadi aimamist ja tundmist, mis silma ja sõna keelt üksnes kasutab, ning teiselt poolt animaalset, keelest juhitud harilikku arusaamist. Mõistus kutsub ellu ideesid, arukus leiab tõdesid. Tõed on elutud ja neid saab edasi anda; ideed kuuluvad oma leidja elava iseduse juurde ja neist on võimalik ainult osa saada. Arukus on loomult kriitiline, mõistus loominguline. Mõistus sigitab vajaliku, arukus eeldab seda. Just niisugune on Bayle’i tähendusrikka ütluse mõte, et arukusest