Nagu eelpool-seisvatest lausetest näha, ei maksa meil mitte üks ühtlane õigus, mille alla ennast iga kodanik peaks painutama, vaid meil on ühiselt aluselt väga suuri lahkuminekuid olemas.
Ei ole mitte üksi lahkuminekuid kubermangude kaupa, vaid ka nõndanimetatud piirkondade (Rechtsgebiete) kaupa. Piirkonnaks ei kutsuta III jao sissejuhatuse II § järele mitte üksi teatud maajagu, vaid ka teatud seisust, millest elanikud pärit.
Määrusi on siis üleüldiseid ja iseäralisi, ehk teisiti ütelda: Läänemere kubermangudes maksavad üleüldine õigus ja iseäralised õigused6. Need iseäralised õigused oleksid järgmised: 1) Liivimaa Maa-õigus, 2) Eestimaa Maa-õigus, 3) Kuramaa Maa-õigus, 4) Pilteni Maa-õigus, 5) Liivimaa Linnaõigus, 6) Eestimaa Linna-õigus, 7) Kuramaa Linna-õigus, 8) Narva Linna-õigus, 9) Talupoegade Tsiviil-õigus7. Peale selle on veel Liivi- ja Eestimaa vaimuliku seisuse kohta mõni isemäärus olemas8.
Nagu näha, on peale üleüldise õiguse, mis terve kolme kubermangu ja kõigi piirkondade kohta maksev, veel hulk iseäralisi õigusi, millest igaüks ise piirkonnas maksab. Nendest iseäralistest seadustest on Talupoja-õigus eraldi korraldatud ja välja antud, kuna teised, nagu juba tähendatud, meie Balti Era-õiguse III jao köites aset on leidnud. Ei või aga tähele panemata jätta, et seadused, mis abielusse astumist puutuvad, jälle ise kohast tuleb otsida. Õigeusuliste jaoks on nad Keisririigi Tsiviil-seaduste Kogu esimeses raamatus leida9. Luteri-usulistele Võõraste Uskude Põhjuskirjas10. Teiste uskude tunnistajad astuvad oma uskude eeskirjade najal abielusse11.
Huvitav ja tarvilik on nüüd vaadelda, missugune iseäraline õigus kuskil piirkonnas maksab. Tarvilik on see sellepärast, et lugejatel ühte või teist iseäralist õigust lugedes selge oleks, kuskohal see õigus maksab ja missugused isikud selle alla käivad. Nendest iseäralistest õigustest vaatleksime aga ainult Liivi- ja Eestimaa omasid, kuna aga Kuramaa ja Pilteni omad välja võivad jääda. Esimestel on meie kohta tegelik tähtsus, viimastel ainult teaduslik.
Selle järele oleks nendeks iseäralisteks õigusteks, mille piirkonda lähemalt ära määrata tahame: 1) Liivimaa Maaõigus, 2) Liivimaa Linna-õigus, 3) Eestimaa Maa-õigus, 4) Eestimaa Linna-õigus, 5) Narva Linna-õigus, 6) Eesti-, Liivi- ja Saaremaa Talupoja-õigused.
Liivimaa Maa-õiguse piirkonna määravad ära: 1) isikud, ja 2) varandus. Liivimaa Maa-õiguse alla käivad kõik isikud, kes Liivimaa kubermangu kreisides elavad, olgu nad Vene või mõne võõra riigi alamad. Nende hulgast tulevad aga need isikud välja arvata, kes Linna-õiguse ja Talupoja-õiguse alla käivad. Peale selle käivad Liivimaa Maa-õiguse piirkonda kõik liikumata varandused, talupojamaa välja arvatud, mis kreisides olemas, selle peale vaatamata, missugusest seisusest tema omanik või pidaja pärit on12. Niisiis maksab Liivimaa Maa-õigus kõigi mõisate kohta, ükskõik kas ta omanik mõisnik on või ei. Teisiti ütelda: kui me talumaa maha arvame, siis käib terve kreisi liikumata varandus Maa-õiguse alla. Kui me kreisidest kõneleme, siis oleme harilikult linnad välja arvanud. Kus see aga teisiti on, selle tähendame sealkohal ära.
Liivimaa Linna-õiguse piirkond määratakse neilsamadel alustel kui Maa-õiguse oma. Liivimaa Linna-õiguse alla käivad kõik linnas elavad isikud, siis ka need, kes maal elades Talupoja-õiguse alla käiksid. Linnas elavatest isikutest ei käi Linna-õiguse alla mitte: 1) mõisnikud, 2) tegevas teenistuses viibivad ametnikud, ja 3) isikud, kellel isikliku aadli õigused on. Need isikud on aga Linna-õiguse alt välja arvatud ja nende kohta maksab Maa-õigus ainult siis, kui nad linnas teenistuses ei ole, mõnda ettevõtet ei pea, kui ka liikumata varanduse omanikud ja pidajad ei ole. Liivimaa Linna-õiguse alla käivad ka kõikide Liivimaa linnade liikumata varandused, ükskõik mis seisusest nende omanikud või pidajad on13.
Nii näeme, et mõisnikud, ükskõik kus nad elavad, ainult Maa-õiguse alla käivad, kui nad aga linnas liikumata varanduse omanikud ei ole, missugusel korral nad selle omandusesse puutuvas küsimuses ka Linna-õiguse piirkonna alla käivad.
Eestimaa Maa-õigus ja Linna-õigus on Liivimaa omadega peaaegu sarnane. Siiski on aga väikseid lahkuminekuid olemas. Eestimaa Maa-õiguse piirkonda käivad kõik isikud, kes Eestimaa kreisides elavad, olgu oma riigi või võõrad alamad, kui nad mitte Linna-õiguse või Talupoja-õiguse piirkonnast ei ole.
Mis liikumata varandustesse puutub, siis käivad kõik kreisides olevad seesugused varandused peale talumaade Maaõiguse alla. Niisamuti ka Paides, Paldiskis ja Tallinnas Toompeal olevad liikumata varandused, mis mitte Linna-õiguse piirkonda ei käi. Liikumata varandused käivad aga ainult siis Maa-õiguse alla, kui nad mitte varanduslise kogususe (имущественная общность, Vermögensgesamtheit) osad ei ole14, mis ehk vahest mõne võõra õiguse alla käib, näituseks päranduseosad15.
Eestimaa Linna-õigus maksab Eestimaa linnadest ainult Tallinnas (ilma Toompeata), Haapsalus ja Rakveres. Paldiskis, Paides ja Tallinna Toompeal, nagu juba tähendatud, on Maaõigus maksev. Linna-õiguse alla käivad kõik liikumata varandused; on nad aga varandusliku kogu omad, siis ei käi nad mitte Linna-õiguse alla. On nad näiteks päranduseosad, siis käivad nad selle õiguse alla, kus pärandaja viimati elas16. Mis isikutesse puutub, siis käivad Linna-õiguse alla kõik Rakveres, Haapsalus ja Tallinnas (ilma Toompeata) elavad isikud. Välja arvatakse aga mõisnikud, tegevas teenistuses olevad ametnikud ja nõndanimetatud literaadid (haritlased, kes kõrgema hariduse on saanud ja ennast sellesse seisusesse – kui nii võib ütelda – vastu võtta on lasknud; nendekohased määrused on Balti kubermangude seaduste II jaos leida). Viimased käivad aga siis Maa-õiguse alla, kui nad mitte linna teenistuses ei seisa, ühtegi ettevõtet ei pea ja ka liikumata varanduse omanikud ei ole.
Mis Talupoja-õigustesse puutub, siis käivad Liivimaal nende alla ainult talupojad ja talumaa17, Eestimaal tuleb aga sinna juurde veel muid arvata, kes maal elavad ja keda seisuslikult talupoegade vääriliseks arvatakse18.
Mis Narva Linna-õigusesse puutub, siis käivad tema alla: 1) Narvas elavad isikud, põlised ja isiklikud mõisnikud välja arvatud, ja 2) Narva piirides olevad liikumata varandused19.
Nii oleks meil siis lühidalt iseäralised õigused meie Tsiviilõiguses ära tähendatud ja ühtlasi ka need piirkonnad ära märgitud, kus mingisugune neist maksab.
Sellega oleks küsimuse peale vastatud, kus üks või teine iseäraline õigus maksab. Nüüd tekib aga küsimus, kuidas üks või teine õigus maksab, ehk selgemini ja kindlamalt üteldes – missugused määrused meie Tsiviil-õiguses, s.o. Balti Era-õiguse III jaos selle kohta maksmas on, mil viisil iseäralisi ja üleüldiseid õigusi kuskil piirkonnas tarvitada tuleb.
Igas eelpool-tähendatud piirkonnas maksab selle piirkonna iseäraline õigus20. Ei ole selles alati mitte kõik juhtumised ära nähtud, siis on seaduses tähendatud, et niisugusel juhtumisel täiendava õiguse poole tuleb pöörata. Seesuguseks täiendavaks seaduseks on meie Talupoegade-õiguse jaoks vastavad Maa-õigused määratud21.
Pääle iseäraliste